Hartanist baby joggerini-kas minust on saanud sõltlane?

Ma lubasin endale, et ma ei osta seekord nii vara beebile vankrit koju seisma, sest teadsin, et tüdinen kiirelt. D vankri sain ka päris tükk aega enne tema sündi ja üsna kiirelt tekkis vajadus uue järele. Siis ei olnud ma eriti vankritega kursis ja võtsin vastu esimese n-ö ettejuhtuva pakkumise. Siit samast külast ka ja käest-kätte tehing, väga mugav.

Aga ma ikkagi feilisin ka seekord.

Tähtaeg oli novembris ja minul vanker käes juba augustis, nii, et suurem laps sai sellega enne väikest venda ringi kärutada. Ja loomulikult, nagu aimata võis, tüdinesin ma kiiresti.

Tegu oli siis hartan topline x vankriga.

  • Ma armastasin hartani juures tema omadusi-üleviidav sang, pikendatav jalatugi, reguleeritav käepide, kookon, suured täiskumm rattad, käsipidur ja piisavalt mahukas pakikorv. Ma maksin selle eest hingehinda ja kahetsesin üsna ruttu, esiteks sain ma suhteliselt kiirelt aru, et kookoni eelistamine vankrikorvile ei olnud nii hea mõte, kui alguses arvasin. Teiseks häiris mind hartani välimus, maitse asi, ma ütleks. Kolmandaks täiskummid, mis veidi lörtsisema ilmaga haakisid enda külge lund. Siis veel see, et pakikorv lohises vastu maad, lumise ilmaga ei pidanud seal isegi midagi sees olema, et lohiseks. Praegusel ajal on vankrite turg nii kirju, aina rohkem need maksavad ja aina stiilsemaks muutuvad. Seega rahutus minus kasvas,kookon jäi väikevennale väikseks ja hartan ainult istumisosaga ei tundunud mulle ideaalne, liiga avar. Seega viskasin pilgu teistele vankritele.

Jäi silma milli classic

  • Tundus väga suur korviosa, emmaljungaga muidugi võrrelda ei anna. Lisaks ka kõrgem, kui hartan. Tingimuseks oli muidugi see, et saan hartani müüdud, aga sellest oli üpris raske lahti saada ja pidin endale täiesti ebasobiva hinnaga maha müüma. Rahast oli kahju. Õnneks milli jäi selle hinna sisse, millega hartani maha müüsin ja rahaliselt ei kaotanud. Milli vankril ei olnud minu jaoks ühtegi puudust. Kui siis imepisikesed ja sai ideaalselt ka nendeta. Milli oli igatepidi ideaalne- suuuured õhkkummrattad, avar vankrikorv, ruumikas pakikorv, vankril kaasas palju lisasid, lihtne kokkupanemise süsteem ja isteosa ümbertõstmise süsteem. Muuseas, ilmselt jälle maitse asi, aga mind hirmutati sellega, et istumisosa ei jää nii suure raami ja rataste peal ilus. Minumeelest istumisosa oli jällegi piisavalt, mm, kuidas nüüd õiget sõna leida, stiilne?, et sobis väga ilusti. Aga ega ma ju siis ei saanud millile truuks jääda. Müüsin ikkagi maha.

dav

Esialgu mõtlesin küll, et on kahte käru vaja, üks autosõitude jaoks, teine siis jalutamiseks siin Karksis.

Nii mul oligi hartani kõrval ka gesslein f4

  • suhteliselt hea käru, oli mugav lükata, boonuseks ka pöörlevad esirattad. Aga oli siiski midagi, mis ka selle käru juures häirima jäi-lühike istumisosa ja laps oli seal kuidagi kööbakil, täislamavasse asendisse ei käinud ja kokkupandult ei olnud ka eriti kompaktne. Jalatoe süsteem oli ka veider, riie ei tahtnud jalatoe ümber püsida ja nagu enne mainisin, siis oli lühike.

dav

Siis otsustasin selle vahetada britax b-motion plusi vastu

  • Varem, D aeg, oli mul ka britax, väga meeldis see käru välimuse poolest, ilus sinine, ruumikas, pöörlevad rattad, näoga sõidusuunas(tol ajal sobis see nii mulle, kui D’le hästi). B-motion plus on aga britax b-agile täiustatud mudel. Ülipikk istumisosa reguleeritava jalatoega, käepide on samuti reguleeritav, täiskummrattad, tagaratastel vedrustus. Seda vedrustust ma motionil siiski ei tundnud, vähemalt mitte siis, kui väikevend selles oli. Kord loomaaias käies lasin D’l kärus jalga puhata ja vot siis tundsin, et mingi vedrustus on. Aga eks on näha ka, et vedrud ratastel on päris tugevad. Kuna ma ei ole nõus endale tunnistama, et väikevend juba päris suur, siis tundsin ma, et ei taha leppida ainult nägu sõidusuunas võimalusega. Nii alustasingi otsingut käru järele, mida saaksin päris lõpuni kasutada.

Valituks osutus baby jogger city versa gt

  • Kes vähegi baby joggeri kärudega kokku on puutunud, teavad, et see on ideaalne jalutuskäru. Ok, ma päris kõigi eest ei räägi. Varem müügiportaalides surfates ei avaldanud bj mulle mingit muljet. Igav ja tundus, et igal teisel on see käru. Samas ei olnud ma päris kõikide mudelitega tutvust teinud ka. Minu viga ongi algusest peale olnud see, et olen tahtnud vankri/käru valikuga teistest erineda. Tagant järgi saan sellest aru, sest peaksin lähtuma ikkagi enda ja lapse vajadustest ja eelistustest. Nii ma tegelikult tegingi milli ja bj valikuga. Need on vankrid, mis tõesti mulle ja lapsele igatepidi on sobinud.
    Tulles tagasi nüüd versa omaduste juurde- lohuga iste, pikendatav kaarvari, reguleeritavad rihmad, käepide, hea ligipääsetavusega ja mahukas pakikorv, õhkkumm, pöörlevad esirattad ning käsipidur. Kui käru ostsin, leidsin selle juures mitmeid vigu ja lasin eritellimusel teha uue kaarvarju ja istmepehmenduse. Kaarvarju ei saanud kohe sobivaks ja nii see käis ühest Eesti otsast teise. Nüüd on enam-vähem.

Nüüdseks on minu kärusaaga läbi ja ei plaani rohkem vahetada, laps 1,2 ka juba.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s