Sünnitusest

Olen suur eluliste blogide fänn ja seda postitust kirjutama ajendas mind Mallu.

Ma olen kirja pannud Deiro sünniloo, kuid peale Dargo sündi ei rääkinud sellest. Alustasin blogimist pikka aega peale Dargo sündi ja ilmselt siis ei pidanud vajalikuks sel teemal rääkida. Aga, kuna Malluka jälgijad on kindlastii kursis, et rasedus oli tal üle kantud ja sai esilekutsumisele saatekirja, tuli mul selle valguses tahtmine rääkida sellest, millised olid minu sünnitused. Üks laps saabus minuteid peale vete tulemist, teine laps sündis kaks tundi ja 53min hiljem, peale vete avamist. Arvake ära, milline neist oli hullem?

Kuigi väidetakse, et iga järgnev sünnitus peaks olema eelmisest kergem, siis mitte minul.

2014 aasta 14.november, läksin ma haiglasse, tuhud olid olemas, aga üsna ebaregulaarsed. Olin veidi aega jälgimise all, aga aktiivset sünnitegevust ei toimunud. Ilmselt olid need siis libatuhud, aga mina, kui esmasünnitaja ei osanud neid õigetest eristada. Kuna minu elus olid keerulised ajad, ei olnud ma ka kuskilt midagi uurinud. Ja olin arvamusel, et lihtsam on sellele kõigele vastu minna teadmatuses, mis mind ees ootab. Et vähem paanikat külvata.

Igaljuhul anti mulle valida, kas jään haiglasse või lähen koju. Läksin koju, ja 15.november algasid siis need õiged valud, mis olid täpselt samasugused, nagu need n-ö libatuhud. Teise sünnitusega võrreldes polnud need mingid õiged valud.

Valutasin seal siis mõnda aega, kui tulid veed ja hops sünnituslauale. Täiesti aus olla, ei mäletagi, mitme pressiga Dargo mul käes oli, aga päris kiiresti, 6min pressimist vaid. Peale sünnitust oli enesetunne super, kõik näidud normis, laps ilus, terve. Oli tunne, et sünnitaks kohe teise lapse veel.

Imetamisega oli küll alguses probleeme, laps ei tahtnud rinda võtta. Andsin siis arstide soovitusel sõrme lutsutada, et beebi saaks imemisvõtte selgeks. Kuna see meil eriti sujuvalt ei kulgenud, pidi Dargo saama lisa. Esimene öö möödus lapsel üldse söömata, magas kogu öö maha, mille eest ma pärast ka sõimata sain, et vastsündinu peab iga kahe tunni tagant sööma. Järgnevad ööd pidin käima iga kahe tunni tagant lapsele piima küsimas. Võite ette kujutada, kui ebameeldiv oli üksi öösel haigla peal tuiata ja arste üles ajada. Aga kodus hakkas piim vohama ja beebi sõi ilusti.

Kusjuures Deiro ajal ei tulnud keegi mulle ütlema, et peaksin umbes last öösel äratama. Aga ega sellega probleeme polnudki, ta ärkas ise. Üldse olid Dargo ja Deiro beebidena väga erinevad. Minul ei õnnestunud Deiro beebiaega nautida nii, et pidevalt magas ja sõi. Oh ei, tema oli väike põrguline, aga no on kindlasti ka hullemaid. 😃

Nii siis ei olnud mul ka teise sünnituse ees hirmu. Ärevus loomulikult, aga see on normaalne. Samas teadvustasin endale, et ikkagi erinevad sünnitused ja kõik ei pruugi minna nii, nagu ette kujutan. 22.november kell 9 hommikul algasid mul suht regulaarsed tuhud, ei midagi ulmeliselt valusat. Samas ringi liikudes kadusid tuhud ära. Kuna plaanisin emaga poest läbi käia, ei jätnud ma seda sellepärast veel ära. Peale poeskäiku otsustasin jääda igaks juhuks vanemate juurde ööseks, sest mine tea. Tuhud olid iga kord kui istusin, plaks tagasi. Sarnanesid nendele, mis olid esimese raseduse aeg. Mõtlesin siis endamisi, et ei ole veel mõtet haiglasse minna, sest eelmine kord läksin ka liiga vara, samas tundsin pinget, et no äkki nüüd läheb kiiremini protsess ja ei tahaks nagu kiirabi ka kutsuda.

Otsustasin igatahes magama minna ja kella kaheteistkümneks öösel olid tuhud piisavalt intensiivseks muutunud, et äratasin ema ja sõitsime haiglasse. Seal tehti vajalikud protseduurid, avatust oli vist 2cm, kui õigesti mäletan ja tuhud ebaregulaarsed. Jäin ööseks haiglasse, tuhud kadusid mõneks ajaks, siis jälle tulid ja nii see läks. Anti mulle jälle valik, et kas koju või kutsutakse esile. Selle vahega, et Dargo aeg ei kutsutud esile. Kuna ma esilekutsumise variandi peale üldse varasemalt mõelnud ei olnud ja mingeid erilisi teadmisi ka polnud, siis olin esilekutsumisega nõus, sest tahtsin ju ometi oma beebiga kohtuda juba. Kell 14 avati veed ja 16’53 oli Deiro käes. Aga see aeg vete avamise ja lapse kätte saamise vahel oli põrgu. Tagant järgi mõtlengi nüüd, et oleks ju võinud lasta lapsel ise tulla, nii, nagu tema soovib, mitte tagant kiirustada. Oleks ehk olnud minul kergem ja lapsel väljatulek sujuvam. Sest no pressimise aeg oli esimese sünnitusega võrreldes ikka palju pikem ja vaevalisem. Laps oli muidugi suurem ka.

Dargo 3095g ja 50cm, Deiro 3740g ja 54cm.

Mõeldes sellele, kui palju suurem oli Deiro Dargost sündides, poleks ehk olnud hea mõte tal veel mu kõhus mõnuleda lasta. Ma tõesti ei tea, kas tegi lapse suurus pressimise nii raskeks või mitte, aga üks mis kindel. Soovitan võimaluse korral lasta lapsel ise valida aeg, mil ta tulla tahab, mitte tagant kiirustada. Nii endal kui lapsel on nii lihtsam, nagu juba eespool mainisin.

Millised erinevused olid veel esimese ja teise sünnituse vahel? Minu olukord peale esimest sünnitust oli super, peale teist sünnitust mitte nii väga super. Pea lōhkus tohutult, nõrk oli olla. Näost olin ma lubivalge, rauapuudus tekkis jq pidin haiglas olles ja sealt välja saades rauapreparaate võtma. Haige olin ma ka juba mõnda aega enne sünnitust, kerge pōletik. Õnneks sain paari kuuga näidud normi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi

Deiro veidi peale sündi

Mina olen see ema, kes unustab sünnitusvalu suht kiirelt ja kindlasti soovin ka kolmandat last. Tulevikus!