Sünnitusest

Olen suur eluliste blogide fänn ja seda postitust kirjutama ajendas mind Mallu.

Ma olen kirja pannud Deiro sünniloo, kuid peale Dargo sündi ei rääkinud sellest. Alustasin blogimist pikka aega peale Dargo sündi ja ilmselt siis ei pidanud vajalikuks sel teemal rääkida. Aga, kuna Malluka jälgijad on kindlastii kursis, et rasedus oli tal üle kantud ja sai esilekutsumisele saatekirja, tuli mul selle valguses tahtmine rääkida sellest, millised olid minu sünnitused. Üks laps saabus minuteid peale vete tulemist, teine laps sündis kaks tundi ja 53min hiljem, peale vete avamist. Arvake ära, milline neist oli hullem?

Kuigi väidetakse, et iga järgnev sünnitus peaks olema eelmisest kergem, siis mitte minul.

2014 aasta 14.november, läksin ma haiglasse, tuhud olid olemas, aga üsna ebaregulaarsed. Olin veidi aega jälgimise all, aga aktiivset sünnitegevust ei toimunud. Ilmselt olid need siis libatuhud, aga mina, kui esmasünnitaja ei osanud neid õigetest eristada. Kuna minu elus olid keerulised ajad, ei olnud ma ka kuskilt midagi uurinud. Ja olin arvamusel, et lihtsam on sellele kõigele vastu minna teadmatuses, mis mind ees ootab. Et vähem paanikat külvata.

Igaljuhul anti mulle valida, kas jään haiglasse või lähen koju. Läksin koju, ja 15.november algasid siis need õiged valud, mis olid täpselt samasugused, nagu need n-ö libatuhud. Teise sünnitusega võrreldes polnud need mingid õiged valud.

Valutasin seal siis mõnda aega, kui tulid veed ja hops sünnituslauale. Täiesti aus olla, ei mäletagi, mitme pressiga Dargo mul käes oli, aga päris kiiresti, 6min pressimist vaid. Peale sünnitust oli enesetunne super, kõik näidud normis, laps ilus, terve. Oli tunne, et sünnitaks kohe teise lapse veel.

Imetamisega oli küll alguses probleeme, laps ei tahtnud rinda võtta. Andsin siis arstide soovitusel sõrme lutsutada, et beebi saaks imemisvõtte selgeks. Kuna see meil eriti sujuvalt ei kulgenud, pidi Dargo saama lisa. Esimene öö möödus lapsel üldse söömata, magas kogu öö maha, mille eest ma pärast ka sõimata sain, et vastsündinu peab iga kahe tunni tagant sööma. Järgnevad ööd pidin käima iga kahe tunni tagant lapsele piima küsimas. Võite ette kujutada, kui ebameeldiv oli üksi öösel haigla peal tuiata ja arste üles ajada. Aga kodus hakkas piim vohama ja beebi sõi ilusti.

Kusjuures Deiro ajal ei tulnud keegi mulle ütlema, et peaksin umbes last öösel äratama. Aga ega sellega probleeme polnudki, ta ärkas ise. Üldse olid Dargo ja Deiro beebidena väga erinevad. Minul ei õnnestunud Deiro beebiaega nautida nii, et pidevalt magas ja sõi. Oh ei, tema oli väike põrguline, aga no on kindlasti ka hullemaid. 😃

Nii siis ei olnud mul ka teise sünnituse ees hirmu. Ärevus loomulikult, aga see on normaalne. Samas teadvustasin endale, et ikkagi erinevad sünnitused ja kõik ei pruugi minna nii, nagu ette kujutan. 22.november kell 9 hommikul algasid mul suht regulaarsed tuhud, ei midagi ulmeliselt valusat. Samas ringi liikudes kadusid tuhud ära. Kuna plaanisin emaga poest läbi käia, ei jätnud ma seda sellepärast veel ära. Peale poeskäiku otsustasin jääda igaks juhuks vanemate juurde ööseks, sest mine tea. Tuhud olid iga kord kui istusin, plaks tagasi. Sarnanesid nendele, mis olid esimese raseduse aeg. Mõtlesin siis endamisi, et ei ole veel mõtet haiglasse minna, sest eelmine kord läksin ka liiga vara, samas tundsin pinget, et no äkki nüüd läheb kiiremini protsess ja ei tahaks nagu kiirabi ka kutsuda.

Otsustasin igatahes magama minna ja kella kaheteistkümneks öösel olid tuhud piisavalt intensiivseks muutunud, et äratasin ema ja sõitsime haiglasse. Seal tehti vajalikud protseduurid, avatust oli vist 2cm, kui õigesti mäletan ja tuhud ebaregulaarsed. Jäin ööseks haiglasse, tuhud kadusid mõneks ajaks, siis jälle tulid ja nii see läks. Anti mulle jälle valik, et kas koju või kutsutakse esile. Selle vahega, et Dargo aeg ei kutsutud esile. Kuna ma esilekutsumise variandi peale üldse varasemalt mõelnud ei olnud ja mingeid erilisi teadmisi ka polnud, siis olin esilekutsumisega nõus, sest tahtsin ju ometi oma beebiga kohtuda juba. Kell 14 avati veed ja 16’53 oli Deiro käes. Aga see aeg vete avamise ja lapse kätte saamise vahel oli põrgu. Tagant järgi mõtlengi nüüd, et oleks ju võinud lasta lapsel ise tulla, nii, nagu tema soovib, mitte tagant kiirustada. Oleks ehk olnud minul kergem ja lapsel väljatulek sujuvam. Sest no pressimise aeg oli esimese sünnitusega võrreldes ikka palju pikem ja vaevalisem. Laps oli muidugi suurem ka.

Dargo 3095g ja 50cm, Deiro 3740g ja 54cm.

Mõeldes sellele, kui palju suurem oli Deiro Dargost sündides, poleks ehk olnud hea mõte tal veel mu kõhus mõnuleda lasta. Ma tõesti ei tea, kas tegi lapse suurus pressimise nii raskeks või mitte, aga üks mis kindel. Soovitan võimaluse korral lasta lapsel ise valida aeg, mil ta tulla tahab, mitte tagant kiirustada. Nii endal kui lapsel on nii lihtsam, nagu juba eespool mainisin.

Millised erinevused olid veel esimese ja teise sünnituse vahel? Minu olukord peale esimest sünnitust oli super, peale teist sünnitust mitte nii väga super. Pea lōhkus tohutult, nõrk oli olla. Näost olin ma lubivalge, rauapuudus tekkis jq pidin haiglas olles ja sealt välja saades rauapreparaate võtma. Haige olin ma ka juba mõnda aega enne sünnitust, kerge pōletik. Õnneks sain paari kuuga näidud normi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi

Deiro veidi peale sündi

Mina olen see ema, kes unustab sünnitusvalu suht kiirelt ja kindlasti soovin ka kolmandat last. Tulevikus!

Väljakutse endale- nädal 4

Pausid, pausid. Neid tuleb mul üpris tihti ette. Olgugi, et olen kodune ema, on elutempo suht kiire.

Jätkan oma väljakutsetega sealt, kus pooleli jäi. Ma seadsin eesmärgiks tegeleda korrektse toitumisega, ja enda üllatuseks tuli see isegi hästi välja. Hetkeni, mil tulid “need päevad kuus”. Võiks öelda, et esimest korda peale lapse sündi, kui välja jätta pillideaegsed korrad.

Mind valdab isutus, ma ei tunne toidu järgi vajadust ka peale taastumist. Ma võin poes ringi käia ja mõelda, mida õhtuks vaaritada võiks, aga ei ole millegi järgi isu. Isegi grillvõileivast suutsin hiljaaegu ära süüa vaid veerandi ja juba hakkas vastu. Magnumi topsijäätisest jagus ka vist kolmeks korraks, enne, kui otsa sai. Tavaliselt saab see ühe korraga tühjaks. Kui umbes paar-kolm aastat olen harjunud hommikuti sööma, siis nüüd ei tunne absoluutselt vajadust, healjuhul ühe banaani või õuna vägistan sisse. Üks nädalavahetus Paidest koju tulles andis see mitte söömine-joomine tunda. Süda oli paha ja pea valutas meeletult.

Üks asi, mis isegii hästi peale läheb, on kiirnuudlid. Need ka ilmselt selle puljongivedeliku pärast. Ema andiski idee, et äkki siis puljongit juua. Peaks hästi toitma. Ja võib vist juba aimata, kui paljud on esimese asjana arvanud, et olen lapseootel. Ei aitäh, tahaks elu ka elada.

Aga nüüd tahaks endale uued eesmärgid seada ja nende kallal töötama hakata, ma toitumise osas ei julge küll midagi lubada, sest jah, ma ei saa end sundida, kui vastu hakkab. Mõnesmõttes on ju hea, ehk saabki niimoodi kiiremini pekist lahti. Aga samas olen mures ka, sest pole varem sellist probleemi olnud.

Väike update: Tänaseks on isu taastunud, mõned päevad nädalas pole erilist vajadust toidu järgi, aga üldiselt ikka isu olemas.

Käisin hiljuti ka perearsti juures tervisetõendi asjus. Mind pani imestama, et olen pikemaks kasvanud. Alles siis, kui viimase rasedusega arvel olin, oli mu pikkuseks 160,5cm ja tänaseks on pikkust 163. Ei arvanud, et sellises vanuses veel kasvan. Kaalu on kohutavad 78kg. Ausõna, viimane aeg jalad pepsi alt välja ajada, mul lööks errori ette, kui peaksin nägema kaalul kaheksaga algavat numbrit. Prrr, juba praegu tulevad judinad peale.

Nüüd, kui ma jälle mõned päevad üksi pole, saan päevas ühe korralikuma jalutuskäigu teha. Peale seda annaks ehk velole võimaluse.

3x nädala jooksul rattasõitu

1,5l vett päevas

Avastasin enda jaoks ka tantsu, kõige nauditavam tegevus üldse, kui tahan pingetest vabaks saada. Seda siis loomulikult kodustes tingimustes ja youtube’i vahendusel.

See nädal olen teinud 6 treeningut, põhirõhk on olnud kätel. Päris hea tunne.

Väljakutse endale-nädal 3

Lausa kohutav, kui raske on iseenda ootustele vastavuses olla. Aega jääks nagu väheks iseendaga tegelemiseks. Ilmselt on süüdi minu organiseerimatus. Lastel on rutiin super hästi paigas ja siis olen mina, kes teeb kõike siis, kui saab või ei tee üldse, sest lihtsalt nii väsinud on olla.

Ma liikusin see nädal rohkem, peaaegu iga päev ja üle 3-kilomeetri.

  • 1 tass kohvi päevas- kahel päeval libastusin ja jõin kaks tassi päevas.

  • 2 tubast trenni matil. Omaette eesmärk on vähemalt 1 neist pildile jäädvustada- matil tubaseid trenne ei teinud, seega polnud ka midagi jäädvustada. See oligi see koht, kus ajast ja energiast jäi puudu. 😟

  • Nii palju kui ilm lubab, siis 3km päevas kõndimist- see eesmärk sai ilusti tehtud ja ehk korvab ka puuduolevad matitreeningud.

  • 2 suhkruvaba päeva- kahel päeval suutsin ma alustada sellega, aga ikka peitus kuskil mingi suhkur ja feilisin seekord.

Ma ju ütlesin, et liiga suuri eesmärke ei tohi endale seada. Ilmselt peab siis veel vaiksemalt võtma. Mind ajab lausa hulluks, et ma ei saa oma kodus olevat kahte kaalu absoluutselt usaldada. Õudne. Võib-olla nii ongi parem, sest kui liiga palju kaalule mõelda, ei jõua ma kuskile.

Täna tahan ma tegelikult rääkida ühest probleemist nimega diastaas-sõna “diastaas” tuleneb Vana-Kreeka sõnast “diastasis” ja tähendab “vahe/lõhe”. Diastaasi korral kõhu eesseinas olev valgejoon laieneb ning kõhusirglihase kaks lihaskõhtu eemalduvad teineteisest. Diastaasi esineb sünnitanud naistel ligi 60%-l, kuid seda võib esineda ka mittesünnitanud naistel, meestel ja lastel.

Ma olen varem sellest kuulnud ja põgusalt ka lugenud, aga ei osanud mõelda, et ka mul endal võib see olla. Ma kahtlustan, et see tekkis juba peale esimese lapse sündi, sest kõht on mul olnud probleemikohaks pikalt. Lisaks on mu kaal kõige suurem, mis üldse olnud. Miks ma arvan, et mul on diastaas? Seda on lihtne kodus kontrollida- oled pikali, kõverdad oma jalad, tõstad pea veidi õhku ja katsud sõrmedega nii, et sõrmed asetsevad risti kõhu sirglihase ja talje vahel, naba piirkonnas. Minul tundub olevat see vahe kuskil 2 sõrme, aga ei usalda päris täpselt enda kontrollimist. Huvitav, kas perearst oskaks midagi öelda? Tean, et spetsialiste sel alal on Eestis vähe ja aega on raske saada.

Täna jäin mõtlema ka sellele, et diastaasi kahtluse korral pole ka tark mõte last kõhukotiga kanda, aga ometi pean ma seda tegema. :/ Olen üritanud end vähemalt nii palju kontrollida, et last tõstes ei lükka kõhtu ette vaid tõmban sisse, pingule. Kui keegi oskab selles osas mulle rohkem infot anda, ootan huviga.

Seekord on nii, et ma sean endale eesmärgiks saada enda toitumine paika ja jalutada nii palju kui võimalik. Tass kohvi päevas on endiselt päevakorras, see nädal on see ideaalselt õnnestunud. Lisaks on toitumine ka siiani päris hea olnud, võrreldes eelnevaga. See nädal saab juba läbi tegelikult ja postituse lõpetan suure hilinemisega.

Lõpetuseks lisan kollaaži sammude arvust, mis eelmine nädal tehtud said.

Väljakutse endale-nädal 2

Esiteks pean ma kohe ütlema, et minu järjekordne kaalumisvahend paneb pange ja ei õnnestunudki tänast kaalu kätte saada. Aga ei ole hullu, see polegi kõige olulisem.

Oluline on see, kui palju suutsin ma eelmise nädala alguses püstitatud eesmärkidest täita. Tõsi, niimoodi eesmärkide kirjapanek motiveerib mind kordades rohkem, kui lihtsalt mõte, et mul on vaja midagi teha. Sellegipoolest kõike, mida tahtsin, ma tehtud ei saanud.

  • Üks tass kohvi varasema kolme asemel- ühel päeval õnnestus juua ainult üks tass kohvi, ülejäänud kordadel kaks. Aga saavutus seegi, et ühe tassi võrra vähenes. See nädal kavatsen siiski edasi püüda ja juurutada vaid ühte tassi kohvi. See ongi tegelikult harjumises kinni. Nagu suitsetamisega. Kui oled harjunud ühe hommikuse rutiiniga, näiteks ärkamine, kohvi, suits, siis tuleb tekitada uus rutiin, mis viiks mõtte suitsult eemale. Minul õnnestus see umbes kolme päevaga. Tegelikult ma ei tulnud suitsetamisest rääkima. Aga põhimõttest saite aru. 😁
  • Kahel päeval vähemalt 3km kõndimist- see eesmärk oli kõige lihtsam täita, tuli rohkemgi, kui 3km, andestan endale sellega puuduoleva rattasõidu.
  • 3x30min rattasõitu- sellega oligi nii ja naa. Esimesel päeval sõitsin ma natuke rohkem, kui 30 minutit. Teisel päeval õnnestus vaid 20 minutit, sest noh, teate isegi, kuidas lastega need asjad käivad. Kõik ei lähe plaanipäraselt. Ja eile, pühapäeval mõtlesin ma minna õue jalgrattaga sõitma, aga vaid mõtteks see jäigi, sest vihma sadas lakkamatult ja õhtul pimedas ma enam ei kipu välja. Õhtul olid juba muud toimetused ja sinna see jäigi.

Muide, ma eelmises postituses ei täpsustanud, et rattasõit on velotrenažööril. Sain selle vennalt sünnipäevaks, vanakooli värk, aga ideaalne meie väiksesse korterisse. Eriti meeldib see kilomeetrite jms süsteem. (Teine pilt on laenatud googlest)

 

Minu 2.nädala eesmärgid. Et mitte kiirelt motivatsiooni kaotada, ei liigu ma nende eesmärkidega liiga hüppeliselt edasi.

  • 1 tass kohvi päevas

  • 2 tubast trenni matil. Omaette eesmärk on vähemalt 1 neist pildile jäädvustada.

  • Nii palju kui ilm lubab, siis 3km päevas kõndimist.

  • 2 suhkruvaba päeva.

Lõpetuseks lisan pildid endast praegusel hetkel. Kui peale sünnitust tundsin end piisavalt pekisena, et halb oli vaadata, siis nüüd kaalun ma rohkem ja ei tunne üldse nii pekisena. Või noh, tegelikult pigem ma ei saa aru, et kuskilt on nii 5,6kg juurde tulnud.
NB! peegel ei ole must.
pjimage

Väljakutse endale- nädal 1

Kindlasti ei tule kellelegi üllatusena, et olen parajalt ülekaaluline. Ka mind ennast teeb mu keha rahulolematuks ja on raske leppida sellega, mis peeglist vastu vaatab. Ja olgem ausad, miks peaksingi leppima.

Taaskord võtan oma blogipesa appi ja püüan end edasi vedada. Ma ei taha kaalust alla võtta ainult peegelpildi pärast, ma kardan, et üsna pea hakkab ülekaal ka minu tervisele. Laste jaoks ma tahan olla ometigi terve ja neile eeskujuks.

Olen inimene, kellele rutiin ei sobi absoluutselt. Mul on vaja vaheldust ja uusi väljakutseid. Minu viga on kahjuks selles, et kõik need väljakutsed jäävad üürikeseks. Aga ma püüan, tahan püüda, saan püüda. Et ükskord ometi saaksin olla selline, nagu soovin.

Püstitan endale siinsamas blogis eesmärgid, iga nädal peaks olema uus ja uute väljakutsetega. Pean ületama mugavustsooni ja tegema midagi, mida varem proovinud pole. Aga edasi tuleb minna tasa ja targu, sest kogemus on näidanud, et kohe alguses end läbi põletades ei jõua sihini.

Õige pea kajastan tulemusi. Üritan järge pidada ka piltide näol, mulle on alati meeldinud tegevusi üles pildistada, sest siis on justkui rohkem motivatsiooni ja tulemused selgelt näha.

See on minu esimese nädala väljakutse. Algkaaluga 76,4(ideaalkaal 57kg)

Võrdluspilt- Vasak 2016 aasta lõpp, parem 2017 aasta lõpp ja praegu olen veel veidi juurde võtnud.

Üks võrdluspilt teile. Vasakul olev pilt tehtud 2016 aasta lõpp, paremal olev 2017 aasta lõpp.

Sellel nädalal ma:

  • Sõidan 3x30min rattaga, keskmine kiirus 15-20km/h.

  • Kahel päeval jalutan värskes õhus vähemalt 3km.

  • Vähendan kohvi kogust, varasema kolme tassi asemel joon ühe.

 

 

9k ja 4-aastase lapse lemmik tegevused

Tervelt kolm kuud on möödas viimasest postitusest.

Aeg on taaskord käest libisenud ja kohati on nii kurb. Aga, mis seal ikka, tuleb lasta kõigel kulgeda omasoodu ja võtta igast hetkest viimast.

Eile jäin mõtlema ja omaette arutama, mida oma lastega õigupoolest ette võtta. Dargoga on raske, sest ta ei võta uusi olukordi, uusi mänge eriti hästi vastu. Tema puhul peabki lähtuma tema huvidest. Ja nendeks on autod. Nii ma olengi püüdnud autodega mängimist edasi arendada. Küll oleme ehitanud garaaže, majakesi autodele ja mänginud rollimänge, s.t autod räägivad ja tegutsevad omavahel. Sõitnud autodega erinevatel pindadel jne. Aga siinkohal saab mu mõistus otsa. Joonistamisest, värvimisest ta eriti lugu ei pea, meisterdamisest koos minuga ei tule ka midagi välja. Tõsi, on erandjuhte, kus mõningaid puslesid paneb ta agaralt kokku. Ja nüüd, kui oli vanavanemate päev, tegi koos minuga vanaemale-vanaisale hea meelega kaardid. Mõtles ka selle ise välja, mida kaardile joonistada. Issand, ma tundun endale praegu hullult uhkeldavana. Aga samas ma olengi uhke, peangi uhkusega oma laste arengut jälgima. Aa ja nüüd hiljuti proovis minu joonistatut järgi joonistada. Rongirajad on teemas, ikka kõik masinatega seotud.

Raamatud on tema jaoks nii ja naa. Õhtuti loen talle unejuttu, kui talle mõni jutt huvi pakub, kuulab ja jälgib hoolega pilte. Üks kindel raamat, kus on kehaosad, riideesemed ja mööbel, meeldis talle ka hiljuti.

Olen püüdnud mänguasjade kogust vähendada aeg-ajalt, aga nagu ikka, tundub neid liiga palju. Muidugi oma venna laulvate ja värviliste asjadega mängiks ta ka hea meelega pidevalt. Samas oma asju jagama on kitsi.

Aga Deiro… olgugi, et ta on veel väike, olen ka tema puhul märganud, mis talle kõige rohkem huvi pakub.

Ladumistorn klotsidest-Sellel on tema jaoks erinevad otstarbed, esiteks muidugi suhu toppimine, siis loopimine, siis emmele andmine, kui ütlen “aitäh”. Veel on põnev emme laotud torn ümber lükata või põrandal klotse libistada või need mööda tuba laiali lohistada.

Pallid-nende veeretamine.

Reklaamlehed- kõigepealt nende riiulist välja tõmbamine ja siis kortsutamine ning rebimine.

Emme- kui mina viskan põrandale kõhuli, on väga tore üle minu ronida. Ja mitte ainult Deirol vaid ka Dargol.

Ja väga palju muid ühiseid tegevusi.

Deirol pesumasinast pesu välja tirimine, venna taga ajamine, asjade laiali tõmbamine. Mina viskan talle teki peale ja tema ukerdab sealt lõbusasti välja. Mõnikord saab muidugi pahaseks ka, kui kohe välja ei saa. Mis kõige tobedam, see pakub ju mulle endale ka nalja, kuidas laps põhimõtteliselt hädas on. 😁

Dargole meeldib väga nõusid ja põrandat pesta. Poes käies asju lindile laduda, kodus ostetud kraam kappidesse panna. Ja olenevalt tujust, aitab mul ka pesu kuivama panna.

Hoolimata kõigist neist tegevustest, on mul tunne, kuidas mitte midagi ei oska lastega mängida. Ja kui neile tunduvad kõik tegevused päevast-päeva ühtviisi huvitavad, siis mulle mitte. 😁

Mis mänge mängite teie oma lapse/lastega? Millega tegeleb/tegelevad ise?

Veidrad tunded ja kui s*tt ema ma olen, et 20-aastasena lastel erinevad isad on

Selle postituse kirjutamist alustasin ma kõige pealt oma lemmikblogide lugemisega. Ma olen blogimaailmast nii eemal olnud. Vähe sellest, et ma ise ei jaksa kirjutada. ei ole jõudnud ka teisi blogisid jälgida. Seda ma siiski maha ei maganud, et oli blogiauhindade üritus ja mingi aeg Janega sai räägitud, et järgnevatel aastatel püüan ka ise kohal olla. Aga noh, elu on läinud ikka oma rada ja tahtmise korral ma poleks ikka saanud minna, kuna olin palavikus lapsega koju lukustatud.

Ma tulin täna siia kirjutama suure segadusega hinges. Hetkel on mu tuttavatel käsil kooli lõpetamine, kes lõpetab põhikooli, kes keskkooli. Ja siis olen mina, kes vaatab neid suure uhkusega  hinges, aga ka kadedusega, sest ka mina oleks sealmaal. Võiksin öelda, et, kui poleks lapsi vahele tulnud. Aga lapsi ei saa ma ju ometi kahetseda. Loomulikult ma ei kahetsegi, aga kodus lastega olles tekib paratamatult tunne, et ma ei ole elus peale laste saamise midagi saavutanud. Mõne inimese silmis ei olegi.  Mõne inimese jaoks olen ma kehv, sest olen vaid põhikooli haridusega, mõne jaoks on taunitav, et minu lastel on erinev isa, siis, et elan oma mehe armust, kasutan teda ära ja mida iganes veel. Ma saan aru, et mu elu ei ole absoluutselt kadestamist väärt. Sellepärast ma ei saagi aru, miks peab õelutsema. Küll on probleem, et elan ema juures ja nüüd on probleem, kui elan koos oma teise lapse isaga.

Minu jaoks oli saavutus seegi, et suutsin lõpetada põhikooli beebi kõrvalt. Põhikooli läbimine oli minu jaoks niivõrd oluline, ma tegin selle ära. Ja ka eelnevad klassid ei olnud ma kõige halvem õpilane. Ma tunnen, et olen kasvatanud oma lapsi piisavalt hästi, jah, mul oli väga suureks toeks ja eeskujuks minu ema, kes mind väga palju suunas. Sedagi heidetakse mulle ette, et ma pole oma esimest last ise kasvatanud, muidu ilmselt mu laps oleks ammu üle käte. Kurb, et kõige pealt nähakse ikka teistes inimestes vigu, aga mitte endas.  Noh, kõike seda on mulle ette heitnud loomulikult üks inimene, millega seoses ma teeksingi kohe juttu sõbrannadest.

Eile õhtul tekkis mul julmem masendus, vaatasin oma Messengeri, kellega olen suhelnud ja  juurdlesin selle üle, millised suhted mul nende inimestega on. Jõudsin järeldusele, et viimasel ajal kohe eriti kängu jäänud.  Realistlikult mõeldes, ma saan aru, et on suvi, kõigil on kiire, veedetakse oma perega aega jne.  Aga ju olen siis mina omamoodi, et üritan oma sõbrannadele ikka märku anda endast ja tunnen nende vastu huvi. Ma kirjutan üles nüüd veidi seda, mis mind muserdab-10km eemal elab sõbranna, tal oleks võimalus mind külastada, aga ta ei ole seda pikka aega teinud, tema teine sõbranna tuli Soomest Eesti ja kohe oli see aeg võtta. et temaga kohtuda. Jah, ma saan aru ju, et see teine sõbranna käib harva Eestis, ja loomulikult kasutatakse võimalus ära, et kokku saada. Aga, kui mina mainin külla tulemist vms, siis ilmselt vaid mõeldakse korra selle peale ja kõik, tahes tahtmata jääb siis mulje, et olen vähem väärt. Sõbranna räägib mulle kogu-aeg, kuidas ta ei taha lastega pikka bussisõitu ette võtta, sest lastele absoluutselt ei meeldi bussisõit. Jutt käib siis meile külla tulekust. Ja nüüd näen, kuidas ta läheb lastega pikemale bussisõidule. No fain siis, mina jällegi olen vähem väärt. No ja loomulikult kõige lihtsam, kirjutamine ja huvi tundmine.

Tegelikult, kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ma tunnen puudust sõbrannast, kellega meil oleks ühine keel, kes tuleks minu ideedega kaasa. Et ma tunneks, et tahan tema jaoks 100% olemas olla igal hetkel, kes oleks aus, keda saab usaldada.

Loomulikult täiuslikkust ei ole olemas ja mul on sõbrannasid, kes näitavad aeg-ajalt oma hoolivust välja. Näiteks siit samast korterinaaber, võttis Dargo enda lapsega õue mängima, kui Deiro palavikus oli. Teine naaber andis lahkelt enda tehtud võilille mett, mida ma naljapärast, üldse mitte tõsiselt mõeldes, küsisin. Ja kolmas, kunagine kooliõde, tuli eile õhtul muffinitega ukse taha, öeldes, et:”Kui sina ei saa peole tulla, tuleb pidu sinu juurde.” Tegu oli gümnaasiumi lõpetajaga. Ta kutsus mind oma lõpetamisele, aga kahjuks ma ei saanud minna. Olin pisarateni liigutatud, ausalt.

Kuigi ma tunnen end seesmiselt kuidagi nii katki ja rahulolematuna, teevad need pisikesed hetked siiski rõõmu.

Loodan, et mind nüüd maa alla ei trambita, ma pidin lihtsalt need mõtted enda seest välja saama. Ilmselt olen ma nii mõnegi jaoks jälle naeruväärne.

Lugemiseni

Üks pildike siia, eile õhtul lubas vend lahkesti end oma parimaks sõbraks nimetada. 😀bty