Kogemused kiusamisega ja sellega seonduv

Koolikiusamisest räägitakse viimastel aastatel päris palju. Julm on lugeda, milline elu koolis on ja mida kiusatavad taluma peavad. Ja mitte keegi midagi ei tee. Ja tihti isegi ei tea. Nüüd lapsevanemana mõtlen hirmuga, mismoodi toimida, kui minu lapsed peaks kiusamise ohvriks langema. Hea lihtne on mõelda, et seisan emalõvina laste eest väljas. Aga võimalus on, et sekkumine teeb asjad hullemaks, võimalus on, et kiusaja vanemad ei tee olukorra lahendamiseks koostööd. Variante on nii palju ja seda kõige õigemat lahendit lihtsalt pole.

Loe edasi “Kogemused kiusamisega ja sellega seonduv”

Advertisements

Suvest, tööle minemisest ja kodus istumisest

Enamus lapsevanemaid ootavad, et saaks see suvi ükskord läbi, lapsed lasteaeda või kooli ning tuttav ja mugav rutiin ongi tagasi. Ma ei saaks öelda, et see mind imestama paneb, sest palju on neid, kes on pereelu minust kordades kauem elanud.

Loe edasi “Suvest, tööle minemisest ja kodus istumisest”

Motiveeri end, muudkui motiveeri

Suure hurraaga alustasin pea 2 kuud tagasi juunikuu kokkuvõttega. Mõtlesin, et oleks tore vahelduse mõttes tubastest treeningutest ka kirjutada, aga mida kauem see postitus seal mustandites oli, seda mõttetum see tundus. Keda ikka huvitab, mitu kükki ma tegin või ei teinud. Ma ise ka sujuvalt laseks üle sellise teksti. Muidugi blogija poolt huvitavaks kirjutatuna on teine teema.

Lisaks sellele, et see mulle meeletult igavana tundus, ei olnud nendest treeningutest nagu kasu ka, sest kaalulangust ei toimunud. Aga tagasilangus oli küll meeletu. Ma siin numbrites heietama ei hakka, need on mul endal paberile kirjutatud, aga niisama halada tahaks ikka.

Jäin täna lausa sügavalt juurdlema, mis mind tõsiselt motiveerib, rajal hoiab ja tegutsema paneb ning, mis tagasi hoiab. Esiteks tundub mulle, et on olnud väga vale oma blogis üldse kõike seda kajastada. Sest iga ebaõnnestumine on mulle tänu blogile ju veel hullem, lugejaskond ilmselt naerab mu salaja ja vähemsalaja välja. See omakorda blokeerib kirjutamistahte.  Täielik enesehävitamine ju. Mis sest, et esialgu arvasin, et see võiks mind motiveerida. Olen  seda tüüpi lõvi, kellele meeldib küll tähelepanu ja toetus, aga väiksema publiku poolt. Seetõttu tegin ka eraldi instagrami konto, kuhu saavad tulla need, kes tõesti tunnevad huvi mu teekonna vastu. Mu n-ö õiges instas on kindlasti palju ka neid, keda see ei huvita. Muidugi jaa, iga kell saab jälgimise lõpetada, aga mul endal kindlam tunne, kui tean, et tullakse omast vabast tahtest.

MIS MIND TAKISTAB?

Väga palju takistab mind igapäevane pingeseisund. Olen ka varem sellest juttu teinud, et pingelangus ehk puhkehetked toovad kaasa soovi lihtsalt jalad seinale visata ja süüa. Lohutuseks. Teine asi veel see, et kui mul tekib soov midagi head süüa, ei suuda ma piirduda paari-kolme tüki või ampsuga. Sest no nii hea on ju…
Lihtne on öelda, et ära võta kinnisideeks…proovi ise järkjärgult tulnud 20.lisakiloga toime tulla ja minu kehas olla. Mõtlen ikka, et mismoodi sain ma hakkama 4 aastat tagasi ja nüüd ei saa…
Liis Org on hästi soovitanud, et hoia end tegevuses ja söömine ei tule meeldegi. Olen nõus, see toimib tõesti, ka minu puhul. Aga jälle on üks aga. Eelmainitud pingeseisund teeb iga üleliigse liigutuse vastumeelseks.

MIS MIND RAJAL HOIAB?

Kui ma otsustasin lõpetada enese nuumamise, olin jõudnud sinna punkti, kus nii mõnigi tegevus võttis hingeldama ja väsitas. Siis oli sajast kilogrammist puudu vaid 20.  Õudusunenägu. See panigi mind liigutama. Tänaseks on võhm tagasi ja jaksu ka rohkem, lapsed on suuremad ja kokkuvõttes on elu rahulikum.
Mind hoiab rajal teadmine, et korra ma seda suutsin ja suudan veel. Mõte sellest, et tahan oma lastele eeskujuks olla ja häid harjumusi juurutada. Mõte sellest, kui palju enesekindlust saaksin ma tagasi, kui saan olla rahul peegelpildiga.Minu sihiks on endine mina. Seda viga ei tasu kellelgi teha, et võtta eeskujuks keegi ideaalse rannakehaga. Üsna võimatu on püüda kellegi teise ideaalkeha, sest me oleme ja jääme kõik ainulaadseks.

Kehatüüpidest saab lugeda näiteks SIIT ja SIIT. Esimesest lingist leiad kolme kehatüübi kirjelduse ja neile vastavad riietumissoovitused. Teisest lingist leiad kirjelduse ja artikli lõpust veel eraldi lingid, kus kirjeldatakse kolme kehatüübi toitumissoovitusi. Mulle oli väga kasulik lugemine. Minu kehatüüp on Endomorf ehk paksuke- temas on peidus kaks äärmust. Tema mõtted kas keerlevad pidevalt toidu ümber või unustab ta söömise sootuks. Tema keha on väga tundlik rämpstoidu suhtes ja kõige suurem vaenlane on kannatamatus. Tihti on ta võimeline end kokku võtma ja sööma vaid poole oma päevasest toidunormist. Siis aga isu mitmekordistub. Nullring.

See lihtsalt piinab mind.

Tasapisi ma pusin edasi, aga olen tüdinud, ilmselt ka teie. Et motivatsioonipuhangu hetkel ilmuvad,  noh… nii 4 kuud mingisugused umbmäärased kokkuvõtted, mis üks hetk ei tasu end ära, sest progress puudub. Las ma siis ajan vaikselt oma asja ja vaatab mis saab.

Väikevenna oskused ja nende omandamine

Mõtlesin täna, et juba ongi Väikevend nii suur, et potil käimine, ise riietumine, söömine ja muu selline, on päevakorras. Kuna ta mul teine laps, siis kuidagi üldse ei oota selle kadalipu läbi käimist. Nüüd on ju ette teada umbkaudselt, mis saama hakkab.

Aga omakorda nõmedaks teeb asja see ka, et väga palju on kõrval inimesi, kes survestavad , et millal su laps ometi seda ja toda tegema hakkab. Mis te tõesti mõtlete, et kui ma nagu uni takka sunnin, siis on kõik tip-top. Lapsed ikka õpivad omas rütmis. Mitte, et vanem üldse midagi tegema ei peaks, ikka suunad ja aitad ja tutvustad. Aga sellegipoolest kõrvaliste isikute survestamine ei vii küll kedagi sihile.

POTIL KÄIMINE

Ma olen Väikevennale väga usinalt potti tutvustanud ja ta üldiselt näeb ka kõigi pealt, kuidas need asjad käivad. Aga nii, kui ma mähkmeid vahetan ja ta hetkeks ilma selleta jätan, kukub tema lohutamatult nutma, mida kiiremini mähkme jalga tagasi saab, seda parem. Kusjuures ta on ise väga teadlik, kui on mähkmesse midagi teinud, peaaegu alati tuleb mu juurde, näitab käega ja mh-mh´itab. Ja kui seejärel teda potile suunad, läheb ta sellele rõõmsalt järgi, aga ilma mähkmeta sinna ei istu, vahepeal mähkmega isegi oli nõus, aga praegu seda ka mitte.

Sellega tuleb meil kindlasti veel oodata ja sundida ma ei kavatse, milleks asju hullemaks teha. D ajal oli potitamise katseid vist 2-3, kui ma ei eksi. Lõplikult potil käima sai lasteaias, kambavaimus. Tol ajal kirjutasin sellest blogis ka,siin ja siin. See oli üsna alguses, praegu päris huvitav lugeda, mis nipid siis olid. Hehe. Edit:Nüüd juba nõus ilma mähkmeta ka olema. Edit: Nüüd ei taha enam mähet jalga. Selle aja jooksul, kui see postitus siin mustandites oli, jõudsid asjad mitu korda muutuda.

SÖÖMINE

Ise süüa armastab Väikevend väga. Sellega on mul endal selline love-hate suhe, sest täiesti lambist mõni päev ma ei kannata absoluutselt vaadata seda mäkerdamist ja teine päev on ükskõik. Aga ta õpib ja laseb end veidi isegi aidata, erinevalt D’st, kellele ei tohtinud üldse ligi minna.

LUTT

Aaa ja lutist võõrutamine ka. D’ga püüdsin kahel korral sellest lahti saada. Lõpuks läks lasteaeda ka lutiga, aga seal juba sujuvalt ununes. Ööune ajal hakkas ka lutti voodist välja loopima.

Aga Väikevennal on praegu üldiselt hirmus loopimise komme ja paljud asjad lendavad voodite taha. Nii ka lutt. Ma sain ikka üsna pahaseks lõpuks ja ütlesingi, et nüüd enam ei saa kah seda lutti. Tegelikult ei olnud plaanis teda veel võõrutada sellest, aga kui juba, siis mõtlesin proovida. Nüüd vist umbes kaks nädalat on ilma olnud. Veits kauem jääb magama küll ja vahel lutsutab oma tekki, aga muidu tundub, et ei tunne puudust. Ei otsi taga ega midagi. Ütleks, et üks asi vähem, mille pärast muretseda. Aga samas nii kahju. Beebi kasvab suureks.

RIIETUMINE

Riidesse panekule ei ole me praegu väga palju rõhku pannud. Riidest lahti võtmisele aga küll. Eraldi eesmärk see muidugi pole ja igapäevaste tegevuste käigus lihtsalt proovime. Mulle tundub, et just see saab olema kõige pikem katsumus, sest D on siiani mõne asjaga hädas.

Ah, ma olen ikka uhke ta üle, nii usin ja asjalik poja. Hästi palju tahab ise teha ja aidata.

Mai

Pseh, vähe sellest, et mu aktiivsusmonitor ei tahtnud pool kuud koostööd teha, ei tunne ma üldse, et oleksin kaalu langetamise nimel vaeva näinud. Kuidagi tühi ja mõttetu olemine- pizza ja coca olid üsna head sõbrad vahepeal, aga õnneks hullult ei liialdanud nendega. Pigem kujunes mu toidulaud liiga ühekülgseks ja see andis kohe ka tunda, energiat vähe ja oli tahtmine ainult istuda.

Loe edasi “Mai”