Väikevenna oskused ja nende omandamine

Mõtlesin täna, et juba ongi Väikevend nii suur, et potil käimine, ise riietumine, söömine ja muu selline, on päevakorras. Kuna ta mul teine laps, siis kuidagi üldse ei oota selle kadalipu läbi käimist. Nüüd on ju ette teada umbkaudselt, mis saama hakkab.

Aga omakorda nõmedaks teeb asja see ka, et väga palju on kõrval inimesi, kes survestavad , et millal su laps ometi seda ja toda tegema hakkab. Mis te tõesti mõtlete, et kui ma nagu uni takka sunnin, siis on kõik tip-top. Lapsed ikka õpivad omas rütmis. Mitte, et vanem üldse midagi tegema ei peaks, ikka suunad ja aitad ja tutvustad. Aga sellegipoolest kõrvaliste isikute survestamine ei vii küll kedagi sihile.

POTIL KÄIMINE

Ma olen Väikevennale väga usinalt potti tutvustanud ja ta üldiselt näeb ka kõigi pealt, kuidas need asjad käivad. Aga nii, kui ma mähkmeid vahetan ja ta hetkeks ilma selleta jätan, kukub tema lohutamatult nutma, mida kiiremini mähkme jalga tagasi saab, seda parem. Kusjuures ta on ise väga teadlik, kui on mähkmesse midagi teinud, peaaegu alati tuleb mu juurde, näitab käega ja mh-mh´itab. Ja kui seejärel teda potile suunad, läheb ta sellele rõõmsalt järgi, aga ilma mähkmeta sinna ei istu, vahepeal mähkmega isegi oli nõus, aga praegu seda ka mitte.

Sellega tuleb meil kindlasti veel oodata ja sundida ma ei kavatse, milleks asju hullemaks teha. D ajal oli potitamise katseid vist 2-3, kui ma ei eksi. Lõplikult potil käima sai lasteaias, kambavaimus. Tol ajal kirjutasin sellest blogis ka,siin ja siin. See oli üsna alguses, praegu päris huvitav lugeda, mis nipid siis olid. Hehe. Edit:Nüüd juba nõus ilma mähkmeta ka olema. Edit: Nüüd ei taha enam mähet jalga. Selle aja jooksul, kui see postitus siin mustandites oli, jõudsid asjad mitu korda muutuda.

SÖÖMINE

Ise süüa armastab Väikevend väga. Sellega on mul endal selline love-hate suhe, sest täiesti lambist mõni päev ma ei kannata absoluutselt vaadata seda mäkerdamist ja teine päev on ükskõik. Aga ta õpib ja laseb end veidi isegi aidata, erinevalt D’st, kellele ei tohtinud üldse ligi minna.

LUTT

Aaa ja lutist võõrutamine ka. D’ga püüdsin kahel korral sellest lahti saada. Lõpuks läks lasteaeda ka lutiga, aga seal juba sujuvalt ununes. Ööune ajal hakkas ka lutti voodist välja loopima.

Aga Väikevennal on praegu üldiselt hirmus loopimise komme ja paljud asjad lendavad voodite taha. Nii ka lutt. Ma sain ikka üsna pahaseks lõpuks ja ütlesingi, et nüüd enam ei saa kah seda lutti. Tegelikult ei olnud plaanis teda veel võõrutada sellest, aga kui juba, siis mõtlesin proovida. Nüüd vist umbes kaks nädalat on ilma olnud. Veits kauem jääb magama küll ja vahel lutsutab oma tekki, aga muidu tundub, et ei tunne puudust. Ei otsi taga ega midagi. Ütleks, et üks asi vähem, mille pärast muretseda. Aga samas nii kahju. Beebi kasvab suureks.

RIIETUMINE

Riidesse panekule ei ole me praegu väga palju rõhku pannud. Riidest lahti võtmisele aga küll. Eraldi eesmärk see muidugi pole ja igapäevaste tegevuste käigus lihtsalt proovime. Mulle tundub, et just see saab olema kõige pikem katsumus, sest D on siiani mõne asjaga hädas.

Ah, ma olen ikka uhke ta üle, nii usin ja asjalik poja. Hästi palju tahab ise teha ja aidata.

Advertisements

Meie valikud ja toidulaud

Olen jõudnud üle pika aja blogimises sinna punkti, kus mustandites ei vedele ühtki postitust ja värsked ideed saavad kiirelt kirja ja avaldatud. Mitte, et neid värskeid ideid eriti tihti tuleb, pigem keskendub mu blogi igakuistele kokkuvõtetele kaalulangetamises.

Loe edasi “Meie valikud ja toidulaud”

Mai

Pseh, vähe sellest, et mu aktiivsusmonitor ei tahtnud pool kuud koostööd teha, ei tunne ma üldse, et oleksin kaalu langetamise nimel vaeva näinud. Kuidagi tühi ja mõttetu olemine- pizza ja coca olid üsna head sõbrad vahepeal, aga õnneks hullult ei liialdanud nendega. Pigem kujunes mu toidulaud liiga ühekülgseks ja see andis kohe ka tunda, energiat vähe ja oli tahtmine ainult istuda.

Loe edasi “Mai”

Autokool-kuidas mul läheb?

Oi kui kaua ma julgust kogusin, et end autokooli nimekirja lisada. Ma olen lihtsalt kohutavalt põdeja tüüp, aga ma ei taha lõpmatuseni ka teistest sõltuda, et sõidan bussiga või sõidab ema, mõni tuttav. Juhiload ja üldse auto omamine on no niiii mugav. Eriti siis, kui sul on lapsed ja lasteaed pole ka jalutuskäigu kaugusel. Samamoodi on tulevikus suurem valik töökohti, sest siin on nendega väga kehva.

Mida ma siis õieti põdesin ja põen?

Loe edasi “Autokool-kuidas mul läheb?”