Aasta 2018

Mulle läks Jane postitus väga hinge ja hakkasin mõtlema, milline oli minu aasta. Ma pean tunnistama, et üldjoontes oli see aasta üpris hea. Eks neid kaikaid kodaratesse lendas ka, aga olid pigem väiksed mured.

Mäluga on mul nagu on ja kuude lõikes ma ei oskagi näiteid tuua.

Esimene rõõmsama noodiga asi oli see, et külastasime varjupaika ja andsime ühele koduta kiisule kodutunde. Nimetasime ta Joosuks. Kui me ta koju tõime, oli esialgne ettekujutus see, et paneme puuriga maha, teeme ukse lahti ja anname aega. Mõtlesin, et raudpolt jookseb kuskile voodi alla peitu ja mõnda aega välja ei tule. Aga ei, tema astus üsna kindlal sammul mööda tube ja esimesel võimalusel tahtis mängida. Nüüd on ta väga harjunud meiega elama ja on hakanud näitama rohkem oma krutskeid täis poolt. Tohutult paimaias on ta ka. Nii, et kui külla tulete, siis võite arvestada, et kui istute, on ta lops teil süles.

Ma olen tohutult tänulik selle üle, et mul on sõbrannad, kellest paar aastat tagasi poleks ma osanud undki näha. 2018 aasta oli just see, kus ma sain aru sõpruse olemusest, sellest, kui palju on minu ümber inimesi, kes hoolivad. Veel mõned aastad tagasi olin ma liigselt klammerdunud ja ka armukade. Miskipärast oli minu ettekujutus sõprusest hoopis teine. Aga täiesti aus olla, siis ega tolleaegsed tutvused polnudki sellised tugevad, nagu praegu. Siis ma lihtsalt arvasin, et peab olema vähemalt üks väga hea sõber/sõbranna, ja pookisin seda nimetust päris tihti külge. Jumal tänatud, et olen saanud sellest faasist üle, sest selline asi tekitas meeletult stressi. Näiteks kinkis üks mu sõbrannadest meile jõuludeks võileivagrilli. Väike asi küll, aga ma hindan meeletult seda, kui hoitakse selliseid pisiasju meeles. Aitäh Maarja. Eelmisel aastal kinkis teine sõbranna meile esikusse ise tehtud riietenagi. Jälle üks kõrvataha pandud asi, mis meie kodus puudu oli. Aitäh Sirli.

2018 aastal saavutasin ma enam-vähem meie korteris kodutunde. Või õigem oleks öelda, et harjusin ära. Aga selle harjumise käigus on esinenud nii mõnigi probleem ja häiriv faktor. Esiteks oli pikka aega probleem vaaraosipelgatega. Sellised pisikesed punased, ronivad köögitasapinnal, seintel, põrandaäärtes, riiete vahel, vannitoas ja otsivad, millest toituda. Ausalt, et neid vähekenegi minema peletada, pidi kodu olema peensusteni puhas. No arvake ära, kuidas see lastega elamises õnnestub. Ma peaks siis 24/7 lapp käes ringi jooksma. Lõpuks viskas kopa ette küll ja tellisime mingi geeli, paar korda sain panna ja nad olid läinud. Ei teagi, kas suvi või see geel oli põhjuseks, aga pole siiani ühtegi näinud. Kuigi nüüd juba nii jahe küll.

Järgmisena tuli päevakorda meeletult väike vannituba. Alguses oli mul savi, sest no lõpuuks vann ja pesemisvõimalus, vanematekodus seda polnud. Igaljuhul mahub sinna vannituppa vaevu riideid vahetama ja kuivatama. Igatepidi parem oleks lahendus, kus vannituba ja wc saaks kokku ehitada. See on suur töö ja selleks ressursse hetkel eraldatud pole. Ei tea isegi, kas on mõtet, tahaks üldse minema kolida siit. Esialgu, kui siia tulime, tundus piisavalt ruumi olevat meie kõigi jaoks. Nüüd on ruumipuudus pinnuks silmas. Eriti laste toas, siiani nuputan, mismoodi saaks nii, et lapsed kahekesi sinna ära mahuksid ja mänguruumi ka jääks. Praegu on meil elutuba nagu mängumaa.

Põhimõtteliselt häirib mind siin praegu iga pisemgi detail. Võingi neid loetlema jääda.

No vaadake ise, kui imepisike. Praegu on seal vannitoas veel lisaks pesukorv.

Negatiivsest poolest veel rääkides, siis sel aastal oli elukaaslasega hõõrumisi kohe eriti palju, mis viis meid peaaegu lahkuminekuni. Põhiline teema olid lapsed ja laiskus. Suur probleem oli selles, et härra ei suuda suud lahti teha ja avaneda, suud puhtaks rääkida. Ma tean, et see sama tilk tõrva meepotis on paljudes peredes. Tundub väga väike mure, aga võin öelda, et kui probleeme mõistlikult lahendada ei suuda, siis on ainult üks lahendus ja teate isegi, mis see on. Mina ise olen pigem avatud raamat. Kuigi jah, sel aastal õppisin oma suud rohkem koomal hoidma, liiga avatud ei ole ka hea olla. Pole vaja hiljem seda stressi, et keegi kuskil on su usaldust kuritarvitanud. Ütleme jälle, et kaks aastat või veidi enam tagasi, ma selle vea tegin.

Novembris otsustasin viimaks alustada autokooliga. Pean ütlema, et siiani olen suutnud sel teekonnal külma närvi säilitada ja loodan seda teha ka edaspidi. Eks mõnes teises postituses kirjutan sellest täpsemalt.

Enda heaolule mõeldes, lasin üle pika aja geelküüned paigaldada ja selline enda poputada laskmine laste kõrvalt on nii mõnus. Ei pea olema igakuiseid spaakülastusi, et end vabamalt tunda. Piisab ka lihtsast asjast, nagu seda on küüned. Muidu ma oma välimusele rõhku ei pane, muu on, nagu öeldakse, loomulik.

Laste poole pealt oli nii ja naa. Ma ei räägi blogis eriti laste teemadel, sest kardan neile tuleviku perspektiivis liiga teha. Ma olen nende murede suhtes samuti tagasihoidlik ja üritan mingit piiri seada. Aga kui nüüd veidi nende maailma siseneda, siis suuremal pojal on olnud alates beebi sünnist käitumise halvenemist. Ta paneb meid tugevalt proovile. Olen saanud oma vanematelt kriitikat, peamiselt muidugi emalt, tema käitumise kohta. No näiteks Dargo vaidleb meeletult palju vastu. Pole ka see lohutuseks, et vaidlemine pidi hea olema, sest see õpetab last argumenteerima jne. Olen püüdnud neid vaidlemise situatsioone lahendada nii, et palun põhjendust, aga see viib meid järgmise probleemini. 4-aastase kohta on tal võimeid selleks liiga vähe, et adekvaatset vastust anda. Samas hiljaaegu olen märganud arengut ja ta saab oluliselt rohkem aru. Ma ei salga, mul on raske temaga, tihti ei jagu mul kannatust, tihti saan ilmaaegu kurjaks, tihti ei õnnestu mul anda talle piisavalt tähelepanu. Ka mina arenen koos lastega ja püüan ikkagi asju õigesti teha. Nüüd on ju ka Deiro selles vanuses, kus tuleb hakata tema käitumisele tähelepanu pöörama. Tema kasvatamine on alles ees.

2018 aasta suutsin ennast ka nii paksuks süüa, et olin oma elu suurimas kaalus. Number 8 ette tulemisest vaid 1kg puudu, prrrrr. Selle tõttu võtsin vastu otsuse proovida esimest korda toitumiskava ja enda üllatuseks pole selles midagi ületamatut. Olen motiveeritud ja loodan ikka samas vaimus ka 2019 aasta edasi minna. Nüüd motivatsiooniks ka väga varajane sünnipäevakink endale-aktiivsusmonitor polar loop 2. Kõik eeldused on olemas.

Hetkel nagu ei oskagi midagi rohkemat lisada. Uueks aastaks mingeid lubadusi ei andnud, elu läheb lihtsalt edasi ja elu muutub pidevalt. Oluline on hoida end õigel rajal ja kõiges, mida ette võtnud olen, mitte alla anda. No see justkui on lubadus, imal, aga tõsi ja soovin teile ka sama.

Mis oli teie 2018 aastas positiivset ja negatiivset? Kui negatiivset üldse oligi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s