Ei ole kerge olla rase

Põhilised probleemid saab ikka suve ja palavuse kaela ajada. Mäletan poja ajast, et erilisi vaevusi mul algusest peale ei olnud, ei mingit iiveldamist, rasket olekut jne.

Nüüd mind kimbutavad kõrvetised. Esialgu olid need suht leebed, jõin paar lonksu vett ja läks juba üle, külm piim aitas mind ka. Kohe alguses soovitati mulle, et haaraksin apteegist Rennie, aga ma olen pigem seda usku, et kui saab ilma ravimiteta leevendust, pole mõtet neid koju tolmu koguma osta. Peale selle, kui ämmaka juures ära käisin, talle nii muuseas mainisin, et veidi nagu kõrvetab vahel, aga Renniest puudust ei tunne, läks asi hullemaks. Nüüdseks juba mitu x päevas vaevlen ma kõrvetiste küüsis, ükskõik, mida siis söön. Nüüd ei aita enam vesi ega külm piim, mõned päevad olin isegi ilma kohvita, see pidavat ka kõrvetisi tekitama, aga aitab ikka ainult Rennie, kuigi peab tunnistama, et mitte terveks päevaks. See närimistablett on minu jaoks nagu kriit või süsi, seega ma ikkagi kannatan viimse hetkeni, et mitte seda võtta.

Muidugi on kaalutõus ehmatavalt suur. Ma üldse ei põdenud ka selle pärast, sest poja ajal võtsin kokku kaalus juurde 12kg, praeguseks juba 10kg juures. Kindlasti mängib hästi suurt rolli ka palavus, sest olen suhteliselt paistes praegu. Omast arust ei tarbi küll soolast nii palju, et keha peaks hakkama vett kinni hoidma. Ah see raseda keha toimetab ikka omasoodu. Võrdlesingi siin vahepeal pilte, kuhu ma jõudsin oma kaalulangetusega, oli ilus vaadata. Kibelen juba uuesti selle teekonnaga alustama, aga jupp maad on veel minna. 😄 Peab ikka hetkes elama ja seda nautima.

Tänu kaalutõusule pidin loomulikult läbima ka GTT,(glükoosi taluvuse test)mida ma tegelikult ei oodanud, sest teadsin, et perekonnas diabeeti kellelgi pole, enne rasedust olin normaalkaalus ja veresuhkur on ka normis. Miskipärast pidas ämmakas siiski vajalikuks mind sinna saata. Kes ei tea, siis seal peab arvestama 2-3-tunniga, kolm korda võetakse veeniverd, peale esimest verevõtmist peab ära jooma 750ml glükoosilahust, ja 2h passid niisama, soovitatavalt rahulikult istudes või lamades. Ma sain palati ja lebotasin seal need kaks tundi, uni oli muidugi ka kohe platsis, aga ma ei viitsinud seal tunni kaupa magada ja selle äratusega jännata. Seega mängisin telefonis mingit mängu ja suhtlesin sõnumite teel sõbrannaga.

Peale selle testi läbimist tahtsin hirmsasti kohvi ja süüa. Sest alates eelmise õhtu kella kaheksast kuni testi lõpuni ei tohtinud süüa ega juua. Sel päeval oli Härra ka Eestis ja sai mind sinna ja tagasi sõidutada. Igatahes valis ta mingisuguse kohviku Männimäel välja, kus ma varem käinud polnud. Kuskil loomapoe kõrval vms. Olin seal käigust suht pettunud, sest kohviku mõõtu see koht küll välja ei anna, pigem söökla, kus töölised lõunatamas käivad. Paar töölist seal isegi oli. Toit andis ka soovida, pakutaval salatil oli vanamuti maik juures, ausalt, ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Ma oleks eelistanud koduni oma tühja kõhtu ja kohvinälga kannatada. Ainus normaalne asi vist oligi kohv, mis oli hinna sees. Viimasel ajal üldse toiduvalikuga väljas süües ämbrisse kukkunud, ei tea, mis needus see nüüd järsku on.

Oma rasedavaevustega jätkates- vahepeal külastab mind mingitsorti hingeldamishoog, mis ei saa kohe kindlasti leevendust rahulikult istumisest või pikutamisest. Pigem peab just ringi kõndima ja värskes õhus olema. Selle hoo juures peab kindlasti rahulikuks jääma, hetkeks võib tekkida tunne, et õhk saab otsa, aga läheb kiirelt üle. Kuna ma olen hetkel suurem, kui poja ajal, on kohati juba raske olla, voodist püsti tõusmine on vaevaline, vaagen annab tunda, liikuda ei taha jne.

Pesapunumisinstinkt- see on see vajadus koguaeg midagi korda sättida, ette valmistada jne. Kuna ma õige pea hakkan oma vanemate kodust välja kolima, siis iga päev mõtlen, mida ebavajalikku ära visata, mida alles hoida, mis siia jääb jne. Päris hulluks lähebki vist asi siis, kui ma meie päris oma kodus juba olen ja seal sisekujunduse üle pead murran. 😄 Ei jôua ära oodata, ausalt.

Sain oma mured südamelt ära ja tõmban otsad kokku. Liiga palju loba ei ole ka hea.

Millised vaevused teid raseduse aeg kimbutavad/kimbutasid? Kas vaevused esinesid pigem esimeses raseduse järgus, või teises?

Advertisements

Ma olen valesti bloginud

Vahepeal, teile arvatavasti märkamatult, on mu blogi saanud 2-aastaseks, 2-aasta jooksul jõudsin kirja panna 200 postitust. Ma ei tähista oma blogi sünnipäeva mingi loosiga, sest juba esimese aasta lubadus läks vett vedama, seega ma eelistan mitte lubada asju, mida ma täita ei suuda. Aga, ma olen jõudnud tõdemuseni.

Mida rohkem ma oma kirjutisi loen, seda rohkem saan ma aru, et püüan jube ideaalselt kirjutada. Võib-olla sellepärast ei suuda ma paljusid postitusi lõpuni kirjutada ja mustandites vedeleb mõni alustatud postitus päris pikka aega. Mõni koguni nii pikalt, et lõpuks hoopis kustutan selle. Ma ei tea, kas asi on selles, et kardan liigset infot avaldada või ei soovi, et keegi minu tõelisest olemusest aimu saab.

Kuid täna otsustasin, et sellega on lõpp, ma kirjutan blogi ikkagi enda jaoks, et mul oleks, kuhu oma mured ja rõõmud kirja panna, ja kuhu tulla aastate pärast meenutama. Muidugi on mul tekkinud ka teatud lugejaskond, kes on juba harjunud aeg-ajalt mu blogi avama kasvõi hommikukohvi kõrvale. On inimesi,keda ma teavitan uue postituse avaldamisest, ja inimesi, kes juhtuvad lugema vaid seda teemat, mis neid parasjagu kõnetab.

Mul on facebooki blogi lehel jälgijaid 170+, enamus on sinna tekkinud puhtalt huvist minu tegemiste vastu. Uue beebi uudise järel tuli ikka omajagu juurde like, aga mis seal salata, rasedus, beebindus, see kõik läheb peale. Ma imestan, et see imalaks pole muutunud, sest kui aus olla, on neid beebiuudiseid juba nii palju, et iga uut beebiblogi ma jälgida ei viitsi. Ma ei tea, kuidas teiega on.

Muidugi selle feigi olemuse tõttu ei lase ma endal ka kirjutades areneda. Olen justkui ühes mustris kinni ja mul on isegi päris kahju, et selle kahe aasta jooksul ma pole selle tõdemuseni jõudnud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eksole.

Minu stiiliks on kujunenud oma elust ja tegemistest pealiskaudselt kirjutamine, vahel mõne teema kohta arvamuse avaldamine, kaasa rääkimine. Olen selle aja jooksul tegelenud kaalulangetuse, tervisliku eluviisi poole pürgimisega, koolitööd teinud, last kasvatanud, uue beebi ootele jäänud. Sealjuures on mul nii hea meel, et teie mulle kaasa elate, nii heas, kui halvas mõttes. Ka neist lugejatest on mulle kasu olnud, kes üritavad oma negatiivsusega mulle kuidagi liiga teha. Blogides on võimalik enda eest seisma õppida, ja n-ö paksu nahka kasvatada. Võib öelda, et teatud osa minu hetke iseloomust, olen ma tänu blogimisele saanud. Minu jaoks negatiivsus võib muidugi olla kellegi arvamus minust, kuid ükskõik, kui palju ma siin blogis ka enda elu ei kajastaks, ei saa siiski lõpliku otsust minu kohta langetada enne, kui isiklikku kokkupuudet olnud pole. Kõlan nagu leierkast, aga see on vana tõdemus ja peab paika. 😉

Kas oled blogisse tulles tundnud, et postitused on justkui pastakast välja imetud?
Kas jälgid mu blogi alaliselt või loed vaid sind kõnetavaid postitusi?
Mis on see, mis on mu blogi juures sinu arvates puudu?
Kas olen 2-aasta jooksul blogides arenenud?

Uus kaaslane, lapsel pole õigust elatisrahale

Olen taaskord päeva korda võtnud elatise teema. Uskuge või mitte, ma pole siiani seda lapse isalt välja nõudnud. Ja nüüd, erinevaid õigusi ja kohustusi arvesse võttes hakkan isegi kahtlema, kas on mõtet. Samas süda ei anna rahu, mu jaoks on endiselt ebaõiglane, et üks vanem on end lihtsalt vanemlikest kohustustest vabastanud, ja lööb teiste kulul lulli. Mis nii viga elada, eks. Kellel ei ajaks selline asi verd keema.

Mis mind aga ajendas siia sellest kirjutama tulema, oli artikkel, mida juba varem lugenud olen, aga tekitas endiselt emotsioone.

Selliseid lauseid, nagu pealkirjas, ütlevad välja inimesed, kes näevad kogu teemat ainult enda vaatenurgast, kes nina eest kaugemale ei vaata. Kahjuks elus ei käi nii, et seadused ainult ühest kogemusest lähtuvad. Kes iganes see noor lugeja oli ja aastal 2015 pani kirja midagi sellist:”Olen noor naine ja esindan alimentide maksmise poole pealt mehi. Minu arust on ebaaus, kui pärast lahkuminekut jääb laps ema ja tema uue kaaslasega ning mees on neile kohustatud toetust maksma. Alimendid on väga ausad, kui tegu on näiteks üksikvanemaga, kes on lapsega kahekesi jäänud. Kui võtta ette Eesti eriti närune palk, siis kuidas peaks mees alustama uut elu — uues kodus uue perega? Minu arust oleks igati õiglane see, et lahutuse korral uurib notar naise majanduslikku seisukorda mingi aja jooksul ja paneb paika, kas abiraha on vajalik või mitte. Kui on, siis peaks miinimum algama nullist. See on ebaaus, kui naine alustab suhet uue mehega ja neil ka ühine rahakott tekib. Mees teenib hästi ja hoolitseb lapse eest ning lisaks sellele peab endine mees veel neile pea 200 eurot kuus peale maksma. Miks ma seda räägin? Sest see on ikka päris hea summa, mida iga kuu ära enda närusest palgast ära anda. Mis mehele peale arvete ja laenu maksmist kätte jääb? Laps on muidugi kõike väärt, aga minu arust see ei ole võrreldav 195 euroga kuus kui meie näruse riigi närune miinimumpalk on 390 eurot. Minu tuttav mees maksab mitusada eurot iga kuu enda naisele, kellel on uus väga heal järjel mees. Isegi nii heal, et naine otsustas töölt ära tulla. Last ei näidata, vahest tahetakse näha siis tuleb enne kaua pugeda, sest kui julgetakse midagi valesti öelda polevat ta oma lapsele piisavalt hea isa. Häbi!”, tea, et elus ei ole kunagi asjad ühepoolsed ja nii must-valged. Seda teemat on juba nii palju leierdatud, aga ikka veel ei suudeta aru saada, et mees ei saa oma last jätta mingi teise mehe kasvatada. Tundub, et seekord kirjutas see noor naine vaid oma tuttava sõbra kogemusele toetudes. Mind huvitab, kas naine ka sellise stsenaariumi peale sama kirjutaks:” Mees keeldub last toetamast ja nägemast, kuigi talle on seda võimalust kordi ja kordi pakutud. Naine on leidnud 2,3 aastat peale lapse sündi endale kaaslase, kuid mismoodi pidi naine hakkama saama enne seda? Naine ei ole siiani alimente peale pannud, kuid nüüd soovib seda siiski teha.” Jah, tal on nüüd mees, kes last ja naist üleval peab, kuid see ei tähenda, et isa enam isa ei ole. Mind isegi ei huvitaks raha, kui isa oma lapsega algusest peale oleks tahtnud koos olla ja omavahel normaalselt suhelda. Paraku kõigil nii ei lähe, hoolimata pingutustest. Siinkohal mõtleks iga terve mõistuse juures olev inimene lapse heaolule. Seda ma ka püüdsin, pakkudes lapse isale erinevaid variante, aga tulutult. Mulle on öeldud, et olen vaid raha peal väljas ja poja peale üldse ei mõtle. Miks teha üldse suud lahti, kui detailset informatsiooni olukorra kohta ei oma? Võtan õiguse ja ütlen samamoodi:”Häbi!”

Millised on teie tunded ja mõtted seoses selle teemaga? Kas olete tundnud hukkamõistu, ilma, et teid tundma on õpitud? Miks?

Rasedus- beebi sugu

Oh te ei kujuta ette, kui väga ma ootasin seda päeva ja looteanatoomiat. Esiteks seepärast, et veenduda taaskord, et beebiga on kõik korras, ja, et teada saada, mis soost meie pisike kõhuelanik on. See oli küll juba 4.juuli, aga pole mahti saanud sellest kirjutada.
Õudne, kuidas aeg venis, juba paar õhtut enne ei jäänud ma korralikult magama, vähkresin voodis pikalt. Ja õhtul, päev enne uh’d ei hakanud teki alla ronimagi. Jõudsin õues basseini puhtaks nühkida, terve pere koguse kartuleid koorida. Viimaks jõin veel sooja piima, tulin voodisse, sirvisin telos ja vajusingi ära.

Jõudsin ära oodata selle päeva, mil oma nööbikest näen. Mul oli see päev ikka üpris kummaline, õnnelikke juhuseid täis. Kuna ma pean käima Viljandisse 30km, lube mul pole, siis on alati vaja organiseerida. Kes hoiab poja, mis kellase bussiga ma minna saan, millisega tagasi, kas on võimalik emal mind viia jne. Seekord läks nii, et vend on parasjagu kodune, ja sai poja valvata. Mu emal oli nii või naa Viljandi asja ja nii me koos läksime. Kuna tal olid omad toimetused ja mul tunnike veel arstini aega, vaatasin bussipeatusest linnaliini aegu. Samal ajal suhtlesin sõnumite teel sõbrannaga. Lugesin loomulikult bussiaja valesti, kuid sõbranna jõudis netist uurida vahepeal, ja andis mulle teada. Mina muidugi olin parasjagu teise korruse poes ja 2min oli bussini aega. Jooksin päris kiiresti sealt alla ja jõudsin bussile. 

Ultraheli kabineti taga muidugi venis aeg meeletult, see on alati nii, kui väga midagi oodata. Loote uurimine võttis tegelikult omajagu aega, aga kõik näidud olid korras, oli seal nii armsalt jalad kõhu all. Uurisin arstilt, kas ekraani filmida võin kaaslase jaoks, sest tema paraku pole saanud ühelgi ultrahelil kaasas käia. Enne tegin eeltööd, et kas ikka lubatakse, eri haiglates see erinev, aga minul lubati. Härra muidugi ei saanud videol eriti millestki aru, aga eks see kehaosade eristamine tuleb naissool veidi paremini välja. Kui just 3D ultraheli ei ole, ongi üsna segane see pilt.

Loomulikult soovisin ju ka sugu teada, kuna laps oli üsna kehvas asendis-jalad kõhu all, nägu ei saanud visualiseerida, siis kartsin, et arst ei näe. 

Minu üllatuseks kostis ta mulle, et poisi suguelundeid näha ei ole. Sisemiselt rõõmustasin, sest poja mul ju kodus olemas, miks mitte tüdruk lisaks saada. Sisetunne oli ka siiani koguaeg tüdrukut lubanud ja lähedased olid samuti millegi pärast tüdrukus kindlad. Eks me siis novembris näeme, kes meile vastu vaatab. 😄 Rasedust alles 23 nädalat, aga mina juba nii väga ootan oma beebit. Nüüd annab juba tunda ka ikka, et rase olen, kõht kasvab, vahel võtab hingeldama, vaagen annab tunda, kõhubeebi on väga aktiivne. Mõningaid riideid olen ka beebi jaoks juba varunud, vanker, beebipesa, häll ka välja valitud, kuid nendest räägin hiljem eraldi postituses.

Kas teil või teie tuttaval on beebi sugu alati täppi läinud? 

Lapse toitumine läbi minu silmade

Me kõik oleme kursis, et tänapäeval on seda rämpstoitu saada iga nurga pealt. Ma ütlen kohe ära, et minu jaoks ei liigitu pitsa, friikartul või burger rämpsu alla, sest kõik, mida need sisaldavad, on eraldiseisvate toiduainetena üsnagi igapäevane söögilaual. Muidugi oleneb ka, milline koht seda burgerit ja friikat pakub. Toidu valmistamisviis erineb lihtsalt kardinaalselt. Ja see, kui inimesed burgerist jms paksuks lähevad, on juba nende endi mure, sest kõike peab nii või naa sööma normaalses koguses.

Näiteks pulgakommid, suhkruvatt, ülemagustatud joogid jms on minu jaoks rämps. Ühesõnaga kõik need asjad, mis meile midagi kasulikku ei anna. Puhast keemiat ainult. Mis ei tähenda seda, et mina neid koju ei ostaks, vahel on hea ka sellised asju näksida. Üks huvitav fakt, millest hiljuti kuulsin- halvaa on tehtud erinevatest magusa jääkidest. Minule muideks see kivikamakat meenutav maius ei maitse, aga meespere sööb seda küll suurima heameelega. Edit: See siiski ei ole tehtud magusajääkidest, vaid pähklitest.

Lisaks leidsin väga hariva artikli, soovitan lugeda. Seda saab teha SIIN. Räägib see artikkel toitumise ja lapse käitumise seosest. Infot on palju ning minu jaoks ka palju uut. Varasemalt olen pealiskaudselt vaid kuulnud.

Mida võiks siis laps hommikul söögilaualt leida?

  • Kindlapeale minek on igasugu pudrud, kodukootud moosiga või hoopis võiga. Olgu siis öeldud, et minu laps armastab justnimelt pudruhommikuid, eelistatult võiga. Muidu ma toppisin ikka ja alati pudrule moosi, aga siis ei söönud laps kogu toitu ära, mis talle pannud olin. Proovisin siis soolaselt, läks nagu soe sai. 😉 Olen ka täiesti kursis, et paljud lapsed miskipärast ei armasta putru süüa. Kaasaarvatud mina, kaerahelbepudrud mulle ei istu, ometi lapsena ma neid sõin isuga. Kuid tänane hommik oli minu jaoks täielik erand, mulle läks puder hapukoore ja võiga nii hästi peale.
  • Munaomlett, kõrvale sepik, sai, leib. Ausalt, üks saiaviil ei tee mitte midagi, kuigi, kui aus olla, ei tohi  mina koju saia ostagi, sest poja ainult sellest siis toitukski. Õnneks sain ma mingi nipi siiski  kätte, et enne sööb korralikult põhitoidu, ja siis saab alles saia. Üks hommik sai tal sellest põhitoidust kõht nii täis, et saiast polnud enam sooja ega külma. 😀
  • Vahelduseks pudrule võib pakkuda ka müslisid, mida mina pole veel teinud. Mulle endale ei maitse ja seepärast vist pole vaadanud nende poole. Aga ma päris selline ema ka olla ei taha, et kui mulle ei maitse, siis lapsele ka ei paku. 😃
  • Sepik pasteedi, kurgi, singi, tomatiga. Sinna peale annab niimõndagi kombineerida ja oi kui toitev ja maitsev. 2,5-aastasele on muidugi sellist asja veidi raske pakkuda, sest tihti võetakse leiva, saia pealt endale meelepärasem ära ja ülejäänu jäetakse järele. Ahjaa, ja pasteet mu lapsele ei istu, ja paljudele veganitele ehk imestuseks, ma ei sunni seda ka lapsele peale. Miskipärast arvatakse, et meie segatoidulised sunnime lapsele liha, muna, kala, piima.

Aga lõunal?

  • Praed- rohke salatiga
  • Supid- väherasvased

Õhtul

  • Pudrud-riis, tatar, hirss
  • Köögviljad
  • Kergemad supid, püreed.

Vahepalad

  • Eelistan ikkagi igasugu puuvilju
  • Ei ütle ära ka smuutidest või jogurtitest.

    Et mitte postitust väga pikaks venitada, ei hakanud ma lõunat ja õhtut detailselt lahti kirjutama. Kõige olulisem on minu ja lapse jaoks hommikusöök ja sealt edasi läheb enamjaolt juba lepase reega, kui midagi magusat parasjagu silma ei hakka. 😃

    Teine teema, mis minu last ja usun, et veel paljusid, puudutab, on mitte söömine, valimine, pirtsutamine toiduga. Eks neid olukordi ole erinevaid, aga minu lapsel on selliseid perioode, kus absoluutselt midagi ei tohi näksimist silma all olla. Isegi mitte kurki, saia ma juba enne näiteks tõin. Siis võib ta terve päeva vaid saiast või kurgist toituda. See on teada teema, et magus ajab lapse segadusse, ta ei saa enam aru, kas tal on kõht tühi või mitte. Seega olen mina omakorda segaduses, millal siis lapsele midagi magusamat anda, sest peale maiuse söömist on isu muu järele kadunud. Nipid oodatud, sest last kommidest jms päris eemale ei taha hoida, ise sööks ju ka.

    Üks tore arst oli öelnud, et kui laps midagi ei söö, siis sundida ei tohi, tuleb midagi siiski anda, kasvõi šokolaadi. Ma ei tea, mina naersin sellise teooria välja. Ma ei leia, et peaksin last premeerima selle eest, et ta toiduga pirtsutab. Mõistlikum variant oleks alustuseks ehk lasta kahe asja vahel valida, või panna toit ette, sööb siis või ei. Ka paarist ampsust on abi. Sundima loomulikult ei hakka, niiviisi tekib ju suurem trots ja sellega endal lapsepõlvest ka kogemus olemas. 

    Nimelt ei maitsenud mulle kalapulgad, mind sunniti laua taga istuma seni, kuni taldrik tühi, teised lapsed said ilusti mere äärde minna. Viibisin ma tol hetkel laagris suht võõras seltskonnas, ega ma ei söönud lõpuni. N-ö järelvaataja ei jaksanud ka seal minu järgi oodata ja ma lihtsalt viskasin need pulgad prügikasti. Võib-olla mõni arvab, et oleksin pidanud siiski toitu austama ja lõpuni sööma, kuid ma leian, et vägisi, kuni oksendamiseni seda sisse ajama ei pea.

    Kuidas teie lastel isuga? Kui palju annate toiduga pirtsutamisel järele? Kuidas lapsena ise sõite? Mis toidud teile või teie lapsele ei meeldi? Olete kogenud sundimist?

    Minu kraanivee kogemus #jookraanivett

    Pikka aega tagasi sain endale ühe armsa veepudeli. Mulle jäi see silma nii mõneski blogis ja ka instagrami kontol. Peilisin siis välja, kuskohast mina selle endale soetada saaksin. Tuli välja, et neid vist niisama ei müüdagi ja oli mingi kampaania, mille raames tehti ka blogijatega koostööd. Igal juhul õnnestus mul kokkulepe saavutada, sain pudeli n-ö laojäägina. Vastutasuks, nagu koostöö puhul ikka, pidin kirjutama oma kraanivee kogemusest.  Iseenesest ei  midagi rasket, aga näete, siin ma olen, pea pool aastat olen korra postituse avanud ja siis jälle pole seda kirjutamistuju. Aga lähen nüüd asja juurde.

    Pudelist rääkides, siis ma esialgu kasutasin seda rõõmuga. Kui sport ja vee joomine üldiselt olid minu eesmärkideks. Mingi hetk jäi see aga unarusse ja nii ka pudel, õnneks meeldis see mu lapsele sama palju, kui mulle. Ja nüüd ongi see poja pudeliks saanud.  Välimuselt ju ka üsna lapsesõbralik tegelikult.

    Mind on alati huvitanud, miks inimesed eelistavad poest vett osta, selle asemel, et seda oma kodu kaevust või kraanist ammutada? Alles hiljuti nägin, kuidas üks pere väljus poest korvitäie suurte veepudelitega. See vist rikaste komme? Ma mäletan, et kunagi, aastaid tagasi käis jutt, et osades linnades on veel liigne metallimaitse juures.  Ma seda pole isiklikult täheldanud, isegi külas käies mitte.

    Meie pere armastab igal juhul oma kodu kraanivett, ma kunagi isegi pole selle peale tulnud, et poest vett osta, kui siis ainult kuskile kaasa, kui kodust pudeliga unustan võtta. Milleks raha raisata, kui kodust saab poolmuidu.

    B255AF8B-1821-44BD-BD97-B82FD241037C

    Kumba teie eelistate, juua kraanivett või haarata poest pudeliga? Gaasiga või gaasita? Maitsestatud või maitsestamata? Või hoopis kaevuvesi?

    Loba-kolimine ja muremõtted

    Nädal on tõesti märkamatult lõpusirgel. Vahepeal jõudsin juba mõtte siia kirjutama tulla, maha matta. Aga ma ei taha kohe üldse järge käest lasta, muidu olen taas kuu aega või rohkem, kadunud. Pole lihtsalt aega saanud, kuigi mõtteid ja emotsioone on väga palju. Ei juhtu tihti, et härra saab nädala komandeeringust kodus olla, tuli ju see aeg maksimaalselt ära kasutada.

    Meie elus on hetkel üsna ärev aeg, ootusärevust on palju- 4.juuli on mul LA aeg haiglas, kus näen taas oma beebikest ja ehk saan ka soo teada. Tegelikult ootasin pingsalt ka jaanipäeva, et saaks ometi korteri kätte ja sisustama asuda, kuid nagu kiuste, on vaja veel oodata augustini. Esialgu tegi see mu päris kurvaks, sest ma polnud veel ise korterit näinudki. Kuid õnneks läksime härraga koos raha üle andma ja ajutist lepingut tegema ning meid kutsuti tuppa. Nii avanes lõpuks ka mul võimalus kõik oma silmaga üle kaeda. Kuidas ma muidu oskaksin plaane teha, mööbli värvi vaadata jne. Korter oli minu jaoks oodatust väiksem ning ennast sinna elama kujutada raske, sest praegused omanikud elavad ju veel kogu täiega sees.
    Aga mõned ideed mul korteri sisustusega juba on, väike plaan on ka vana mööblit ilustada. Rahulolematud, nagu need naised on, ei sobi ka mulle ühtteist, kuid põhjalikumalt räägin kindlasti juba siis, kui sisse kolime.
    Ma vatran siin muudkui korterist, kuid varasemalt blogis pole ma oma kodu võimalusest veel rääkinudki. No nüüd siis teate.

    Kui suureneb pere, vajame ka ruumi rohkem. Aga kolimise juures ei olegi kõik nii lihtne ja lilleline. Enim kardan ma poja pärast, kellel võib olla raske uue kohaga harjuda, sünnist saati ikkagi vanaema-vanaisaga elanud. Nüüd võib igaüks muidugi öelda, et üks kord tuleb see nii või naa ära teha, aga las mul olla see pisike õigus muretseda. Oleks saanud jaanipäevaks korteri, oleks olnud pikemalt aega harjuda. Nüüd aga on seis selline, et kui vaevu jôuame sisse kolida, on juba lasteaed ukse ees ja õige pea ka perelisa tulemas. Püüan mitte üle mõelda, sest oluline on see, et oma päris kodu on tegelikult käega katsuda. Õnneks on see vaid paarisaja meetri kaugusel minu vanematekodust. Keskkond ehk küla, sõbrad, lasteaed, jäävad lapse jaoks samaks. Hehe, probleemiks kujuneb kindlasti ka see, et me vist ei saa korralikult meie praegusest kodust mööda kõndida, ilma, et poja ei tahaks kohe tuppa astuda. 😂

    Tundub, et selles postituses piirdun vaid ühe teemaga, kuigi tulin siia lobapostitusse hulgaliselt mõtetega. Ei hakka kõike n-ö ühte patta suruma, tulen tagasi uute postitustega.
    Aga täna küsin ma teilt:

    Kuidas kohanesid teie lapsed uue elukorralduse ja kohaga? Kui tihti tuleb teil kolimist ette, kuidas on see mõjutanud teid ja teie lapsi? Millised on kolimise murekohad üldiselt?

    Anna aega atra seada

    Taaskord naudin Dargo nohina saatel puuvilju ja tulin mõtteid kirja panema.

    Ma ei ole ammu teinud juttu oma pisipojast, kes on vahepeal nii suureks kasvanud. Oleks aeg veidi tema arengust ja edasiminekutest rääkida.

    Iga asi omal ajal.
    Ma põdesin siiani, et mu laps räägib nii vähe, lutt on suus, mähkmed pole lõplikult unustatud, keskendumisega on raskused. Tüüpiline ema muretsev süda, kuid mitte sisetunne ei ole see, mis paneb muretsema, vaid standardid. Teiste inimeste arvamus, mis on õige, mis vale.

    Ma sisendasin endale küll juba tema sünnist saati, et iga asi tuleb omal ajal, iga lapse areng on erinev, kuid ikka näris see tunne. Et, miks tema laps nii soravalt räägib, miks tema lapsel läks nii lihtsalt lutist võõrdumine, potitamine, korrektne sööma hakkamine, keskendumine. Selle näriva tundega ma aeg-ajalt võitlesin ja tundsin kadedust.

    Kuniks ma avastasin, et näed siis, mu lapsel tuleb potil käimine juba päris hästi välja, lutti lasteaias pole vaja, sõnu järjest tuleb ja tuleb.
    Nüüd ma vaatan kõrvalt oma 2,5-aastast kutti-  kui hästi ta oskab end sõnadega väljendada, jaa, tuleb ette kordi, kus ta arvab, et jonniga saavutab midagi paremini. Aga need on lapsed, oma emotsioonide ja tunnetega, mida nii hästi veel kontrollida ei suudeta.
    Luti viskas päevapealt nurka, enne näris selle muidugi ribadeks ja siis enam ei kõlvanud, loopis voodist välja. Mõnda aega hoidsin lutti igaks juhuks kapis, aga lõpuks lendas ikka prügikasti. Ma ausalt isegi ei tea, kaua ta nüüd lutivaba on olnud, võib-olla kuu, võib-olla rohkem või vähem, see ei omagi tähtsust. Peamine, et lõpuks on see häiriv, kuid esialgu vajalik faktor tema elust kadunud. Jaa, vahepeal võõrutasin ma teda sunniviisiliselt, aga see ei kandnud vilja. Mõnel võib-olla õnnestub ka sunniviisiline võõrutamine, kuid mina seda närvipinget ei talunud.
    Potil käimine on selge, päeval, ka lõunaune ajal mähet ei kasuta, loomulikult juhtub ka õnnetusi, kuid see on esialgu loomulik, ma vähemalt arvan nii. Öösel on mähe veel all, sest miskipärast öösiti ta häda peale ei ärka, see on nüüd puhtalt minu kätte võtmise asi, et öösel äratus panna v lihtsalt ärgata ja ta potile suunata. Ma tegelikult ei kujuta seda ette, sest ma ju häirin lapse und, aga muud üle ei jää, enne beebi sündi tahaks ikka lahti saada. Ma ei kavatse poes kahes eri suuruses mähkmeid ostmas käia. 😀

    Vahepeal oli teemaks, et mu poja ei keskendu ega kuula käsklusi või ei saa nendest aru. Minu jaoks oli see muidugi tabu jutt, sest kodus kuulab ta mind kenasti, vahel kiusu pärast muidugi mitte jah, aga, et aru ei saaks, seda pole.  Pigem lihtsalt lasteaias ei tahetud kuulata, nüüd pole sel teemal juttu olnud enam.Keskendumise koha pealt, jah, ka kodus  ta ei viitsinud pikalt ühe tegevuse juures püsida ja pistis  uue tegevuse poole jooksu. Eks see olene sellest, et tegevused on igavad, ma ei suutnud neid järelikult  piisavalt huvitavaks teha. Samas omaette mängides leiab ta endale huvi pakkuva tegevuse ja tegeleb sellega tükk aega. Võta siis näpust, kahe otsaga asi.
    Ka nüüd viimasel ajal on päevakorras see, et pole midagi teha, just toas olles. Kõik mänguasjad on kuidagi igavaks muutunud, koguaeg teleri ees ei tahaks ka lasta istuda, raamatud sirvitakse nii kiirelt läbi, et ma ei jõua vaadatagi. Sel ajal, kui tema omaette mängib, tunnen  mina igavust, vähemalt siis, kui kodused toimetused on tehtud. Palun jagage ideid, mida põnevat ette võtta kahe poole aastase poisipõnniga?

    Rääkides nüüd Dargo iseärasustest- need on nii armsad, neil hetkedel unustad kõik pahandused, mis ta korda saadab, mitte, et neid väga palju oleks.

    • Kui ta kenasti potil ära käib, tuleb ta mu juurde koos potiga, nii uhke olemisega ja lausub ilmekalt “oooooiii”, seda peab ise kuulma, raske kirjeldada. Samal ajal, kui mina suundun potti tühjendama, ootab tema kenasti seal, kus  poti koht on, seni, kuni mina tema varandusega tagasi jõuan. Kogemata juhtun kauemaks jääma, hüüab tema kohe usinalt “emme”. Mul käib alati südamest jõnks läbi, kui laps lausub sõna “emme”, ma justkui siiani ei usu, et ma tõesti olen sellele präänikule emme. Eks tal läks veidi kauem aega ka, et mind üldse nii hüüaks.
    • Kui ta on pahandust teinud, ja aru saab, mis valesti tegi, langetab ta kurvalt pea ja jalutab aeglaselt oma tuppa. See ei ole alati nii, aga viimasel ajal nunnuks kombeks saanud.
    • Kuna ta meil kenasti kõike järgi ahvib, siis meie, voodis söömise harjumus on ka talle külge hakanud. Oii, kuidas see mulle ei meeldi, aga no mis sa ära teed, kui ise eeskuju annad. Selle vea ma püüan muidugi likvideerida, paha komme.
    • Mõne asja kohta on tal täitsa omad väljendid, millest meie siiani aru pole saanud, kuskohast need tulnud on. Näiteks: vanaema-kanana, juua-kuubäbä(samas oskab väga hästi ka ilusti sõna “juua”), onu-konu, palli-kalli, hobune-komune. Neid lahedaid sõnu jagub kindlasti veel, aga hetkel ei suuda meenutada. Tean, et vahel meeldib vanematele sõnu lihtsustada, et vanaema on näiteks mamma. Mina isiklikult sel mõtet ei näe, sest Dargo vanuses laps võiks ka keerulisemaid sõnu õppida.

    Oii, kui pikaks see postitus nüüd venis. Loodan, et on andestatav, pole ju Dargost siin nii ammu juttu teinud. 🙂


    Tänaseks tõmban siis otsad kokku.
    Lugemiseni,
    Deini

    1.trimester seljataga

    Tundub, et mulle sobib kord nädalas kirjutamine, sest ega tihemini väga välja ei mängi. Ma muidugi pead ei anna, sest alati võib juhtuda, et tekib suurem motivatsioonipuhang ja postitusi lendab igasse ilmakaarde. Selle postituse kirjutamist alustasin 5.juunil, nagu päisepildilt näha, võtsin teetassi ja maasikad kõrvale. Kahjuks sai uni minust võitu peale tee joomise lõpetamist.

    Kuigi mulle tundub see beebiootus kulgevat teosammul, on siiski möödunud märkamatult juba 1.trimester. Võin julgelt väita, et olen siiamaani saanud nautida rasedust. Neli päeva kerget iiveldust(mis minu jaoks tundus nagu surm muidugi) oli tühine kogu selle 17-nädala peale. Elu on lill ma ütlen, väsimus vahel on suurem, kui peaks, kuid ometi on kõik proovid korras olnud, et muretsemiseks põhjust pole. Veidi rohkem pissile ajab küll, kuid öösiti olen piisavalt laisk, et hommikuni oma häda ära kannatada. Veidi rohkem pingutades, kiiremini kõndides või last süles tassides, võtab hingeldama ka, kuid siiski täiesti talutav. Kuigi raseduse algus oli veidi erinev esimesest, siis nüüd on juba kõik üsna sarnane. Kui jätta välja kiirem kõhu kasv ja varem tuntavad liigutused.

    Lisaks on mul juba kodus üks rüblik, kes vajab minu hoolt, armastust ja tähelepanu. Et ei saa puhtalt ainult enda rasedusele keskenduda ja miljoni muu faktoriga peab ka arvestama. Näiteks kardan ma, et mänguhoos suudab poja liiga kõvasti mu kõhule vajutada, kuigi iga natukese aja tagant püüan ikka seletada, et beebi on kõhus. Kusjuures, ma ei saagi aru, kas ta mõistab seda või mitte, aga aeg-ajalt ikka näitab kõhu peale ja sõnab siis, kas “tita” või “beebi”.

    Umbes 14.nädala paiku ma tundsin mingit aimatavat siblimist seal alakõhus, kuid nüüd 17.nädalal on liigutused täiesti selged ja aktiivsed. Küll mitte iga päev, aga alati on tuju kohe kordades parem, kui kõhuelanik endast märku annab.

    Jõudsin vahepeal juba lootedopleri soetada, et süda rahul oleks, sest ämmakas ei ole kahe visiidi jooksul südant kuulanud. Olen lugenud mõnelt poolt, et tihti ei kuulatagi peale 20-nädalat, sest siis ei pruugi südamelööke alati kätte saada ja asjatut paanikat tekitada ei taheta. Esimese lapse ootuse ajast mäletan küll, et iga visiidi aeg siiski kuulati, oli ka sama äe. Õnneks olen ka koduselt ideaalselt südamelöögid kätte saanud, beebi südant on super armas kuulata, koguaeg kuulaks. Sellega oli ka muidugi mingi teema, et vist väga tihti ei soovitata kuulata? Õnneks mul pole suurt vajadust seda tehagi, sest ka liigutused on tõestuseks, et kõik on korras.

    Vahepeal ajaviiteks proovisin siin ka erinevaid soo ennustusmeetodeid: kuldsõrmuse ja juuksekarvaga, igasugu tabelid marimelli blogist, no ja siis lihtsalt, kui miski kuskilt kõrvu jäi. Kõik viitavad tüdrukule.
    Muidu peaksime soo teada saama 4.juulil LA ultrahelis. Mis te arvate, kui väga ma seda ootan?
    Mis ei tähenda seda, et ma kuidagipidi pettunud oleksin, kui ei ole soovitud sugu.

    Keda teie mulle ennustaksite?
    On teil mõni ootus?
    Olete teie kunagi oma lapse soos pettunud?
    Millised tunnused on teil olnud poisi või tüdrukuga?

    Lugemiseni,
    Deini

    Igavene koonerdis, ma ütlen

    70b1539eb1e46da68431e0c22f56da94

    Eile haaras mind koristamistuhin. Sel ajal, kui koristasin, sai mulle selgeks, et mul oleks hädasti midagi rasedale sobilikumat selga vaja. Särk kisub üles, kõht jääb paljaks ja püksid kas pigistavad või vajuvad alla. Mu kapis valitseb tõesti tühjus juba. Olgugi, et kõhuke on vaevu märgatav, on kappi jäänud 1 paar teksaseid, mida kannatab kanda. Luku ja nööbiga teksad mu jaoks täiesti välistatud, trukkidest ja paeltest rääkimata. Julgen vaadata vaid kõrge pihaga teksapaaride poole.
    Retuusid ja sukad- neid kannaks vist igal ajal, aga ei saa ju, vahel tuleb soliidne ka olla. Mitte, et mul nendegagi kapis hiilata oleks. Neid on, aga sellised, kus kumm pigistab hullult kõhule ja üldse pole mugav. Ma ikka vaatasin suu ammuli Triinu, kes suutis kombineerida mugavuse ja ilu nii hoolikalt. Silm puhkab, aga minul lihtsalt puudub nii hea stiilitunnetus. Ma kohe huviga jälgin,  kuidas ta nüüd, kui beebi käes, riietub. Kui ta just piltide jaoks end eraldi ilusti riide ei pane. 😀

    Ma kord olen selline inimene, et väga ei raatsi endale midagi osta, kui ostan, siis alatasa kasutatult, et võimalikult odavalt läbi ajada. Ehk, et kui suuremat häda käes pole, ajab ka vanade riietega ära, aga enam ei saa. Kui ikka miski selga ei mahu, tuleb ringi uudistada. Ma vahepeal piilusin aliexpressi ja wishi lehekülgi, oeh, kui odav. Aga sealt tuleb see kaup nii kaua, et selle aja peale jõuan puhta alasti jääda ja toast nina välja pista ei saa. Lisaks on sealsete riiete kvaliteet kahtluse all, sest varasemat kogemust pole.

    Hetkel on kleidid, õhulised pluusid, maikad ja lühikesed püksid mu kirg. Aga nii kitsi olen küll, et ühe maika eest 5€ välja käia ei tahaks. Üks päev Takkost olin täitsa nõus kaks 2.50€ maksvat maikat ostma, aga nagu täna selgus, üks nendest jääb varsti kappi vedelema. Teine on õnneks väga veniv ja suhteliselt pikk.
    Kuna meil siin väikelinnas on nii kesine valik riideid, ja väga kallis ka, siis šoppamas pean Viljandis käima. Centrum 2’s on üks hiina pood, kus on odavad hinnad ja sealt julgesin skoorida endale väga venivad ja mugavad retuusid. Miks ma ütlen, julgesin, sest seal oleneb kvaliteet ka vist täiesti partiist v konkreetsest riidest. Ema sai sealt kingituseks ka nahkdetailidega püksid, aga samal päeval, kui jalga proovis, pidi kohe ka õmblema. :/
    Mis ma öelda tahan, on see, et mina ostan enamjaolt oma riided kaltsukatest ja odavatest poodidest, aga seal rasedale pükse on pea võimatu leida, kõik tundub nii ebamugav.
    Siit ka küsimus

    Kuskohast ostate teie oma riided?
    Millised riided olid/on raseduse ajal kõige mugavamad?
    Kuivõrd oluline on teie jaoks riiete kvaliteet?
    Kui suure summa olete nõus ühe riideeseme peale kulutama?