1.trimester seljataga

Tundub, et mulle sobib kord nädalas kirjutamine, sest ega tihemini väga välja ei mängi. Ma muidugi pead ei anna, sest alati võib juhtuda, et tekib suurem motivatsioonipuhang ja postitusi lendab igasse ilmakaarde. Selle postituse kirjutamist alustasin 5.juunil, nagu päisepildilt näha, võtsin teetassi ja maasikad kõrvale. Kahjuks sai uni minust võitu peale tee joomise lõpetamist.

Kuigi mulle tundub see beebiootus kulgevat teosammul, on siiski möödunud märkamatult juba 1.trimester. Võin julgelt väita, et olen siiamaani saanud nautida rasedust. Neli päeva kerget iiveldust(mis minu jaoks tundus nagu surm muidugi) oli tühine kogu selle 17-nädala peale. Elu on lill ma ütlen, väsimus vahel on suurem, kui peaks, kuid ometi on kõik proovid korras olnud, et muretsemiseks põhjust pole. Veidi rohkem pissile ajab küll, kuid öösiti olen piisavalt laisk, et hommikuni oma häda ära kannatada. Veidi rohkem pingutades, kiiremini kõndides või last süles tassides, võtab hingeldama ka, kuid siiski täiesti talutav. Kuigi raseduse algus oli veidi erinev esimesest, siis nüüd on juba kõik üsna sarnane. Kui jätta välja kiirem kõhu kasv ja varem tuntavad liigutused.

Lisaks on mul juba kodus üks rüblik, kes vajab minu hoolt, armastust ja tähelepanu. Et ei saa puhtalt ainult enda rasedusele keskenduda ja miljoni muu faktoriga peab ka arvestama. Näiteks kardan ma, et mänguhoos suudab poja liiga kõvasti mu kõhule vajutada, kuigi iga natukese aja tagant püüan ikka seletada, et beebi on kõhus. Kusjuures, ma ei saagi aru, kas ta mõistab seda või mitte, aga aeg-ajalt ikka näitab kõhu peale ja sõnab siis, kas “tita” või “beebi”.

Umbes 14.nädala paiku ma tundsin mingit aimatavat siblimist seal alakõhus, kuid nüüd 17.nädalal on liigutused täiesti selged ja aktiivsed. Küll mitte iga päev, aga alati on tuju kohe kordades parem, kui kõhuelanik endast märku annab.

Jõudsin vahepeal juba lootedopleri soetada, et süda rahul oleks, sest ämmakas ei ole kahe visiidi jooksul südant kuulanud. Olen lugenud mõnelt poolt, et tihti ei kuulatagi peale 20-nädalat, sest siis ei pruugi südamelööke alati kätte saada ja asjatut paanikat tekitada ei taheta. Esimese lapse ootuse ajast mäletan küll, et iga visiidi aeg siiski kuulati, oli ka sama äe. Õnneks olen ka koduselt ideaalselt südamelöögid kätte saanud, beebi südant on super armas kuulata, koguaeg kuulaks. Sellega oli ka muidugi mingi teema, et vist väga tihti ei soovitata kuulata? Õnneks mul pole suurt vajadust seda tehagi, sest ka liigutused on tõestuseks, et kõik on korras.

Vahepeal ajaviiteks proovisin siin ka erinevaid soo ennustusmeetodeid: kuldsõrmuse ja juuksekarvaga, igasugu tabelid marimelli blogist, no ja siis lihtsalt, kui miski kuskilt kõrvu jäi. Kõik viitavad tüdrukule.
Muidu peaksime soo teada saama 4.juulil LA ultrahelis. Mis te arvate, kui väga ma seda ootan?
Mis ei tähenda seda, et ma kuidagipidi pettunud oleksin, kui ei ole soovitud sugu.

Keda teie mulle ennustaksite?
On teil mõni ootus?
Olete teie kunagi oma lapse soos pettunud?
Millised tunnused on teil olnud poisi või tüdrukuga?

Lugemiseni,
Deini