Räägime naabritega arvestamisest

Olen elanud enamuse oma elust eramajas, kus naabritega suurt arvestama pole pidanud, põhimõtteliselt vaba voli kõike teha. Pargid, kuhu tahad, kuulad muusikat nii kõvasti, kui soovid, räägid sellisel toonil, nagu heaks arvad ja kõnnid kasvõi nagu elevant.

Ometi olid ka eramajas elades mingidki reeglid, ma ei pannud tümpsu lõugama lapse uneajal, sest ma ei näe põhjust, miks peaks üldse laps lõugava muusika saatel magama. Veelvähem sellega harjuma. Ma arvestasin oma ema-isa-venna-õega, tegutsesin vaikselt, kui nemad magasid ja palusin ka lapsel vaikselt olla. Beebieas lapsega on muidugi teine lugu. Kõndisin ka normaalselt, mitte kand-varvas pauguga maha, et terve maa väriseb. Ja seda kõike päevasel ajal, mil otsest öörahu ei olnud. Öörahu aeg on niigi iseenesest mõistetav, et ollakse rahus ja vaikuses, samas, mis kellast alates algab öörahu? Ma lähen ise tihti 21-22 magama, laps veel varem, aga siis veel öörahu ju pole? Igatahes, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan.

Nüüd, kui ma viibin juba päris tihti korteris, olen aina enam mõelnud kõige selle peale. Millega ma peaksin ümber harjuma, kuidas ise käituma, mis siis saab, kui beebi ka majas on? Minu jaoks on kuidagi nii elementaarne, et korterelamus osatakse teineteisega rohkem arvestada. Paraku ma eksisin ja negatiivseid kogemusi juba kamaluga käes.

Loogiliselt võttes peaks ju näiteks kõndides arvestama alumiste ja kõrval olevate naabritega, sest me teame, kui hästi kostavad seinad läbi. Ma ei luba oma lapsel väga kõvasti joosta või kõndida ja ise olen ma niikuinii harjunud suhteliselt pehmelt astuma. Paraku kõik nii ei arva ja vahel on see üpris häiriv. Sama lugu on näiteks muusikaga, ei saa ju seda tümpsu kuulata nii kõvasti, kui heaks arvad, ikka mõtled automaatselt naabrite peale. Alles mul siin oli juhus, kus kõva muusika tõttu ei saanud laps uinuda. Kas see tähendab, et mu laps on vati sees kasvatatud või, et ma ei oska üldse oma last/lapsi kasvatada? Eks inimeste mõttemaailm ole erinev, kuid mina sellise asjaga paraku ei nõustu.

Edaspidise peale mõtlen ma juba hirmuga. Sest, kui ma beebi koju toon ja öörahu saab paratamatult häiritud, ei taha ma ettegi kujutada, kuidas majaelanikud sellega kohanevad. Majas elades oli sellevõrra lihtsam jällegi, ainus murekoht oligi see, kuidas mu töötavad vanemad öösel magada saavad.  Minu õnneks juhtus harva, kui nende uni häiritud sai ja ega nemad mulle seepärast turja ka ei karanud. Meil siin kortermajas üldse peenikest peret väga palju tulemas ja tunnen kaasa naabritele. Loodan vaid nende mõistvale suhtumisele, sest noh, ka neil kunagi olid pisikesed lapsed ja ei teibi beebil suud kinni. Mul on tegelikult tükk tegemist pojagagi, sest ta on harjunud tänu majas elamisele veidi kõvemini rääkima, ega siis ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata ka.  Olen sessuhtes optimistlik, et küll kompromissi leiame.

Teine teema on parkimine ja parkimiskohad. Kuna siin veel korteriühistut moodustatud pole, ei ole ka otseselt ära märgistatud autode kohad. Seega, pargitakse sinna, kus parasjagu ruumi on- ruumipuudus on siin ka, külalistele kohta ei jagu. Ometi on vähemalt üks inimene mingi koha omastanud ja hoidku alt, kui “tema kohal” pargitakse. Minumeelest oleks ju õiglane lahendus leppidagi kokku, kus, kelle koht on, sest praegu on kõik nii segamini ja probleemid kerged tulema. Näiteks minu ema, mulle külla tulles, ei pea teadma, kus, kelle koht on. Samamoodi ei pea mu sõbranna teadma, et ühte ratast murule parkida EI TOHI. Samas ei tee nad seda sihilikult vaid teadmatusest ja püüdes teistega arvestada. Samuti ei ole mina veel kursis täielikult kogu selle korraga siin, aga noh, nüüd on see mulle läbi suure sõimu selgeks tehtud. Kahju on, kui puudub võime rahulikult asju arutada. Loodetavasti ei pea ma rohkem sellise vihaga silmitsi seisma, lähen nii veel enneaegselt sünnitama. 😀
Vanasti mindi ikka külakostiga naabritele külla, tänapäeval on kombeks end kohe kehtestama asuda. Mis seals ikka, tuleb harjuda.

Kas teie korteris elades, olete pidanud leppima kõva muusika, trampimise
ja laamendamisega?
Kuidas on teil parkimine korraldatud?
Kas on, hoolimata ühistu puudumisele, kehtestatud kindlad n-ö kodukorrareeglid?
Milliseid probleeme on teil oma naabritega ette tulnud?

Advertisements

Ajaviiteks ja närvide rahustuseks

Mu näpud on juba pikka aega sügelenud, aga ma ei suutnud välja mõelda, mida ma olemasolevast teha saaksin. Küll polnud piisavalt materiali kodus, küll tundus üks või teine asi liiga keeruline. Sada häda ühe asjaga, ma vist olengi loodud selliseks. 😄

Kuna ma siin kodus usinasti asju koondan ja sorteerin, siis voodi alt tulid välja ammu unustatud lõngad. Küll n-ö vanaema karedad lõngad, aga siiski, midagi neist teha saab. Nimelt heegeldamine hakkas peas mõlkuma. Heegelnõela on poja ka pidevalt pinalist välja koukinud ja nii see mõte tekkis. Algsed teadmised mul ju heegeldamises täitsa olemas, nii palju kooli tööõpetuse tundidest kasu oli. Kuigi jah, olgem ausad, annet mul käsitöö jaoks pole ja ka koolis ei tundnud ma sellest mingit rõõmu, pidevalt läks miski aia taha ja paljud tööd jäid poolikuks. Nüüd, kui selle omal käel jälle ette võtsin, sujus õpetuste järgi mustri tegemine päris kenasti, suhteliselt kiiresti jäi meelde ka. Matemaatikat vist õpiks ka omal käel paremini, mul on tunne. 😀 Siis lihtsalt ei ole seda meeletut survet peal ja saad teha omas tempos seda, mida soovid.

Alguses ma muidugi proovisin erinevaid tehnikaid, lilli, lihtsalt edasi tagasi heegeldamast jne. Aga mingit eesmärki ju ka siiski vaja, millegagi tahaks valmis jõuda. Leidsin sellise toreda lehe, nagu seda on DROPS Design, seal on nii tooteid, kui õppevideoid. Väga lihtsasti arusaadavad õppevideod, kõige parem ongi, et sa ei pea kuulama otseselt vaid vaatad ekraani ja teed järgi. Mina valisin sealt vanaema ruudu, et sellest tekk või lihtsalt kate heegeldada. Kujunes see mul pigem ikkagi proovitööks, sest päris rahul ma sellega ei ole.

Tahan ju väga beebile midagi toredat teha, mütsi, sussid jms, aga selleks vajan poest paremat lõnga, sest see karedus beebi naha vastas poleks kindlasti hea. Idee poolest võiksin endale uude koju ka pajalapid heegeldada, selleks sobib see karedam lõng vist küll, ainult, et siis tuleks mingi riie vast ka külge õmmelda, muidu niisama need küll kuuma ei peaks. Siiani teostusega hakkama pole saanud, sest miski läheb alatasa valesti ja põhjalikku videot pajalappidest ei leidnud ka.

Loomulikult tekitas sõbranna minus soovi kudumist proovida, naljakas lugu, aga ma ei osanud isegi algsilmust teha. 😀 Selle tegin endale muidugi selgeks, aga näiteks sokki paraku kududa ei saa, sest poja on mu kaks ülejäänud varrast kuhugi nihverdanud. Ometi olen ma nii palju juba kraaminud, et peaks kuskilt nagu välja tulema. Loodan ikka enne üles leida, kui poest uusi torman ostma. Ükshaaval neid vist ei müüdagi?

Lisaks sellele, et mul see käsitöö tuhin on, aitab see kõik ka pingeid maandada. Kättemaksukontoristki meelde jäänud tegelaskuju Rainis Sõber ja tema teraapilise eesmärgiga kudumine. Ma üldiselt olen olnud siiani väga skeptiline taoliste asjade osas, nagu seda on heegeldamise, kudumise rahustav mõju. Tõesti, rasedana on niigi raske enda tundeid ja emotsioone kontrollida. Suurema lapse muredega ei ole ka sugugi lihtne toime tulla. Aga see nokitsemine on mind igati aidanud, ma ei tõsta nii kergelt lapse peale häält ja mind ei ärrita iga pisem asi, mis ta teeb. Suudan edukalt heegeldamise kõrvalt samal ajal lapsega tegeleda ja vastupidi. Aitab see ka igavust peletada ja aega parajaks teha. Sõbrannaga mingi hetk tekkiski arutelu, et mida siis näiteks sünnitushaiglas vaba ajaga peale hakata. Tundub, et tuleb käsitöö ka haiglakotti pakkida. 😀

Kasutust leiab see proovi heegeltöö minu öökapil
n-ö nihu läinud proovitööd

Milliseid meetodeid kasutate rahu säilitamiseks? Kas olete üldse kunagi silmitsi seisnud närvilisusega(seoses lapsega)?
Kuidas enda jaoks käsitöö avastasite? 🙂

Lapsed õigel ajal magama

Ma mäletan poja imikuajast, et magama minek oli kuidas kunagi, vahel kell 22, siis jälle 00, olenevalt ma ei tea millest. 😃 Vist sellest, millal ja kui kaua viimati magas, nii pisikest ei sunni ju teatud kellani üleval olema, et õigeks ajaks ööunne sättida. Ajapikku kujunes see režiim iseenesest.

Aga mitte kõigil ei lähe nii lihtsalt ja ma ei anna ka pead, et minul järgmise lapsega kõik sujub nii, nagu ootan. Ega see vist väga paika ei pea, et mis aegadel beebi kõhus liigutab, nii ta ka väljaspool kõhtu üleval on ja magab. Öösiti saan näiteks väga rahulikult magada, vähemalt siiani. Ega ma ju tegelikult väga kaua pole liigutusi tundnud ka. Beebi harjub kõhus ema päevarütmiga ära. 🙂 No juba läheb jälle teema mujale.

Igatahes, mulle on aina enam kõrvu kostunud, et lapsed lähevad kell 22-00 magama. Ma ikka mõtlen, et kuidas need vanemad jaksavad? Kuidas need lapsed jaksavad? Paljud neist ei maga isegi lõunaund. Ju siis hommikul põõnavad kauem. Parandage mind, kui eksin. Ja neid lapsi on eri vanuses, 2-5 ja isegi edasi.

Ma olen tihti vaadanud Jo Frosti saadet, temalt saab väga häid nõuandeid, üks nendest on see, et lapsed peaksid umbes kell 19.00 magama sättima. Nii on vanematel oma vaba aega ja saavad korralikult välja puhata. No nii vara vast ikkagi ei paneks last magama, ma ei kujuta ette, mis kell nad siis hommikul juba öökulli silmadega sulle otsa vaatavad. 😄

Minu poja läheb kell 20.00 magama, ärkab hommikul kell 6-7, tegelikult tahaks ikkagi kauem magada. Aga mis parata, tema saab oma une täis. Nüüd viimasel ajal on ta jätnud päris tihti lõunaunesid vahele. Esiti arvasin, et see on sellest, et ei väsita end hommikupoolikul piisavalt. Alustasin siis aktiivsemalt hommikuti õues käimist ja igasugu muude tegevuste tegemist. Vahel mõjub, vahel mitte. Nüüd saan siis mina ka aru, kui oluline see lõunauni minu jaoks on. Vahel magan ma isegi koos pojaga lõunal, ja tihti võtan aega endale, et n-ö akusid laadida. Nii suudan ma olla adekvaatsem ja parem ema oma lapsele, mul on jaksu ja tahtmist temaga koos toimetada. Seetõttu on üpris raske toime tulla, kui ta otsustab oma und mitte teha, vaim tuleb kohe ümber lülitada.

Nii ka eile, käisime koos jalutamas, seekord ilma käruta, tuulasime korterite vahel, mängisime mänguväljakul, kiikusime koduhoovil. Justkui sai piisavalt majandatud, toas sai veel enne voodisse sättimist süüa ja multikaid vaadata. Minul oli loomulikult juba käsi soe ja lootsin rahulikult kohvi juua ja heegelnõela pihku haarata. Pojal olid paraku teised plaanid ja minul tuju veidi rikutud. Ma usun, et te mõistate, kui ütlen, et terve päeva ainult lapsega tegelemine väsitab hullumoodi ja väike tüdimus tekib. Jah, on vaja selliseid päevi ka, aga paluun, koos lõunaunega. 😄

Omaette teema on veel see, et paljud vanemad sätivad lapse uneaegasid enda vajaduste järgi. Sellist teguviisi mina ei poolda, sest kindlad uneajad on lapsele vajalikud, et laps oleks rõõmus ja tore kogu päeva. Harvad juhud, kui näiteks perereis on ette võetud ja sealt hiljem koju jõutakse, on täiesti normaalsed ja n-ö andestatavad. Aga see, kui vanem näiteks sõbrannale külla läheb, sinna pikemalt pläkutama jääb ja arvab, et on ok oma lapse uneaeg tunni-kahe võrra edasi lükata, ei ole normaalne. See on isekas. Vanemaks saades on teatud asjades vaja siiski lapse vajadustest lähtuda, mitte enda omadest. Peace!

Milline unerežiim on teie lastel? Kui paindlikud te selles osas olete? Kui vana laps võiks juba ilma lõunauneta päeva mööda saata?

Rasedusaegne liikumine

Mul jäi üks nädal blogimises täitsa vahele, kuigi lubasin endale ja teile, et vähemalt korra nädalas postitan. Aga no kui jutt ei jookse, mis ma ikka punnitan. Täna kupatas poja mu juba kell 6.12 üles, ta vist lülitub juba eos lasteaiarežiimile ümber, kuigi aeda läheb alles esmaspäevast. Ma nii muuseas olen talle vahepeal maininud ja talle tundub see mõte meeldivat.

Kuna ma olen siiani olnud nii laisk ja liigutada no üldse ei ole viitsinud, siis tahakski kurta ja end lõpuks käsile võtta.

Ma pole muidugi õige inimene sellest rääkima, sest kuigi eeskujulik ma ei ole olnud. Mäletan esimesest rasedusest, et olin väga aktiivne, ja seda eriti suveperioodil. Vähemalt 3km päevas jalutasin kindlasti ära, sai ikka veidi ujumas ka käia. Isegi rattaga sõitsin, õnneks siin raputavaid teid pole. Praegu kahjuks pole kodunt töökorras ratast võtta. Motiveerisid mind tol hetkel muidugi muud asjad, kui see, et aktiivne eluviis mind sünnitusel aidata võiks ja kehakaal korras oleks. Seekord aga mõlguvad just need samad põhjused mõttes, praegu on veel viimane aeg jalad pepsi alt välja vedada ja liigutama hakata. Ma olen vist suurem külmavares, ujuma ei olegi see aasta veel saanud. Küll ei ole õiget tuju, siis ilma, raseduse aeg ei jaksa lauspäikese käes 6km isegi kõndida mitte. Eks palju mängib rolli ka see, et poja mul vajab kantseldamist ja paraku ei saa ainult endale ja rasedusele keskenduda. Samas ei taha ma olla see vinguviiul, sest tegelikult on võimalusi mustmiljon, tuleb vaid endasse uskuda ja saab kõigega hakkama. Hirmsasti tahaks kasvõi basseinis ujumas käia, ehk see võimalus avaneb, kui poja lasteaias käib ja basseinihooaeg jälle pihta hakkab. Siin on suviti kõik kinni alati. Mis tuletab mulle meelde, et mul pole korralikke ujumisriideidki.

Aga mis mul viga, poja heameelega istub kärus ja jaluta pikalt tahad. Nii lihtne see paraku muidugi pole, sest harjumuse jõud on suur ja poiss muutub kohe laisaks. Kellele see ikka kasuks tuleb, kui beebit kärutama hakkame ja tema ei saagi vankris mõnuleda. Õnneks on need toredad seisulauad välja mõeldud, selles ma kindel pole, kui hästi need talveoludes hakkama saavad. Vist mitte väga hästi, neil ei ole ju suuri rattaid, ikka mingid kipakad. Õnneks ei ole talve pikalt ja ehk kõnnib poja ikka ise. Niikuinii ei kavatse pikki jalutustiire teha, kui Dargo kodus on.

Nüüd läks jutt juba teisele teemale üle. Igatahes, mind pani muretsema tohutu puusavalu ja raskused püsti tõusmisel, eelmise raseduse aeg sellist asja ei olnud. See oli ilmne märk, et tuleb end liigutama hakata. Kaalunumber ju ka vaid tõuseb, 12kg olen juba praegu juurde võtnud, mis siis edasi saab sellise moega. Toitumine mul ju tegelikult normis, eks seda maiustamist tuleb ikka ette, aga mitte õgimistasandil. Ma nüüd umbes-täpselt nädala olen eeskujulikult hommikuti, enne poja lõunaund ikka arvestatava tiiru jalutanud. Mul see üksi kõndimine hetkel ei lähe kuidagi peale, ei oskagi seletada, miks. Ongi hea kaks asja omavahel ühendada, laps saab end enne lõunaund väsitada ja mina liikuda.

Täna õue vaadates ei kipu üldse sinna, nii hämar ja hall, aga kui vihma ei saja, siis veame end välja. Muide, täna peaks meie kõhubeebi vanker kohale jõudma, ei jõua ära oodatagi.

Varsti kirjutan ja näitan, mis meil beebile juba olemas on. 😉 Muide, enamus asjad on neutraalsed, sest ma miskipärast ikka veel ei taha uskuda, et pliks tulemas on. Samas nimedest olen ainult tüdrukute omi vaadanud. Võta siis kinni eks.

Milliseid liikumisviise teie raseduse aeg harrastasite? Kas kaalutõus oli seotud söömise ja liikumisega, või puhtalt raseduse omapära? Millega leevendasite puusa-ja vaagnavalu?

Ei ole kerge olla rase

Põhilised probleemid saab ikka suve ja palavuse kaela ajada. Mäletan poja ajast, et erilisi vaevusi mul algusest peale ei olnud, ei mingit iiveldamist, rasket olekut jne.

Nüüd mind kimbutavad kõrvetised. Esialgu olid need suht leebed, jõin paar lonksu vett ja läks juba üle, külm piim aitas mind ka. Kohe alguses soovitati mulle, et haaraksin apteegist Rennie, aga ma olen pigem seda usku, et kui saab ilma ravimiteta leevendust, pole mõtet neid koju tolmu koguma osta. Peale selle, kui ämmaka juures ära käisin, talle nii muuseas mainisin, et veidi nagu kõrvetab vahel, aga Renniest puudust ei tunne, läks asi hullemaks. Nüüdseks juba mitu x päevas vaevlen ma kõrvetiste küüsis, ükskõik, mida siis söön. Nüüd ei aita enam vesi ega külm piim, mõned päevad olin isegi ilma kohvita, see pidavat ka kõrvetisi tekitama, aga aitab ikka ainult Rennie, kuigi peab tunnistama, et mitte terveks päevaks. See närimistablett on minu jaoks nagu kriit või süsi, seega ma ikkagi kannatan viimse hetkeni, et mitte seda võtta.

Muidugi on kaalutõus ehmatavalt suur. Ma üldse ei põdenud ka selle pärast, sest poja ajal võtsin kokku kaalus juurde 12kg, praeguseks juba 10kg juures. Kindlasti mängib hästi suurt rolli ka palavus, sest olen suhteliselt paistes praegu. Omast arust ei tarbi küll soolast nii palju, et keha peaks hakkama vett kinni hoidma. Ah see raseda keha toimetab ikka omasoodu. Võrdlesingi siin vahepeal pilte, kuhu ma jõudsin oma kaalulangetusega, oli ilus vaadata. Kibelen juba uuesti selle teekonnaga alustama, aga jupp maad on veel minna. 😄 Peab ikka hetkes elama ja seda nautima.

Tänu kaalutõusule pidin loomulikult läbima ka GTT,(glükoosi taluvuse test)mida ma tegelikult ei oodanud, sest teadsin, et perekonnas diabeeti kellelgi pole, enne rasedust olin normaalkaalus ja veresuhkur on ka normis. Miskipärast pidas ämmakas siiski vajalikuks mind sinna saata. Kes ei tea, siis seal peab arvestama 2-3-tunniga, kolm korda võetakse veeniverd, peale esimest verevõtmist peab ära jooma 750ml glükoosilahust, ja 2h passid niisama, soovitatavalt rahulikult istudes või lamades. Ma sain palati ja lebotasin seal need kaks tundi, uni oli muidugi ka kohe platsis, aga ma ei viitsinud seal tunni kaupa magada ja selle äratusega jännata. Seega mängisin telefonis mingit mängu ja suhtlesin sõnumite teel sõbrannaga.

Peale selle testi läbimist tahtsin hirmsasti kohvi ja süüa. Sest alates eelmise õhtu kella kaheksast kuni testi lõpuni ei tohtinud süüa ega juua. Sel päeval oli Härra ka Eestis ja sai mind sinna ja tagasi sõidutada. Igatahes valis ta mingisuguse kohviku Männimäel välja, kus ma varem käinud polnud. Kuskil loomapoe kõrval vms. Olin seal käigust suht pettunud, sest kohviku mõõtu see koht küll välja ei anna, pigem söökla, kus töölised lõunatamas käivad. Paar töölist seal isegi oli. Toit andis ka soovida, pakutaval salatil oli vanamuti maik juures, ausalt, ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Ma oleks eelistanud koduni oma tühja kõhtu ja kohvinälga kannatada. Ainus normaalne asi vist oligi kohv, mis oli hinna sees. Viimasel ajal üldse toiduvalikuga väljas süües ämbrisse kukkunud, ei tea, mis needus see nüüd järsku on.

Oma rasedavaevustega jätkates- vahepeal külastab mind mingitsorti hingeldamishoog, mis ei saa kohe kindlasti leevendust rahulikult istumisest või pikutamisest. Pigem peab just ringi kõndima ja värskes õhus olema. Selle hoo juures peab kindlasti rahulikuks jääma, hetkeks võib tekkida tunne, et õhk saab otsa, aga läheb kiirelt üle. Kuna ma olen hetkel suurem, kui poja ajal, on kohati juba raske olla, voodist püsti tõusmine on vaevaline, vaagen annab tunda, liikuda ei taha jne.

Pesapunumisinstinkt- see on see vajadus koguaeg midagi korda sättida, ette valmistada jne. Kuna ma õige pea hakkan oma vanemate kodust välja kolima, siis iga päev mõtlen, mida ebavajalikku ära visata, mida alles hoida, mis siia jääb jne. Päris hulluks lähebki vist asi siis, kui ma meie päris oma kodus juba olen ja seal sisekujunduse üle pead murran. 😄 Ei jôua ära oodata, ausalt.

Sain oma mured südamelt ära ja tõmban otsad kokku. Liiga palju loba ei ole ka hea.

Millised vaevused teid raseduse aeg kimbutavad/kimbutasid? Kas vaevused esinesid pigem esimeses raseduse järgus, või teises?

Ma olen valesti bloginud

Vahepeal, teile arvatavasti märkamatult, on mu blogi saanud 2-aastaseks, 2-aasta jooksul jõudsin kirja panna 200 postitust. Ma ei tähista oma blogi sünnipäeva mingi loosiga, sest juba esimese aasta lubadus läks vett vedama, seega ma eelistan mitte lubada asju, mida ma täita ei suuda. Aga, ma olen jõudnud tõdemuseni.

Mida rohkem ma oma kirjutisi loen, seda rohkem saan ma aru, et püüan jube ideaalselt kirjutada. Võib-olla sellepärast ei suuda ma paljusid postitusi lõpuni kirjutada ja mustandites vedeleb mõni alustatud postitus päris pikka aega. Mõni koguni nii pikalt, et lõpuks hoopis kustutan selle. Ma ei tea, kas asi on selles, et kardan liigset infot avaldada või ei soovi, et keegi minu tõelisest olemusest aimu saab.

Kuid täna otsustasin, et sellega on lõpp, ma kirjutan blogi ikkagi enda jaoks, et mul oleks, kuhu oma mured ja rõõmud kirja panna, ja kuhu tulla aastate pärast meenutama. Muidugi on mul tekkinud ka teatud lugejaskond, kes on juba harjunud aeg-ajalt mu blogi avama kasvõi hommikukohvi kõrvale. On inimesi,keda ma teavitan uue postituse avaldamisest, ja inimesi, kes juhtuvad lugema vaid seda teemat, mis neid parasjagu kõnetab.

Mul on facebooki blogi lehel jälgijaid 170+, enamus on sinna tekkinud puhtalt huvist minu tegemiste vastu. Uue beebi uudise järel tuli ikka omajagu juurde like, aga mis seal salata, rasedus, beebindus, see kõik läheb peale. Ma imestan, et see imalaks pole muutunud, sest kui aus olla, on neid beebiuudiseid juba nii palju, et iga uut beebiblogi ma jälgida ei viitsi. Ma ei tea, kuidas teiega on.

Muidugi selle feigi olemuse tõttu ei lase ma endal ka kirjutades areneda. Olen justkui ühes mustris kinni ja mul on isegi päris kahju, et selle kahe aasta jooksul ma pole selle tõdemuseni jõudnud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eksole.

Minu stiiliks on kujunenud oma elust ja tegemistest pealiskaudselt kirjutamine, vahel mõne teema kohta arvamuse avaldamine, kaasa rääkimine. Olen selle aja jooksul tegelenud kaalulangetuse, tervisliku eluviisi poole pürgimisega, koolitööd teinud, last kasvatanud, uue beebi ootele jäänud. Sealjuures on mul nii hea meel, et teie mulle kaasa elate, nii heas, kui halvas mõttes. Ka neist lugejatest on mulle kasu olnud, kes üritavad oma negatiivsusega mulle kuidagi liiga teha. Blogides on võimalik enda eest seisma õppida, ja n-ö paksu nahka kasvatada. Võib öelda, et teatud osa minu hetke iseloomust, olen ma tänu blogimisele saanud. Minu jaoks negatiivsus võib muidugi olla kellegi arvamus minust, kuid ükskõik, kui palju ma siin blogis ka enda elu ei kajastaks, ei saa siiski lõpliku otsust minu kohta langetada enne, kui isiklikku kokkupuudet olnud pole. Kõlan nagu leierkast, aga see on vana tõdemus ja peab paika. 😉

Kas oled blogisse tulles tundnud, et postitused on justkui pastakast välja imetud?
Kas jälgid mu blogi alaliselt või loed vaid sind kõnetavaid postitusi?
Mis on see, mis on mu blogi juures sinu arvates puudu?
Kas olen 2-aasta jooksul blogides arenenud?

Uus kaaslane, lapsel pole õigust elatisrahale

Olen taaskord päeva korda võtnud elatise teema. Uskuge või mitte, ma pole siiani seda lapse isalt välja nõudnud. Ja nüüd, erinevaid õigusi ja kohustusi arvesse võttes hakkan isegi kahtlema, kas on mõtet. Samas süda ei anna rahu, mu jaoks on endiselt ebaõiglane, et üks vanem on end lihtsalt vanemlikest kohustustest vabastanud, ja lööb teiste kulul lulli. Mis nii viga elada, eks. Kellel ei ajaks selline asi verd keema.

Mis mind aga ajendas siia sellest kirjutama tulema, oli artikkel, mida juba varem lugenud olen, aga tekitas endiselt emotsioone.

Selliseid lauseid, nagu pealkirjas, ütlevad välja inimesed, kes näevad kogu teemat ainult enda vaatenurgast, kes nina eest kaugemale ei vaata. Kahjuks elus ei käi nii, et seadused ainult ühest kogemusest lähtuvad. Kes iganes see noor lugeja oli ja aastal 2015 pani kirja midagi sellist:”Olen noor naine ja esindan alimentide maksmise poole pealt mehi. Minu arust on ebaaus, kui pärast lahkuminekut jääb laps ema ja tema uue kaaslasega ning mees on neile kohustatud toetust maksma. Alimendid on väga ausad, kui tegu on näiteks üksikvanemaga, kes on lapsega kahekesi jäänud. Kui võtta ette Eesti eriti närune palk, siis kuidas peaks mees alustama uut elu — uues kodus uue perega? Minu arust oleks igati õiglane see, et lahutuse korral uurib notar naise majanduslikku seisukorda mingi aja jooksul ja paneb paika, kas abiraha on vajalik või mitte. Kui on, siis peaks miinimum algama nullist. See on ebaaus, kui naine alustab suhet uue mehega ja neil ka ühine rahakott tekib. Mees teenib hästi ja hoolitseb lapse eest ning lisaks sellele peab endine mees veel neile pea 200 eurot kuus peale maksma. Miks ma seda räägin? Sest see on ikka päris hea summa, mida iga kuu ära enda närusest palgast ära anda. Mis mehele peale arvete ja laenu maksmist kätte jääb? Laps on muidugi kõike väärt, aga minu arust see ei ole võrreldav 195 euroga kuus kui meie näruse riigi närune miinimumpalk on 390 eurot. Minu tuttav mees maksab mitusada eurot iga kuu enda naisele, kellel on uus väga heal järjel mees. Isegi nii heal, et naine otsustas töölt ära tulla. Last ei näidata, vahest tahetakse näha siis tuleb enne kaua pugeda, sest kui julgetakse midagi valesti öelda polevat ta oma lapsele piisavalt hea isa. Häbi!”, tea, et elus ei ole kunagi asjad ühepoolsed ja nii must-valged. Seda teemat on juba nii palju leierdatud, aga ikka veel ei suudeta aru saada, et mees ei saa oma last jätta mingi teise mehe kasvatada. Tundub, et seekord kirjutas see noor naine vaid oma tuttava sõbra kogemusele toetudes. Mind huvitab, kas naine ka sellise stsenaariumi peale sama kirjutaks:” Mees keeldub last toetamast ja nägemast, kuigi talle on seda võimalust kordi ja kordi pakutud. Naine on leidnud 2,3 aastat peale lapse sündi endale kaaslase, kuid mismoodi pidi naine hakkama saama enne seda? Naine ei ole siiani alimente peale pannud, kuid nüüd soovib seda siiski teha.” Jah, tal on nüüd mees, kes last ja naist üleval peab, kuid see ei tähenda, et isa enam isa ei ole. Mind isegi ei huvitaks raha, kui isa oma lapsega algusest peale oleks tahtnud koos olla ja omavahel normaalselt suhelda. Paraku kõigil nii ei lähe, hoolimata pingutustest. Siinkohal mõtleks iga terve mõistuse juures olev inimene lapse heaolule. Seda ma ka püüdsin, pakkudes lapse isale erinevaid variante, aga tulutult. Mulle on öeldud, et olen vaid raha peal väljas ja poja peale üldse ei mõtle. Miks teha üldse suud lahti, kui detailset informatsiooni olukorra kohta ei oma? Võtan õiguse ja ütlen samamoodi:”Häbi!”

Millised on teie tunded ja mõtted seoses selle teemaga? Kas olete tundnud hukkamõistu, ilma, et teid tundma on õpitud? Miks?

Rasedus- beebi sugu

Oh te ei kujuta ette, kui väga ma ootasin seda päeva ja looteanatoomiat. Esiteks seepärast, et veenduda taaskord, et beebiga on kõik korras, ja, et teada saada, mis soost meie pisike kõhuelanik on. See oli küll juba 4.juuli, aga pole mahti saanud sellest kirjutada.
Õudne, kuidas aeg venis, juba paar õhtut enne ei jäänud ma korralikult magama, vähkresin voodis pikalt. Ja õhtul, päev enne uh’d ei hakanud teki alla ronimagi. Jõudsin õues basseini puhtaks nühkida, terve pere koguse kartuleid koorida. Viimaks jõin veel sooja piima, tulin voodisse, sirvisin telos ja vajusingi ära.

Jõudsin ära oodata selle päeva, mil oma nööbikest näen. Mul oli see päev ikka üpris kummaline, õnnelikke juhuseid täis. Kuna ma pean käima Viljandisse 30km, lube mul pole, siis on alati vaja organiseerida. Kes hoiab poja, mis kellase bussiga ma minna saan, millisega tagasi, kas on võimalik emal mind viia jne. Seekord läks nii, et vend on parasjagu kodune, ja sai poja valvata. Mu emal oli nii või naa Viljandi asja ja nii me koos läksime. Kuna tal olid omad toimetused ja mul tunnike veel arstini aega, vaatasin bussipeatusest linnaliini aegu. Samal ajal suhtlesin sõnumite teel sõbrannaga. Lugesin loomulikult bussiaja valesti, kuid sõbranna jõudis netist uurida vahepeal, ja andis mulle teada. Mina muidugi olin parasjagu teise korruse poes ja 2min oli bussini aega. Jooksin päris kiiresti sealt alla ja jõudsin bussile. 

Ultraheli kabineti taga muidugi venis aeg meeletult, see on alati nii, kui väga midagi oodata. Loote uurimine võttis tegelikult omajagu aega, aga kõik näidud olid korras, oli seal nii armsalt jalad kõhu all. Uurisin arstilt, kas ekraani filmida võin kaaslase jaoks, sest tema paraku pole saanud ühelgi ultrahelil kaasas käia. Enne tegin eeltööd, et kas ikka lubatakse, eri haiglates see erinev, aga minul lubati. Härra muidugi ei saanud videol eriti millestki aru, aga eks see kehaosade eristamine tuleb naissool veidi paremini välja. Kui just 3D ultraheli ei ole, ongi üsna segane see pilt.

Loomulikult soovisin ju ka sugu teada, kuna laps oli üsna kehvas asendis-jalad kõhu all, nägu ei saanud visualiseerida, siis kartsin, et arst ei näe. 

Minu üllatuseks kostis ta mulle, et poisi suguelundeid näha ei ole. Sisemiselt rõõmustasin, sest poja mul ju kodus olemas, miks mitte tüdruk lisaks saada. Sisetunne oli ka siiani koguaeg tüdrukut lubanud ja lähedased olid samuti millegi pärast tüdrukus kindlad. Eks me siis novembris näeme, kes meile vastu vaatab. 😄 Rasedust alles 23 nädalat, aga mina juba nii väga ootan oma beebit. Nüüd annab juba tunda ka ikka, et rase olen, kõht kasvab, vahel võtab hingeldama, vaagen annab tunda, kõhubeebi on väga aktiivne. Mõningaid riideid olen ka beebi jaoks juba varunud, vanker, beebipesa, häll ka välja valitud, kuid nendest räägin hiljem eraldi postituses.

Kas teil või teie tuttaval on beebi sugu alati täppi läinud? 

Lapse toitumine läbi minu silmade

Me kõik oleme kursis, et tänapäeval on seda rämpstoitu saada iga nurga pealt. Ma ütlen kohe ära, et minu jaoks ei liigitu pitsa, friikartul või burger rämpsu alla, sest kõik, mida need sisaldavad, on eraldiseisvate toiduainetena üsnagi igapäevane söögilaual. Muidugi oleneb ka, milline koht seda burgerit ja friikat pakub. Toidu valmistamisviis erineb lihtsalt kardinaalselt. Ja see, kui inimesed burgerist jms paksuks lähevad, on juba nende endi mure, sest kõike peab nii või naa sööma normaalses koguses.

Näiteks pulgakommid, suhkruvatt, ülemagustatud joogid jms on minu jaoks rämps. Ühesõnaga kõik need asjad, mis meile midagi kasulikku ei anna. Puhast keemiat ainult. Mis ei tähenda seda, et mina neid koju ei ostaks, vahel on hea ka sellised asju näksida. Üks huvitav fakt, millest hiljuti kuulsin- halvaa on tehtud erinevatest magusa jääkidest. Minule muideks see kivikamakat meenutav maius ei maitse, aga meespere sööb seda küll suurima heameelega. Edit: See siiski ei ole tehtud magusajääkidest, vaid pähklitest.

Lisaks leidsin väga hariva artikli, soovitan lugeda. Seda saab teha SIIN. Räägib see artikkel toitumise ja lapse käitumise seosest. Infot on palju ning minu jaoks ka palju uut. Varasemalt olen pealiskaudselt vaid kuulnud.

Mida võiks siis laps hommikul söögilaualt leida?

  • Kindlapeale minek on igasugu pudrud, kodukootud moosiga või hoopis võiga. Olgu siis öeldud, et minu laps armastab justnimelt pudruhommikuid, eelistatult võiga. Muidu ma toppisin ikka ja alati pudrule moosi, aga siis ei söönud laps kogu toitu ära, mis talle pannud olin. Proovisin siis soolaselt, läks nagu soe sai. 😉 Olen ka täiesti kursis, et paljud lapsed miskipärast ei armasta putru süüa. Kaasaarvatud mina, kaerahelbepudrud mulle ei istu, ometi lapsena ma neid sõin isuga. Kuid tänane hommik oli minu jaoks täielik erand, mulle läks puder hapukoore ja võiga nii hästi peale.
  • Munaomlett, kõrvale sepik, sai, leib. Ausalt, üks saiaviil ei tee mitte midagi, kuigi, kui aus olla, ei tohi  mina koju saia ostagi, sest poja ainult sellest siis toitukski. Õnneks sain ma mingi nipi siiski  kätte, et enne sööb korralikult põhitoidu, ja siis saab alles saia. Üks hommik sai tal sellest põhitoidust kõht nii täis, et saiast polnud enam sooja ega külma. 😀
  • Vahelduseks pudrule võib pakkuda ka müslisid, mida mina pole veel teinud. Mulle endale ei maitse ja seepärast vist pole vaadanud nende poole. Aga ma päris selline ema ka olla ei taha, et kui mulle ei maitse, siis lapsele ka ei paku. 😃
  • Sepik pasteedi, kurgi, singi, tomatiga. Sinna peale annab niimõndagi kombineerida ja oi kui toitev ja maitsev. 2,5-aastasele on muidugi sellist asja veidi raske pakkuda, sest tihti võetakse leiva, saia pealt endale meelepärasem ära ja ülejäänu jäetakse järele. Ahjaa, ja pasteet mu lapsele ei istu, ja paljudele veganitele ehk imestuseks, ma ei sunni seda ka lapsele peale. Miskipärast arvatakse, et meie segatoidulised sunnime lapsele liha, muna, kala, piima.

Aga lõunal?

  • Praed- rohke salatiga
  • Supid- väherasvased

Õhtul

  • Pudrud-riis, tatar, hirss
  • Köögviljad
  • Kergemad supid, püreed.

Vahepalad

  • Eelistan ikkagi igasugu puuvilju
  • Ei ütle ära ka smuutidest või jogurtitest.

    Et mitte postitust väga pikaks venitada, ei hakanud ma lõunat ja õhtut detailselt lahti kirjutama. Kõige olulisem on minu ja lapse jaoks hommikusöök ja sealt edasi läheb enamjaolt juba lepase reega, kui midagi magusat parasjagu silma ei hakka. 😃

    Teine teema, mis minu last ja usun, et veel paljusid, puudutab, on mitte söömine, valimine, pirtsutamine toiduga. Eks neid olukordi ole erinevaid, aga minu lapsel on selliseid perioode, kus absoluutselt midagi ei tohi näksimist silma all olla. Isegi mitte kurki, saia ma juba enne näiteks tõin. Siis võib ta terve päeva vaid saiast või kurgist toituda. See on teada teema, et magus ajab lapse segadusse, ta ei saa enam aru, kas tal on kõht tühi või mitte. Seega olen mina omakorda segaduses, millal siis lapsele midagi magusamat anda, sest peale maiuse söömist on isu muu järele kadunud. Nipid oodatud, sest last kommidest jms päris eemale ei taha hoida, ise sööks ju ka.

    Üks tore arst oli öelnud, et kui laps midagi ei söö, siis sundida ei tohi, tuleb midagi siiski anda, kasvõi šokolaadi. Ma ei tea, mina naersin sellise teooria välja. Ma ei leia, et peaksin last premeerima selle eest, et ta toiduga pirtsutab. Mõistlikum variant oleks alustuseks ehk lasta kahe asja vahel valida, või panna toit ette, sööb siis või ei. Ka paarist ampsust on abi. Sundima loomulikult ei hakka, niiviisi tekib ju suurem trots ja sellega endal lapsepõlvest ka kogemus olemas. 

    Nimelt ei maitsenud mulle kalapulgad, mind sunniti laua taga istuma seni, kuni taldrik tühi, teised lapsed said ilusti mere äärde minna. Viibisin ma tol hetkel laagris suht võõras seltskonnas, ega ma ei söönud lõpuni. N-ö järelvaataja ei jaksanud ka seal minu järgi oodata ja ma lihtsalt viskasin need pulgad prügikasti. Võib-olla mõni arvab, et oleksin pidanud siiski toitu austama ja lõpuni sööma, kuid ma leian, et vägisi, kuni oksendamiseni seda sisse ajama ei pea.

    Kuidas teie lastel isuga? Kui palju annate toiduga pirtsutamisel järele? Kuidas lapsena ise sõite? Mis toidud teile või teie lapsele ei meeldi? Olete kogenud sundimist?

    Minu kraanivee kogemus #jookraanivett

    Pikka aega tagasi sain endale ühe armsa veepudeli. Mulle jäi see silma nii mõneski blogis ja ka instagrami kontol. Peilisin siis välja, kuskohast mina selle endale soetada saaksin. Tuli välja, et neid vist niisama ei müüdagi ja oli mingi kampaania, mille raames tehti ka blogijatega koostööd. Igal juhul õnnestus mul kokkulepe saavutada, sain pudeli n-ö laojäägina. Vastutasuks, nagu koostöö puhul ikka, pidin kirjutama oma kraanivee kogemusest.  Iseenesest ei  midagi rasket, aga näete, siin ma olen, pea pool aastat olen korra postituse avanud ja siis jälle pole seda kirjutamistuju. Aga lähen nüüd asja juurde.

    Pudelist rääkides, siis ma esialgu kasutasin seda rõõmuga. Kui sport ja vee joomine üldiselt olid minu eesmärkideks. Mingi hetk jäi see aga unarusse ja nii ka pudel, õnneks meeldis see mu lapsele sama palju, kui mulle. Ja nüüd ongi see poja pudeliks saanud.  Välimuselt ju ka üsna lapsesõbralik tegelikult.

    Mind on alati huvitanud, miks inimesed eelistavad poest vett osta, selle asemel, et seda oma kodu kaevust või kraanist ammutada? Alles hiljuti nägin, kuidas üks pere väljus poest korvitäie suurte veepudelitega. See vist rikaste komme? Ma mäletan, et kunagi, aastaid tagasi käis jutt, et osades linnades on veel liigne metallimaitse juures.  Ma seda pole isiklikult täheldanud, isegi külas käies mitte.

    Meie pere armastab igal juhul oma kodu kraanivett, ma kunagi isegi pole selle peale tulnud, et poest vett osta, kui siis ainult kuskile kaasa, kui kodust pudeliga unustan võtta. Milleks raha raisata, kui kodust saab poolmuidu.

    B255AF8B-1821-44BD-BD97-B82FD241037C

    Kumba teie eelistate, juua kraanivett või haarata poest pudeliga? Gaasiga või gaasita? Maitsestatud või maitsestamata? Või hoopis kaevuvesi?