Sünnitusest

Olen suur eluliste blogide fänn ja seda postitust kirjutama ajendas mind Mallu.

Ma olen kirja pannud Deiro sünniloo, kuid peale Dargo sündi ei rääkinud sellest. Alustasin blogimist pikka aega peale Dargo sündi ja ilmselt siis ei pidanud vajalikuks sel teemal rääkida. Aga, kuna Malluka jälgijad on kindlastii kursis, et rasedus oli tal üle kantud ja sai esilekutsumisele saatekirja, tuli mul selle valguses tahtmine rääkida sellest, millised olid minu sünnitused. Üks laps saabus minuteid peale vete tulemist, teine laps sündis kaks tundi ja 53min hiljem, peale vete avamist. Arvake ära, milline neist oli hullem?

Kuigi väidetakse, et iga järgnev sünnitus peaks olema eelmisest kergem, siis mitte minul.

2014 aasta 14.november, läksin ma haiglasse, tuhud olid olemas, aga üsna ebaregulaarsed. Olin veidi aega jälgimise all, aga aktiivset sünnitegevust ei toimunud. Ilmselt olid need siis libatuhud, aga mina, kui esmasünnitaja ei osanud neid õigetest eristada. Kuna minu elus olid keerulised ajad, ei olnud ma ka kuskilt midagi uurinud. Ja olin arvamusel, et lihtsam on sellele kõigele vastu minna teadmatuses, mis mind ees ootab. Et vähem paanikat külvata.

Igaljuhul anti mulle valida, kas jään haiglasse või lähen koju. Läksin koju, ja 15.november algasid siis need õiged valud, mis olid täpselt samasugused, nagu need n-ö libatuhud. Teise sünnitusega võrreldes polnud need mingid õiged valud.

Valutasin seal siis mõnda aega, kui tulid veed ja hops sünnituslauale. Täiesti aus olla, ei mäletagi, mitme pressiga Dargo mul käes oli, aga päris kiiresti, 6min pressimist vaid. Peale sünnitust oli enesetunne super, kõik näidud normis, laps ilus, terve. Oli tunne, et sünnitaks kohe teise lapse veel.

Imetamisega oli küll alguses probleeme, laps ei tahtnud rinda võtta. Andsin siis arstide soovitusel sõrme lutsutada, et beebi saaks imemisvõtte selgeks. Kuna see meil eriti sujuvalt ei kulgenud, pidi Dargo saama lisa. Esimene öö möödus lapsel üldse söömata, magas kogu öö maha, mille eest ma pärast ka sõimata sain, et vastsündinu peab iga kahe tunni tagant sööma. Järgnevad ööd pidin käima iga kahe tunni tagant lapsele piima küsimas. Võite ette kujutada, kui ebameeldiv oli üksi öösel haigla peal tuiata ja arste üles ajada. Aga kodus hakkas piim vohama ja beebi sõi ilusti.

Kusjuures Deiro ajal ei tulnud keegi mulle ütlema, et peaksin umbes last öösel äratama. Aga ega sellega probleeme polnudki, ta ärkas ise. Üldse olid Dargo ja Deiro beebidena väga erinevad. Minul ei õnnestunud Deiro beebiaega nautida nii, et pidevalt magas ja sõi. Oh ei, tema oli väike põrguline, aga no on kindlasti ka hullemaid. 😃

Nii siis ei olnud mul ka teise sünnituse ees hirmu. Ärevus loomulikult, aga see on normaalne. Samas teadvustasin endale, et ikkagi erinevad sünnitused ja kõik ei pruugi minna nii, nagu ette kujutan. 22.november kell 9 hommikul algasid mul suht regulaarsed tuhud, ei midagi ulmeliselt valusat. Samas ringi liikudes kadusid tuhud ära. Kuna plaanisin emaga poest läbi käia, ei jätnud ma seda sellepärast veel ära. Peale poeskäiku otsustasin jääda igaks juhuks vanemate juurde ööseks, sest mine tea. Tuhud olid iga kord kui istusin, plaks tagasi. Sarnanesid nendele, mis olid esimese raseduse aeg. Mõtlesin siis endamisi, et ei ole veel mõtet haiglasse minna, sest eelmine kord läksin ka liiga vara, samas tundsin pinget, et no äkki nüüd läheb kiiremini protsess ja ei tahaks nagu kiirabi ka kutsuda.

Otsustasin igatahes magama minna ja kella kaheteistkümneks öösel olid tuhud piisavalt intensiivseks muutunud, et äratasin ema ja sõitsime haiglasse. Seal tehti vajalikud protseduurid, avatust oli vist 2cm, kui õigesti mäletan ja tuhud ebaregulaarsed. Jäin ööseks haiglasse, tuhud kadusid mõneks ajaks, siis jälle tulid ja nii see läks. Anti mulle jälle valik, et kas koju või kutsutakse esile. Selle vahega, et Dargo aeg ei kutsutud esile. Kuna ma esilekutsumise variandi peale üldse varasemalt mõelnud ei olnud ja mingeid erilisi teadmisi ka polnud, siis olin esilekutsumisega nõus, sest tahtsin ju ometi oma beebiga kohtuda juba. Kell 14 avati veed ja 16’53 oli Deiro käes. Aga see aeg vete avamise ja lapse kätte saamise vahel oli põrgu. Tagant järgi mõtlengi nüüd, et oleks ju võinud lasta lapsel ise tulla, nii, nagu tema soovib, mitte tagant kiirustada. Oleks ehk olnud minul kergem ja lapsel väljatulek sujuvam. Sest no pressimise aeg oli esimese sünnitusega võrreldes ikka palju pikem ja vaevalisem. Laps oli muidugi suurem ka.

Dargo 3095g ja 50cm, Deiro 3740g ja 54cm.

Mõeldes sellele, kui palju suurem oli Deiro Dargost sündides, poleks ehk olnud hea mõte tal veel mu kõhus mõnuleda lasta. Ma tõesti ei tea, kas tegi lapse suurus pressimise nii raskeks või mitte, aga üks mis kindel. Soovitan võimaluse korral lasta lapsel ise valida aeg, mil ta tulla tahab, mitte tagant kiirustada. Nii endal kui lapsel on nii lihtsam, nagu juba eespool mainisin.

Millised erinevused olid veel esimese ja teise sünnituse vahel? Minu olukord peale esimest sünnitust oli super, peale teist sünnitust mitte nii väga super. Pea lōhkus tohutult, nõrk oli olla. Näost olin ma lubivalge, rauapuudus tekkis jq pidin haiglas olles ja sealt välja saades rauapreparaate võtma. Haige olin ma ka juba mõnda aega enne sünnitust, kerge pōletik. Õnneks sain paari kuuga näidud normi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi

Deiro veidi peale sündi

Mina olen see ema, kes unustab sünnitusvalu suht kiirelt ja kindlasti soovin ka kolmandat last. Tulevikus!

Advertisements

Väljakutse endale- nädal 4

Pausid, pausid. Neid tuleb mul üpris tihti ette. Olgugi, et olen kodune ema, on elutempo suht kiire.

Jätkan oma väljakutsetega sealt, kus pooleli jäi. Ma seadsin eesmärgiks tegeleda korrektse toitumisega, ja enda üllatuseks tuli see isegi hästi välja. Hetkeni, mil tulid “need päevad kuus”. Võiks öelda, et esimest korda peale lapse sündi, kui välja jätta pillideaegsed korrad.

Mind valdab isutus, ma ei tunne toidu järgi vajadust ka peale taastumist. Ma võin poes ringi käia ja mõelda, mida õhtuks vaaritada võiks, aga ei ole millegi järgi isu. Isegi grillvõileivast suutsin hiljaaegu ära süüa vaid veerandi ja juba hakkas vastu. Magnumi topsijäätisest jagus ka vist kolmeks korraks, enne, kui otsa sai. Tavaliselt saab see ühe korraga tühjaks. Kui umbes paar-kolm aastat olen harjunud hommikuti sööma, siis nüüd ei tunne absoluutselt vajadust, healjuhul ühe banaani või õuna vägistan sisse. Üks nädalavahetus Paidest koju tulles andis see mitte söömine-joomine tunda. Süda oli paha ja pea valutas meeletult.

Üks asi, mis isegii hästi peale läheb, on kiirnuudlid. Need ka ilmselt selle puljongivedeliku pärast. Ema andiski idee, et äkki siis puljongit juua. Peaks hästi toitma. Ja võib vist juba aimata, kui paljud on esimese asjana arvanud, et olen lapseootel. Ei aitäh, tahaks elu ka elada.

Aga nüüd tahaks endale uued eesmärgid seada ja nende kallal töötama hakata, ma toitumise osas ei julge küll midagi lubada, sest jah, ma ei saa end sundida, kui vastu hakkab. Mõnesmõttes on ju hea, ehk saabki niimoodi kiiremini pekist lahti. Aga samas olen mures ka, sest pole varem sellist probleemi olnud.

Väike update: Tänaseks on isu taastunud, mõned päevad nädalas pole erilist vajadust toidu järgi, aga üldiselt ikka isu olemas.

Käisin hiljuti ka perearsti juures tervisetõendi asjus. Mind pani imestama, et olen pikemaks kasvanud. Alles siis, kui viimase rasedusega arvel olin, oli mu pikkuseks 160,5cm ja tänaseks on pikkust 163. Ei arvanud, et sellises vanuses veel kasvan. Kaalu on kohutavad 78kg. Ausõna, viimane aeg jalad pepsi alt välja ajada, mul lööks errori ette, kui peaksin nägema kaalul kaheksaga algavat numbrit. Prrr, juba praegu tulevad judinad peale.

Nüüd, kui ma jälle mõned päevad üksi pole, saan päevas ühe korralikuma jalutuskäigu teha. Peale seda annaks ehk velole võimaluse.

3x nädala jooksul rattasõitu

1,5l vett päevas

Avastasin enda jaoks ka tantsu, kõige nauditavam tegevus üldse, kui tahan pingetest vabaks saada. Seda siis loomulikult kodustes tingimustes ja youtube’i vahendusel.

See nädal olen teinud 6 treeningut, põhirõhk on olnud kätel. Päris hea tunne.

Väljakutse endale-nädal 3

Lausa kohutav, kui raske on iseenda ootustele vastavuses olla. Aega jääks nagu väheks iseendaga tegelemiseks. Ilmselt on süüdi minu organiseerimatus. Lastel on rutiin super hästi paigas ja siis olen mina, kes teeb kõike siis, kui saab või ei tee üldse, sest lihtsalt nii väsinud on olla.

Ma liikusin see nädal rohkem, peaaegu iga päev ja üle 3-kilomeetri.

  • 1 tass kohvi päevas- kahel päeval libastusin ja jõin kaks tassi päevas.

  • 2 tubast trenni matil. Omaette eesmärk on vähemalt 1 neist pildile jäädvustada- matil tubaseid trenne ei teinud, seega polnud ka midagi jäädvustada. See oligi see koht, kus ajast ja energiast jäi puudu. 😟

  • Nii palju kui ilm lubab, siis 3km päevas kõndimist- see eesmärk sai ilusti tehtud ja ehk korvab ka puuduolevad matitreeningud.

  • 2 suhkruvaba päeva- kahel päeval suutsin ma alustada sellega, aga ikka peitus kuskil mingi suhkur ja feilisin seekord.

Ma ju ütlesin, et liiga suuri eesmärke ei tohi endale seada. Ilmselt peab siis veel vaiksemalt võtma. Mind ajab lausa hulluks, et ma ei saa oma kodus olevat kahte kaalu absoluutselt usaldada. Õudne. Võib-olla nii ongi parem, sest kui liiga palju kaalule mõelda, ei jõua ma kuskile.

Täna tahan ma tegelikult rääkida ühest probleemist nimega diastaas-sõna “diastaas” tuleneb Vana-Kreeka sõnast “diastasis” ja tähendab “vahe/lõhe”. Diastaasi korral kõhu eesseinas olev valgejoon laieneb ning kõhusirglihase kaks lihaskõhtu eemalduvad teineteisest. Diastaasi esineb sünnitanud naistel ligi 60%-l, kuid seda võib esineda ka mittesünnitanud naistel, meestel ja lastel.

Ma olen varem sellest kuulnud ja põgusalt ka lugenud, aga ei osanud mõelda, et ka mul endal võib see olla. Ma kahtlustan, et see tekkis juba peale esimese lapse sündi, sest kõht on mul olnud probleemikohaks pikalt. Lisaks on mu kaal kõige suurem, mis üldse olnud. Miks ma arvan, et mul on diastaas? Seda on lihtne kodus kontrollida- oled pikali, kõverdad oma jalad, tõstad pea veidi õhku ja katsud sõrmedega nii, et sõrmed asetsevad risti kõhu sirglihase ja talje vahel, naba piirkonnas. Minul tundub olevat see vahe kuskil 2 sõrme, aga ei usalda päris täpselt enda kontrollimist. Huvitav, kas perearst oskaks midagi öelda? Tean, et spetsialiste sel alal on Eestis vähe ja aega on raske saada.

Täna jäin mõtlema ka sellele, et diastaasi kahtluse korral pole ka tark mõte last kõhukotiga kanda, aga ometi pean ma seda tegema. :/ Olen üritanud end vähemalt nii palju kontrollida, et last tõstes ei lükka kõhtu ette vaid tõmban sisse, pingule. Kui keegi oskab selles osas mulle rohkem infot anda, ootan huviga.

Seekord on nii, et ma sean endale eesmärgiks saada enda toitumine paika ja jalutada nii palju kui võimalik. Tass kohvi päevas on endiselt päevakorras, see nädal on see ideaalselt õnnestunud. Lisaks on toitumine ka siiani päris hea olnud, võrreldes eelnevaga. See nädal saab juba läbi tegelikult ja postituse lõpetan suure hilinemisega.

Lõpetuseks lisan kollaaži sammude arvust, mis eelmine nädal tehtud said.

Väljakutse endale-nädal 2

Esiteks pean ma kohe ütlema, et minu järjekordne kaalumisvahend paneb pange ja ei õnnestunudki tänast kaalu kätte saada. Aga ei ole hullu, see polegi kõige olulisem.

Oluline on see, kui palju suutsin ma eelmise nädala alguses püstitatud eesmärkidest täita. Tõsi, niimoodi eesmärkide kirjapanek motiveerib mind kordades rohkem, kui lihtsalt mõte, et mul on vaja midagi teha. Sellegipoolest kõike, mida tahtsin, ma tehtud ei saanud.

  • Üks tass kohvi varasema kolme asemel- ühel päeval õnnestus juua ainult üks tass kohvi, ülejäänud kordadel kaks. Aga saavutus seegi, et ühe tassi võrra vähenes. See nädal kavatsen siiski edasi püüda ja juurutada vaid ühte tassi kohvi. See ongi tegelikult harjumises kinni. Nagu suitsetamisega. Kui oled harjunud ühe hommikuse rutiiniga, näiteks ärkamine, kohvi, suits, siis tuleb tekitada uus rutiin, mis viiks mõtte suitsult eemale. Minul õnnestus see umbes kolme päevaga. Tegelikult ma ei tulnud suitsetamisest rääkima. Aga põhimõttest saite aru. 😁
  • Kahel päeval vähemalt 3km kõndimist- see eesmärk oli kõige lihtsam täita, tuli rohkemgi, kui 3km, andestan endale sellega puuduoleva rattasõidu.
  • 3x30min rattasõitu- sellega oligi nii ja naa. Esimesel päeval sõitsin ma natuke rohkem, kui 30 minutit. Teisel päeval õnnestus vaid 20 minutit, sest noh, teate isegi, kuidas lastega need asjad käivad. Kõik ei lähe plaanipäraselt. Ja eile, pühapäeval mõtlesin ma minna õue jalgrattaga sõitma, aga vaid mõtteks see jäigi, sest vihma sadas lakkamatult ja õhtul pimedas ma enam ei kipu välja. Õhtul olid juba muud toimetused ja sinna see jäigi.

Muide, ma eelmises postituses ei täpsustanud, et rattasõit on velotrenažööril. Sain selle vennalt sünnipäevaks, vanakooli värk, aga ideaalne meie väiksesse korterisse. Eriti meeldib see kilomeetrite jms süsteem. (Teine pilt on laenatud googlest)

 

Minu 2.nädala eesmärgid. Et mitte kiirelt motivatsiooni kaotada, ei liigu ma nende eesmärkidega liiga hüppeliselt edasi.

  • 1 tass kohvi päevas

  • 2 tubast trenni matil. Omaette eesmärk on vähemalt 1 neist pildile jäädvustada.

  • Nii palju kui ilm lubab, siis 3km päevas kõndimist.

  • 2 suhkruvaba päeva.

Lõpetuseks lisan pildid endast praegusel hetkel. Kui peale sünnitust tundsin end piisavalt pekisena, et halb oli vaadata, siis nüüd kaalun ma rohkem ja ei tunne üldse nii pekisena. Või noh, tegelikult pigem ma ei saa aru, et kuskilt on nii 5,6kg juurde tulnud.
NB! peegel ei ole must.
pjimage

Väljakutse endale- nädal 1

Kindlasti ei tule kellelegi üllatusena, et olen parajalt ülekaaluline. Ka mind ennast teeb mu keha rahulolematuks ja on raske leppida sellega, mis peeglist vastu vaatab. Ja olgem ausad, miks peaksingi leppima.

Taaskord võtan oma blogipesa appi ja püüan end edasi vedada. Ma ei taha kaalust alla võtta ainult peegelpildi pärast, ma kardan, et üsna pea hakkab ülekaal ka minu tervisele. Laste jaoks ma tahan olla ometigi terve ja neile eeskujuks.

Olen inimene, kellele rutiin ei sobi absoluutselt. Mul on vaja vaheldust ja uusi väljakutseid. Minu viga on kahjuks selles, et kõik need väljakutsed jäävad üürikeseks. Aga ma püüan, tahan püüda, saan püüda. Et ükskord ometi saaksin olla selline, nagu soovin.

Püstitan endale siinsamas blogis eesmärgid, iga nädal peaks olema uus ja uute väljakutsetega. Pean ületama mugavustsooni ja tegema midagi, mida varem proovinud pole. Aga edasi tuleb minna tasa ja targu, sest kogemus on näidanud, et kohe alguses end läbi põletades ei jõua sihini.

Õige pea kajastan tulemusi. Üritan järge pidada ka piltide näol, mulle on alati meeldinud tegevusi üles pildistada, sest siis on justkui rohkem motivatsiooni ja tulemused selgelt näha.

See on minu esimese nädala väljakutse. Algkaaluga 76,4(ideaalkaal 57kg)

Võrdluspilt- Vasak 2016 aasta lõpp, parem 2017 aasta lõpp ja praegu olen veel veidi juurde võtnud.

Üks võrdluspilt teile. Vasakul olev pilt tehtud 2016 aasta lõpp, paremal olev 2017 aasta lõpp.

Sellel nädalal ma:

  • Sõidan 3x30min rattaga, keskmine kiirus 15-20km/h.

  • Kahel päeval jalutan värskes õhus vähemalt 3km.

  • Vähendan kohvi kogust, varasema kolme tassi asemel joon ühe.

 

 

9k ja 4-aastase lapse lemmik tegevused

Tervelt kolm kuud on möödas viimasest postitusest.

Aeg on taaskord käest libisenud ja kohati on nii kurb. Aga, mis seal ikka, tuleb lasta kõigel kulgeda omasoodu ja võtta igast hetkest viimast.

Eile jäin mõtlema ja omaette arutama, mida oma lastega õigupoolest ette võtta. Dargoga on raske, sest ta ei võta uusi olukordi, uusi mänge eriti hästi vastu. Tema puhul peabki lähtuma tema huvidest. Ja nendeks on autod. Nii ma olengi püüdnud autodega mängimist edasi arendada. Küll oleme ehitanud garaaže, majakesi autodele ja mänginud rollimänge, s.t autod räägivad ja tegutsevad omavahel. Sõitnud autodega erinevatel pindadel jne. Aga siinkohal saab mu mõistus otsa. Joonistamisest, värvimisest ta eriti lugu ei pea, meisterdamisest koos minuga ei tule ka midagi välja. Tõsi, on erandjuhte, kus mõningaid puslesid paneb ta agaralt kokku. Ja nüüd, kui oli vanavanemate päev, tegi koos minuga vanaemale-vanaisale hea meelega kaardid. Mõtles ka selle ise välja, mida kaardile joonistada. Issand, ma tundun endale praegu hullult uhkeldavana. Aga samas ma olengi uhke, peangi uhkusega oma laste arengut jälgima. Aa ja nüüd hiljuti proovis minu joonistatut järgi joonistada. Rongirajad on teemas, ikka kõik masinatega seotud.

Raamatud on tema jaoks nii ja naa. Õhtuti loen talle unejuttu, kui talle mõni jutt huvi pakub, kuulab ja jälgib hoolega pilte. Üks kindel raamat, kus on kehaosad, riideesemed ja mööbel, meeldis talle ka hiljuti.

Olen püüdnud mänguasjade kogust vähendada aeg-ajalt, aga nagu ikka, tundub neid liiga palju. Muidugi oma venna laulvate ja värviliste asjadega mängiks ta ka hea meelega pidevalt. Samas oma asju jagama on kitsi.

Aga Deiro… olgugi, et ta on veel väike, olen ka tema puhul märganud, mis talle kõige rohkem huvi pakub.

Ladumistorn klotsidest-Sellel on tema jaoks erinevad otstarbed, esiteks muidugi suhu toppimine, siis loopimine, siis emmele andmine, kui ütlen “aitäh”. Veel on põnev emme laotud torn ümber lükata või põrandal klotse libistada või need mööda tuba laiali lohistada.

Pallid-nende veeretamine.

Reklaamlehed- kõigepealt nende riiulist välja tõmbamine ja siis kortsutamine ning rebimine.

Emme- kui mina viskan põrandale kõhuli, on väga tore üle minu ronida. Ja mitte ainult Deirol vaid ka Dargol.

Ja väga palju muid ühiseid tegevusi.

Deirol pesumasinast pesu välja tirimine, venna taga ajamine, asjade laiali tõmbamine. Mina viskan talle teki peale ja tema ukerdab sealt lõbusasti välja. Mõnikord saab muidugi pahaseks ka, kui kohe välja ei saa. Mis kõige tobedam, see pakub ju mulle endale ka nalja, kuidas laps põhimõtteliselt hädas on. 😁

Dargole meeldib väga nõusid ja põrandat pesta. Poes käies asju lindile laduda, kodus ostetud kraam kappidesse panna. Ja olenevalt tujust, aitab mul ka pesu kuivama panna.

Hoolimata kõigist neist tegevustest, on mul tunne, kuidas mitte midagi ei oska lastega mängida. Ja kui neile tunduvad kõik tegevused päevast-päeva ühtviisi huvitavad, siis mulle mitte. 😁

Mis mänge mängite teie oma lapse/lastega? Millega tegeleb/tegelevad ise?

Veidrad tunded ja kui s*tt ema ma olen, et 20-aastasena lastel erinevad isad on

Selle postituse kirjutamist alustasin ma kõige pealt oma lemmikblogide lugemisega. Ma olen blogimaailmast nii eemal olnud. Vähe sellest, et ma ise ei jaksa kirjutada. ei ole jõudnud ka teisi blogisid jälgida. Seda ma siiski maha ei maganud, et oli blogiauhindade üritus ja mingi aeg Janega sai räägitud, et järgnevatel aastatel püüan ka ise kohal olla. Aga noh, elu on läinud ikka oma rada ja tahtmise korral ma poleks ikka saanud minna, kuna olin palavikus lapsega koju lukustatud.

Ma tulin täna siia kirjutama suure segadusega hinges. Hetkel on mu tuttavatel käsil kooli lõpetamine, kes lõpetab põhikooli, kes keskkooli. Ja siis olen mina, kes vaatab neid suure uhkusega  hinges, aga ka kadedusega, sest ka mina oleks sealmaal. Võiksin öelda, et, kui poleks lapsi vahele tulnud. Aga lapsi ei saa ma ju ometi kahetseda. Loomulikult ma ei kahetsegi, aga kodus lastega olles tekib paratamatult tunne, et ma ei ole elus peale laste saamise midagi saavutanud. Mõne inimese silmis ei olegi.  Mõne inimese jaoks olen ma kehv, sest olen vaid põhikooli haridusega, mõne jaoks on taunitav, et minu lastel on erinev isa, siis, et elan oma mehe armust, kasutan teda ära ja mida iganes veel. Ma saan aru, et mu elu ei ole absoluutselt kadestamist väärt. Sellepärast ma ei saagi aru, miks peab õelutsema. Küll on probleem, et elan ema juures ja nüüd on probleem, kui elan koos oma teise lapse isaga.

Minu jaoks oli saavutus seegi, et suutsin lõpetada põhikooli beebi kõrvalt. Põhikooli läbimine oli minu jaoks niivõrd oluline, ma tegin selle ära. Ja ka eelnevad klassid ei olnud ma kõige halvem õpilane. Ma tunnen, et olen kasvatanud oma lapsi piisavalt hästi, jah, mul oli väga suureks toeks ja eeskujuks minu ema, kes mind väga palju suunas. Sedagi heidetakse mulle ette, et ma pole oma esimest last ise kasvatanud, muidu ilmselt mu laps oleks ammu üle käte. Kurb, et kõige pealt nähakse ikka teistes inimestes vigu, aga mitte endas.  Noh, kõike seda on mulle ette heitnud loomulikult üks inimene, millega seoses ma teeksingi kohe juttu sõbrannadest.

Eile õhtul tekkis mul julmem masendus, vaatasin oma Messengeri, kellega olen suhelnud ja  juurdlesin selle üle, millised suhted mul nende inimestega on. Jõudsin järeldusele, et viimasel ajal kohe eriti kängu jäänud.  Realistlikult mõeldes, ma saan aru, et on suvi, kõigil on kiire, veedetakse oma perega aega jne.  Aga ju olen siis mina omamoodi, et üritan oma sõbrannadele ikka märku anda endast ja tunnen nende vastu huvi. Ma kirjutan üles nüüd veidi seda, mis mind muserdab-10km eemal elab sõbranna, tal oleks võimalus mind külastada, aga ta ei ole seda pikka aega teinud, tema teine sõbranna tuli Soomest Eesti ja kohe oli see aeg võtta. et temaga kohtuda. Jah, ma saan aru ju, et see teine sõbranna käib harva Eestis, ja loomulikult kasutatakse võimalus ära, et kokku saada. Aga, kui mina mainin külla tulemist vms, siis ilmselt vaid mõeldakse korra selle peale ja kõik, tahes tahtmata jääb siis mulje, et olen vähem väärt. Sõbranna räägib mulle kogu-aeg, kuidas ta ei taha lastega pikka bussisõitu ette võtta, sest lastele absoluutselt ei meeldi bussisõit. Jutt käib siis meile külla tulekust. Ja nüüd näen, kuidas ta läheb lastega pikemale bussisõidule. No fain siis, mina jällegi olen vähem väärt. No ja loomulikult kõige lihtsam, kirjutamine ja huvi tundmine.

Tegelikult, kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ma tunnen puudust sõbrannast, kellega meil oleks ühine keel, kes tuleks minu ideedega kaasa. Et ma tunneks, et tahan tema jaoks 100% olemas olla igal hetkel, kes oleks aus, keda saab usaldada.

Loomulikult täiuslikkust ei ole olemas ja mul on sõbrannasid, kes näitavad aeg-ajalt oma hoolivust välja. Näiteks siit samast korterinaaber, võttis Dargo enda lapsega õue mängima, kui Deiro palavikus oli. Teine naaber andis lahkelt enda tehtud võilille mett, mida ma naljapärast, üldse mitte tõsiselt mõeldes, küsisin. Ja kolmas, kunagine kooliõde, tuli eile õhtul muffinitega ukse taha, öeldes, et:”Kui sina ei saa peole tulla, tuleb pidu sinu juurde.” Tegu oli gümnaasiumi lõpetajaga. Ta kutsus mind oma lõpetamisele, aga kahjuks ma ei saanud minna. Olin pisarateni liigutatud, ausalt.

Kuigi ma tunnen end seesmiselt kuidagi nii katki ja rahulolematuna, teevad need pisikesed hetked siiski rõõmu.

Loodan, et mind nüüd maa alla ei trambita, ma pidin lihtsalt need mõtted enda seest välja saama. Ilmselt olen ma nii mõnegi jaoks jälle naeruväärne.

Lugemiseni

Üks pildike siia, eile õhtul lubas vend lahkesti end oma parimaks sõbraks nimetada. 😀bty

Elu kahe lapsega-kõike muud, kui ette kujutasin

Teree! Mul on hea meel tagasi olla ja kirjutada. Loodan, et teil ka. 😀

Mõned kuud tagasi, päris alguses, oli mu elu kohati ikka paras korralagedus. Ma poleks uskunud, et kõik nii keeruline vôib olla. Minu elu praegu on kõike muud, kui see, mida ette kujutasin. Hea, kui ma päevas korragi end helikiirusel pesta sain, see oli  ka parajalt koomiline vaatepilt. Küll pidin ma 10x pesemise pooleli jätma ja paljalt toas ringi lippama, sest beebikene arvas, et peab emmet kiusama. Siis jälle turvahälliga vannituppa ära mahtuma jne. Mul on muidu ülipisike vannituba, mis pmt koosnebki ainult vannist ja nüüd on seal ruumi võtmas veel ka kassi liivakast. Meie perre lisandus ju ka kiisupoiss Joosu, tema me tõime varjupaigast.

Olin kogu-aeg rakkes, laste ärkveloleku ajal jäid peaaegu kõik toimetused tegemata, mul oli vastik vaadata kraanikaussi, mis kubises nõudest, aga midagi teha ka ei saanud.  Probleem seisnes muidugi ka selles, et ei olnud harjunud korteriga ja viibisin parema meelega igal pool mujal, kui siin.

Ühel heal päeval panin peas plaani paika, et käin lastega õues ära ja lähen siis ruttu pesema, aga kus sa sellega. Kui muidu magas Deiro kenasti edasi toas peale õueskäiku, siis seekord nagu kiuste ta seda ei teinud. Mulle on saanud selline põngerjas, kes naljalt üksi kuskil ringi uudistada ei taha, ikka koguaeg peab tegelema. Siis juhtus üks selline päev, kui sain esimest korda toidu niimoodi otsast lõpuni valmis teha, et ei pidanud kumbagi lastest kantseldama, söömisega oli muidugi teine lugu juba, seda tegin ikka jooksu pealt. Muidu pidin tihti toidu ootele jätma, juhtub seda ka praegu mõnikord. Aga tegelikult läheb iga päevaga lihtsamaks, eriti mõnus on siis, kui Dargo on lasteaias. Nüüd alles poole aasta möödudes on paika saanud mingigi päevaplaan. Kui Dargo on aiast kodus, õnnestub mul tihti nad ühel ajal lõunaunne panna ja ise siis toimetada, kuigi vedeleks heameelega niisama.

Õnneks on mul veidi lihtsamaks läinud, Deiro ei vaja enam nii palju sületamist, Dargo on üsna iseseisev, kujutate ette, mul jääb isegi aega blogida ja raamatut lugeda. 😀 Tegelikult oleks ma ehk seda kõike ka enne jõudnud, aga milleks end ribadeks tõmmata, kui ma ilma nende tegevusteta juba õhtuks omadega nii läbi olen. Blogimise osas on mul enamus päevadest blokk ees. Täna imekombel seda pole.

Mitte enam nii tutikast beebist rääkides, siis temal olid esimesed neli kuud ja veidi peale gaasid, mis ei teinud elukorraldust sugugi kergemaks. Dargoga mul gaaside kogemus puudus, seega oli see minu jaoks paras katsumus. Nüüd olen ju täiesti üksi enamus ajast, Dargo ajal olid mul vähemalt vanemad, kes vajadusel mind peaaegu igal hetkel aidata said. Ma sain minna õhtul end tuulutama, jalutama jne. Praegu saan seda teha vaid lastega.

Ma olen niii kurb, et mu beebi on nii kiiresti  kasvanud, ometi ma võtan sellest beebieast maksimumi. Ikka on aeg linnulennul läinud. Kuna ma juba algusest peale teadsin, et minust mingit beebiblogijat ei saa, siis ei ole ma ka igakuiselt kokkuvõtteid teinud Deiro arengust. Ise arvan, et hetkel on ta arengus ilusti järjepeal, ei rooma, keerutab end ümber enda, s.t keerab, pöörab, istub toe najal, jutustab, on juba lisatoitu saanud. Saab 23.mail 6-kuuseks. Ainus murekoht, mis hetkel on, on pea kuu aega kestnud nohu, mis on kuskil nina-kurgu vahel ja ära ei kao. Ravin ja ravin, aga tolku sellest pole. Kas ma tõesti pean toas istuma või… Mõelnud olen ka õietolmu allergia peale, kuid, kas see lööb nii välja? Olen tagasiside eest tänulik.

This slideshow requires JavaScript.

Aitab keha hävitamisest

Lõpuks leidsin selle üürikese aja, et endast teile jälle märku anda. Ma olen hetkel tegelikult päääris väsinud, aga ma tean, et kui ma aina edasi ja edasi lükkan oma kirjutamata, mustandites vedelevaid postitusi, siis sinna nad jäävadki. Kirjutamistuhin, kui selline on ju olemas, aga uni saab minust alati enne võitu. Täna olen päris tegus ka olnud.

Ma ei jõua just eriti tihti oma blogipessa, kuid kirjutamist jätta ma ei kavatse. See on siiski minu kirg, mille jaoks ma lihtsalt praegu aega ei suuda leida. Igavuse üle kurta ei saa.

Andsin instagramis teada, et alustan taaskord parema mina poole liikumist, seda siis toitumise näol, õige pea ehk lisandub ka intensiivsem trenn, kui olen sünnitusjärgses kontrollis ära käinud. Nüüd ju juba kuu möödas poja sünnist ja tunnen end ka suurepäraselt.

Postitasin kaks nädalat iga päev instagrami storysse hommiku, lõuna-ja õhtusöögi pilte, koos kirjeldusega. See oli minu jaoks n-ö kiirem variant olla motiveeritum. Iga kahe nädala tagant püüan olla nii tubli, et blogisse kokkuvõtvad postitused teha.

Eriti hea väljundi leidsin ma “Teeme koos 2018” näol, mille idee autoriteks on Mallukas ja Henry, väljakutsest võib lugeda siin ja siin. Mina olen sedapuhku Malluka tiimis. Miks mitte end sel viisil liigutama saada, kui muu ei motiveeri, siis ehk auhinnad ikka. Minupuhul on muidugi auhinnad teisejärgulised, teen seda ikka enda pärast.

Mõnele ehk jääb arusaamatuks, mis põhimõttel ma oma kaalu langetan? Kuna ma olen varasemalt kaalulangetusega tegelenud, siis olen õppinud tundma oma keha iseärasusi. Minu eesmärk ei ole olla üdini tervislik ja süüa täpselt õigeid asju. See tähendab, et ma ei soovi end raamidesse suruda. Olen korduvalt öelnud, et söön kõike, aga mõistlikus koguses, mulle mõjub, eriti siis, kui joon ka piisavalt vett ja liigun. Karuteene teebki see, kui liiga vähe end liigutan. Ja loomulikult magus ning sai.

Aga, minu esimesed kaks katsumusi täis nädalat on mööda saanud ja üks kokkuvõte tuleb kirja ja pilti panna. Kes mu insta storyt hoolega jälginud on, on järgnevate pildikestega kursis. Ma ei ole selle kahe nädalaga just musternäidis tervislikkusest olnud, pildistasin ja postitasin ka n.ö patused toidud. Aga, nagu ma eelnevalt mainisin, kavatsen endale lubada kõike mõistlikus koguses. Kui ma stressan ja endale maitsvaid toite keelan, ei jõua ma kunagi soovitud tulemuseni, uskuge, ma tean, küll tulemused räägivad enda eest, mingu, kui kaua tahes. Mul aega on. 😀

Olen suureks suureks smuutisõbraks hakanud. Tõstke käsi, kellel täidab smuuti hommikuti kõhtu? Mina olen üks neist, kuigi jaa, lõunaks on kõht juba päris hõre, aga, kui süüa kolm korda päevas, siis nii peakski vast olema.

26828072_1601513333240573_1138168102_o

Mõned näited toitudest. Alguses tundus mulle hea idee panna instagrami storysse iga toidukorra pilt, kuid nüüd olen aru saanud, et see on väga tüütu. Ja, kui ma tahan olla eeskujuks, motivatsiooniks, ei ole ka õige lisada sinna näiteks pilti kebabist või jäätisekokteilist. Selliseid asju on endale vahel mõnus lubada, aga mingit eeskuju see ju ei näita, mis sellest aususest ikka kasu on. See tähendab, et edaspidi, kui kokkan midagi enda jaoks põnevat ja tervislikku, näitan teile ka, igavast tatrapudrust jms pilte ei näe mõtet panna.

26781335_1601512383240668_1999539121_o

Täna olin ma nii tubli, et suutsin telefonis seatud eesmärgi 10 000 sammu üle pika aja jälle ületada. Lisaks on selle nädala eesmärgiks planking ja 3x45min võhma kasvatavat trenni. Mina suutsin täna plankida 1.05min ja tegin treeningu selle video järgi. Kusjuures 10min sellest treeningust oli mul laps kotiga kõhul ja uinus. Järgmine kord sellist treeningut ei vali, liiga igav. Iga päev võiks ju selline olla, kas pole?

26733073_1601513256573914_1000982751_o

Kõige enam huvitab teid kindlasti kaal ja ega ma teid teadmatuses ei hoia ka. Minu raseduse lõppkaal oli 77kg, haiglast koju tulin 71kg kaaludes. Minu jaoks on see, mis ma peeglist näen, üpris kole, sest ma tegelikult oleksin saanud selle suure kaalutõusu ära hoida. Aga noh, selleeest oli raseduse ajal vähem stressamist toidu pärast. Sealt edasi kuu jooksul 2kg kaotasin veel, aga enda teekonda alustasin, kaaludes 69,5kg. Nüüd 2 nädalat hiljem kaalun 68,4kg, eesmärk on 57kg. Uh, palju numbreid, aga küll aru saate. Võib-olla oleksin ma suutnud selle 2-nädalaga rohkem, aga seekord läks see üle kivide ja kändude, küll ma selle õige suuna varsti leian. Seniks, lugemiseni. 🙂

Minu tegemisi saad jälgida instagramis, d3iniih

Pisi Deiro sünnilugu

Loodan, et see pikk blogipaus saab nüüd lõpuks mööda. Kohe nii kehva tunne on, et oma mõtteid pole suutnud kirja panna. Aga ma tean, et iga paus tuleb kasuks ja niisama kirjutisi välja punnitama pole mõtet hakata.

Olen nüüd õnnelikult teistkordselt vanemaks saanud, elukaaslasele esmakordne kogemus. Meie beebi osutus siiski täitsa poisiks, seega viimase ultraheli ajal kahe arsti sõnad pidasid paika. Dargol on nüüd väike vend Deiro. Sündis 23.november, kell 16.53. Mõõtudeks 3750g ja 54cm. Minu jaoks päris suur laps, arvestades esimese sünnikaalu ja pikkust(3095g ja 50cm).

Kuidas Deiro siia ilma sai?
22.novembri hommikul kell 9.00 algasid üsna regulaarsed kuid valutud toonused. Paaril eelneval päeval tuli seda ka ette, aga kadusid mõne aja möödudes, seega ei teinud ma ka tollel hommikul sellest suurt numbrit. Olin üsna veendunud, et beebi lihtsalt lollitab minuga. Sellegipoolest helistasin igaks juhuks emale, et, kui peale suurema poja lõunaund toonused ei vaibu, läheme haiglasse kontrolli. Kui muidu peaksid n-ö valed valud vaibuma, kui ringi kõndida ja tegutseda, siis minul läksid need siiski tugevamaks. Millegi pärast ma aga peale lapse lõunaund ei läinud kontrolli, käisime emaga hoopis poes ja läksin lapsega vanematele külla. Seal võtsin vastu otsuse mitte enam koju tagasi  minna vaid nende juures ööbida, et vajadusel saan kohe haiglasse minna ja laps on turvalises kohas. Seega käisin õhtul kella 19 paiku veel kodunt läbi ja võtsin oma haiglakoti.
Miks ma siis kohe haiglasse ei tormanud, kui näiteks valude vahesid mõõtev äpp käskis mul juba ammu asjad kokku pakkida ja minna? Aga sellepärast, et esimese lapse aeg ma valutasin 52h, jah, sinna aja sisse jäid kindlasti ka valetuhud, aga igatahes avanemisprotsess kestis päris kaua ja kusjuures, väga talutav oli. See selleks, igatahes, jäin ma vanemate juurde, öösel kell 00 otsustasin üles tõusta ja ema ka äratada, aga mingi sisetunne ajas ka tema just sel ajal üles. Andsingi teada, et nüüd lähme haiglasse, kauem ei julenud ma n-ö omapäi olla ja tahtsin arstide hoole alla. Kell 1 olime haiglas, sain omale kitli ja hommikumantli selga, kontrolliti avatust, mis oli vaid 2cm, emakakael lame. Pandi ktg alla, regulaarseid valusid ei tuvastatud.
Nii jäin ma sinna ööseks sisse, valud olid mul endiselt olemas, kuid jah, mitte regulaarsed, magada sain isegi kuni kella viieni, siis muutusid mõneks ajaks valud regulaarsemaks. Vahepeal käidi uudistamas, kuidas mul läheb, kas midagi intensiivsemaks ka muutunud on. Kui eitavalt vastasin, küsiti, et kas tahan koju minna või sünnitada. 😀 Ilmselt ikka sünnitada, kui haiglas juba olin. Anti mulle tablett, mis mingit mõju ei avaldanud, hoopis võttis pooleks tunniks valud ära, siis olid vahed 15min jne. Jõudsin seal veel muretseda, et huvitav, kas süüa ka tuuakse, nälg tahtis silmanägemise võtta. Õnneks ikka toodi.
Mingi hetk tuldi mind jälle kontrollima, avatust 3cm vaid, taheti siis veed lahti teha, aga just sel hetkel olid valudel jälle pikad vahed sees ja arst ei jaksanud oodata. Seega anti teine tablett, mis hakkas juba toimetama ja valud olid iga 2-minuti tagant, seega avanes arstidel võimalus veed lahti teha. Enne veel kontrolliti avatust, 5cm. Enda ebaregulaarse ja suht talutava valutamisega saavutasin 5cm avatust. Kell 14.00 tehti veed lahti, ja noh, võib aimata, et siis läks küll põrgu lahti. Ei mäleta mina, et eelmise sünnituse aeg asi nii hull oleks olnud. Ju siis sellepärast, et siis sain ise lõpuni valutada. Kuna ma teadsin, et avanemisele aitab igati kaasa püsti olemine, ringi kõndimine, siis seda ma ka tegin, nii kaua, kui suutsin. Enamuse ajast valutasin järi najal, aknast välja vaadates, aga enne lõppu pidin saama voodisse, sest olin nii läbi omadega, ma tõesti oleks püstijalu magama jäänud või lihtsalt kokku kukkunud. Sel ajal, kui sünnitustegevus käivitati, oli minu kallis mees Tallinna jõudnud, ma ei lootnud, et ta lapse sünni hetkeks kohale jõuab, aga jõudis. Jõudis veel näha minu valutamist, kõige hullemal hetkel oli ta mulle toeks, oli lapse sünni hetkel mu kõrval, lõikas läbi nabanööri. Finišis olid minul muidugi pisarad silmis(kes sellest muidugi aru sai, silmad olid pressimisest juba niigi vettinud 😀 ) ja meeletu rahulolu. Arstidki mainisid ära, et mehe juuresolek aitas mind kõvasti. Kui enne sünnitust ma arvasin, et mehe kohalolu ei oma minu jaoks tähtsust ja ehk tunnengi end paremini, kui saan seda üksi teha, siis nüüd ma ei kahetse, et ta kõrval oli. Emotsionaalne kogemus meie mõlema jaoks.
Mõne õmbluse sain ka, kuid ei midagi hullu, istuda, astuda sain ja saan kenasti. Näost olin ma peale sünnitust muidugi kriitvalge ja paaril järgneval päeval samuti, lapsega mõlemal suurest pingutusest verevalumid silmas. Lisaks 2-kuu pikkune rauakuur vaja läbi teha. 2h sünnitusjärgses palatis koos oma ingliga sain pikutada, rinda võttis ka kohe imehästi. Vastupidiselt esimesele lapsele, kes lutsutas oma esimesed eluminutid minu sõrme. 😀
Viljandi haigla personaliga jäin seekord ka üsna rahule, oli minu jaoks uusi nägusid ja mitte nii uusi. Miks ma seda ütlen, sest paljudel on olnud selle haigla töötajatega halvad kogemused. Toit oli ka üsna normaalne ja kõhu saab väga kenasti täis. Kui ma oleks ainult seda toitu söönud, oleksin ehk mõne kilogrammi rohkem kaotanud, aga noh, olin täitmatu isuga ja lasin mehel head paremat tuua. 😀 Seega haiglasse jäi 6kg, või, kui täpsem olla, siis umbes 3500g tuli koju kaasa. Üllatavalt vähe muidugi, sest esimese aeg olin algkaalus tagasi, kui haiglast lahkusin. Kindlasti pajatan teile õige pea oma keha seisukorrast ning elust kahe lapsega. 🙂 Olge ootel.
24271295_317436778758150_922419568_o