Autokool-kuidas mul läheb?

Oi kui kaua ma julgust kogusin, et end autokooli nimekirja lisada. Ma olen lihtsalt kohutavalt põdeja tüüp, aga ma ei taha lõpmatuseni ka teistest sõltuda, et sõidan bussiga või sõidab ema, mõni tuttav. Juhiload ja üldse auto omamine on no niiii mugav. Eriti siis, kui sul on lapsed ja lasteaed pole ka jalutuskäigu kaugusel. Samamoodi on tulevikus suurem valik töökohti, sest siin on nendega väga kehva.

Mida ma siis õieti põdesin ja põen?

Loe edasi “Autokool-kuidas mul läheb?”

Advertisements

Vahekokkuvõte ja eesmärgid märtsikuuks

Mõnda aega on nüüd möödas viimasest kaaluteemalisest postitusest. See siin on oodanud avaldamist veebruari algusest saati, aga siis jäime perekondlikult haigeks ja olgugi, et kaal langes tänu haigusele, tuli see sama targalt tagasi.

Loe edasi “Vahekokkuvõte ja eesmärgid märtsikuuks”

Hartanist baby joggerini-kas minust on saanud sõltlane?

Ma lubasin endale, et ma ei osta seekord nii vara beebile vankrit koju seisma, sest teadsin, et tüdinen kiirelt. D vankri sain ka päris tükk aega enne tema sündi ja üsna kiirelt tekkis vajadus uue järele. Siis ei olnud ma eriti vankritega kursis ja võtsin vastu esimese n-ö ettejuhtuva pakkumise. Siit samast külast ka ja käest-kätte tehing, väga mugav.

Aga ma ikkagi feilisin ka seekord.

Loe edasi “Hartanist baby joggerini-kas minust on saanud sõltlane?”

Sünnitusest

Olen suur eluliste blogide fänn ja seda postitust kirjutama ajendas mind Mallu.

Ma olen kirja pannud Deiro sünniloo, kuid peale Dargo sündi ei rääkinud sellest. Alustasin blogimist pikka aega peale Dargo sündi ja ilmselt siis ei pidanud vajalikuks sel teemal rääkida. Aga, kuna Malluka jälgijad on kindlastii kursis, et rasedus oli tal üle kantud ja sai esilekutsumisele saatekirja, tuli mul selle valguses tahtmine rääkida sellest, millised olid minu sünnitused. Üks laps saabus minuteid peale vete tulemist, teine laps sündis kaks tundi ja 53min hiljem, peale vete avamist. Arvake ära, milline neist oli hullem?

Kuigi väidetakse, et iga järgnev sünnitus peaks olema eelmisest kergem, siis mitte minul.

2014 aasta 14.november, läksin ma haiglasse, tuhud olid olemas, aga üsna ebaregulaarsed. Olin veidi aega jälgimise all, aga aktiivset sünnitegevust ei toimunud. Ilmselt olid need siis libatuhud, aga mina, kui esmasünnitaja ei osanud neid õigetest eristada. Kuna minu elus olid keerulised ajad, ei olnud ma ka kuskilt midagi uurinud. Ja olin arvamusel, et lihtsam on sellele kõigele vastu minna teadmatuses, mis mind ees ootab. Et vähem paanikat külvata.

Igaljuhul anti mulle valida, kas jään haiglasse või lähen koju. Läksin koju, ja 15.november algasid siis need õiged valud, mis olid täpselt samasugused, nagu need n-ö libatuhud. Teise sünnitusega võrreldes polnud need mingid õiged valud.

Valutasin seal siis mõnda aega, kui tulid veed ja hops sünnituslauale. Täiesti aus olla, ei mäletagi, mitme pressiga Dargo mul käes oli, aga päris kiiresti, 6min pressimist vaid. Peale sünnitust oli enesetunne super, kõik näidud normis, laps ilus, terve. Oli tunne, et sünnitaks kohe teise lapse veel.

Imetamisega oli küll alguses probleeme, laps ei tahtnud rinda võtta. Andsin siis arstide soovitusel sõrme lutsutada, et beebi saaks imemisvõtte selgeks. Kuna see meil eriti sujuvalt ei kulgenud, pidi Dargo saama lisa. Esimene öö möödus lapsel üldse söömata, magas kogu öö maha, mille eest ma pärast ka sõimata sain, et vastsündinu peab iga kahe tunni tagant sööma. Järgnevad ööd pidin käima iga kahe tunni tagant lapsele piima küsimas. Võite ette kujutada, kui ebameeldiv oli üksi öösel haigla peal tuiata ja arste üles ajada. Aga kodus hakkas piim vohama ja beebi sõi ilusti.

Kusjuures Deiro ajal ei tulnud keegi mulle ütlema, et peaksin umbes last öösel äratama. Aga ega sellega probleeme polnudki, ta ärkas ise. Üldse olid Dargo ja Deiro beebidena väga erinevad. Minul ei õnnestunud Deiro beebiaega nautida nii, et pidevalt magas ja sõi. Oh ei, tema oli väike põrguline, aga no on kindlasti ka hullemaid. 😃

Nii siis ei olnud mul ka teise sünnituse ees hirmu. Ärevus loomulikult, aga see on normaalne. Samas teadvustasin endale, et ikkagi erinevad sünnitused ja kõik ei pruugi minna nii, nagu ette kujutan. 22.november kell 9 hommikul algasid mul suht regulaarsed tuhud, ei midagi ulmeliselt valusat. Samas ringi liikudes kadusid tuhud ära. Kuna plaanisin emaga poest läbi käia, ei jätnud ma seda sellepärast veel ära. Peale poeskäiku otsustasin jääda igaks juhuks vanemate juurde ööseks, sest mine tea. Tuhud olid iga kord kui istusin, plaks tagasi. Sarnanesid nendele, mis olid esimese raseduse aeg. Mõtlesin siis endamisi, et ei ole veel mõtet haiglasse minna, sest eelmine kord läksin ka liiga vara, samas tundsin pinget, et no äkki nüüd läheb kiiremini protsess ja ei tahaks nagu kiirabi ka kutsuda.

Otsustasin igatahes magama minna ja kella kaheteistkümneks öösel olid tuhud piisavalt intensiivseks muutunud, et äratasin ema ja sõitsime haiglasse. Seal tehti vajalikud protseduurid, avatust oli vist 2cm, kui õigesti mäletan ja tuhud ebaregulaarsed. Jäin ööseks haiglasse, tuhud kadusid mõneks ajaks, siis jälle tulid ja nii see läks. Anti mulle jälle valik, et kas koju või kutsutakse esile. Selle vahega, et Dargo aeg ei kutsutud esile. Kuna ma esilekutsumise variandi peale üldse varasemalt mõelnud ei olnud ja mingeid erilisi teadmisi ka polnud, siis olin esilekutsumisega nõus, sest tahtsin ju ometi oma beebiga kohtuda juba. Kell 14 avati veed ja 16’53 oli Deiro käes. Aga see aeg vete avamise ja lapse kätte saamise vahel oli põrgu. Tagant järgi mõtlengi nüüd, et oleks ju võinud lasta lapsel ise tulla, nii, nagu tema soovib, mitte tagant kiirustada. Oleks ehk olnud minul kergem ja lapsel väljatulek sujuvam. Sest no pressimise aeg oli esimese sünnitusega võrreldes ikka palju pikem ja vaevalisem. Laps oli muidugi suurem ka.

Dargo 3095g ja 50cm, Deiro 3740g ja 54cm.

Mõeldes sellele, kui palju suurem oli Deiro Dargost sündides, poleks ehk olnud hea mõte tal veel mu kõhus mõnuleda lasta. Ma tõesti ei tea, kas tegi lapse suurus pressimise nii raskeks või mitte, aga üks mis kindel. Soovitan võimaluse korral lasta lapsel ise valida aeg, mil ta tulla tahab, mitte tagant kiirustada. Nii endal kui lapsel on nii lihtsam, nagu juba eespool mainisin.

Millised erinevused olid veel esimese ja teise sünnituse vahel? Minu olukord peale esimest sünnitust oli super, peale teist sünnitust mitte nii väga super. Pea lōhkus tohutult, nõrk oli olla. Näost olin ma lubivalge, rauapuudus tekkis jq pidin haiglas olles ja sealt välja saades rauapreparaate võtma. Haige olin ma ka juba mõnda aega enne sünnitust, kerge pōletik. Õnneks sain paari kuuga näidud normi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi

Deiro veidi peale sündi

Mina olen see ema, kes unustab sünnitusvalu suht kiirelt ja kindlasti soovin ka kolmandat last. Tulevikus!

Väljakutse endale- nädal 4

Pausid, pausid. Neid tuleb mul üpris tihti ette. Olgugi, et olen kodune ema, on elutempo suht kiire.

Jätkan oma väljakutsetega sealt, kus pooleli jäi. Ma seadsin eesmärgiks tegeleda korrektse toitumisega, ja enda üllatuseks tuli see isegi hästi välja. Hetkeni, mil tulid “need päevad kuus”. Võiks öelda, et esimest korda peale lapse sündi, kui välja jätta pillideaegsed korrad.

Mind valdab isutus, ma ei tunne toidu järgi vajadust ka peale taastumist. Ma võin poes ringi käia ja mõelda, mida õhtuks vaaritada võiks, aga ei ole millegi järgi isu. Isegi grillvõileivast suutsin hiljaaegu ära süüa vaid veerandi ja juba hakkas vastu. Magnumi topsijäätisest jagus ka vist kolmeks korraks, enne, kui otsa sai. Tavaliselt saab see ühe korraga tühjaks. Kui umbes paar-kolm aastat olen harjunud hommikuti sööma, siis nüüd ei tunne absoluutselt vajadust, healjuhul ühe banaani või õuna vägistan sisse. Üks nädalavahetus Paidest koju tulles andis see mitte söömine-joomine tunda. Süda oli paha ja pea valutas meeletult.

Üks asi, mis isegii hästi peale läheb, on kiirnuudlid. Need ka ilmselt selle puljongivedeliku pärast. Ema andiski idee, et äkki siis puljongit juua. Peaks hästi toitma. Ja võib vist juba aimata, kui paljud on esimese asjana arvanud, et olen lapseootel. Ei aitäh, tahaks elu ka elada.

Aga nüüd tahaks endale uued eesmärgid seada ja nende kallal töötama hakata, ma toitumise osas ei julge küll midagi lubada, sest jah, ma ei saa end sundida, kui vastu hakkab. Mõnesmõttes on ju hea, ehk saabki niimoodi kiiremini pekist lahti. Aga samas olen mures ka, sest pole varem sellist probleemi olnud.

Väike update: Tänaseks on isu taastunud, mõned päevad nädalas pole erilist vajadust toidu järgi, aga üldiselt ikka isu olemas.

Käisin hiljuti ka perearsti juures tervisetõendi asjus. Mind pani imestama, et olen pikemaks kasvanud. Alles siis, kui viimase rasedusega arvel olin, oli mu pikkuseks 160,5cm ja tänaseks on pikkust 163. Ei arvanud, et sellises vanuses veel kasvan. Kaalu on kohutavad 78kg. Ausõna, viimane aeg jalad pepsi alt välja ajada, mul lööks errori ette, kui peaksin nägema kaalul kaheksaga algavat numbrit. Prrr, juba praegu tulevad judinad peale.

Nüüd, kui ma jälle mõned päevad üksi pole, saan päevas ühe korralikuma jalutuskäigu teha. Peale seda annaks ehk velole võimaluse.

3x nädala jooksul rattasõitu

1,5l vett päevas

Avastasin enda jaoks ka tantsu, kõige nauditavam tegevus üldse, kui tahan pingetest vabaks saada. Seda siis loomulikult kodustes tingimustes ja youtube’i vahendusel.

See nädal olen teinud 6 treeningut, põhirõhk on olnud kätel. Päris hea tunne.

Väljakutse endale-nädal 3

Lausa kohutav, kui raske on iseenda ootustele vastavuses olla. Aega jääks nagu väheks iseendaga tegelemiseks. Ilmselt on süüdi minu organiseerimatus. Lastel on rutiin super hästi paigas ja siis olen mina, kes teeb kõike siis, kui saab või ei tee üldse, sest lihtsalt nii väsinud on olla.

Ma liikusin see nädal rohkem, peaaegu iga päev ja üle 3-kilomeetri.

  • 1 tass kohvi päevas- kahel päeval libastusin ja jõin kaks tassi päevas.

  • 2 tubast trenni matil. Omaette eesmärk on vähemalt 1 neist pildile jäädvustada- matil tubaseid trenne ei teinud, seega polnud ka midagi jäädvustada. See oligi see koht, kus ajast ja energiast jäi puudu. 😟

  • Nii palju kui ilm lubab, siis 3km päevas kõndimist- see eesmärk sai ilusti tehtud ja ehk korvab ka puuduolevad matitreeningud.

  • 2 suhkruvaba päeva- kahel päeval suutsin ma alustada sellega, aga ikka peitus kuskil mingi suhkur ja feilisin seekord.

Ma ju ütlesin, et liiga suuri eesmärke ei tohi endale seada. Ilmselt peab siis veel vaiksemalt võtma. Mind ajab lausa hulluks, et ma ei saa oma kodus olevat kahte kaalu absoluutselt usaldada. Õudne. Võib-olla nii ongi parem, sest kui liiga palju kaalule mõelda, ei jõua ma kuskile.

Täna tahan ma tegelikult rääkida ühest probleemist nimega diastaas-sõna “diastaas” tuleneb Vana-Kreeka sõnast “diastasis” ja tähendab “vahe/lõhe”. Diastaasi korral kõhu eesseinas olev valgejoon laieneb ning kõhusirglihase kaks lihaskõhtu eemalduvad teineteisest. Diastaasi esineb sünnitanud naistel ligi 60%-l, kuid seda võib esineda ka mittesünnitanud naistel, meestel ja lastel.

Ma olen varem sellest kuulnud ja põgusalt ka lugenud, aga ei osanud mõelda, et ka mul endal võib see olla. Ma kahtlustan, et see tekkis juba peale esimese lapse sündi, sest kõht on mul olnud probleemikohaks pikalt. Lisaks on mu kaal kõige suurem, mis üldse olnud. Miks ma arvan, et mul on diastaas? Seda on lihtne kodus kontrollida- oled pikali, kõverdad oma jalad, tõstad pea veidi õhku ja katsud sõrmedega nii, et sõrmed asetsevad risti kõhu sirglihase ja talje vahel, naba piirkonnas. Minul tundub olevat see vahe kuskil 2 sõrme, aga ei usalda päris täpselt enda kontrollimist. Huvitav, kas perearst oskaks midagi öelda? Tean, et spetsialiste sel alal on Eestis vähe ja aega on raske saada.

Täna jäin mõtlema ka sellele, et diastaasi kahtluse korral pole ka tark mõte last kõhukotiga kanda, aga ometi pean ma seda tegema. :/ Olen üritanud end vähemalt nii palju kontrollida, et last tõstes ei lükka kõhtu ette vaid tõmban sisse, pingule. Kui keegi oskab selles osas mulle rohkem infot anda, ootan huviga.

Seekord on nii, et ma sean endale eesmärgiks saada enda toitumine paika ja jalutada nii palju kui võimalik. Tass kohvi päevas on endiselt päevakorras, see nädal on see ideaalselt õnnestunud. Lisaks on toitumine ka siiani päris hea olnud, võrreldes eelnevaga. See nädal saab juba läbi tegelikult ja postituse lõpetan suure hilinemisega.

Lõpetuseks lisan kollaaži sammude arvust, mis eelmine nädal tehtud said.