Veidrad tunded ja kui s*tt ema ma olen, et 20-aastasena lastel erinevad isad on

Selle postituse kirjutamist alustasin ma kõige pealt oma lemmikblogide lugemisega. Ma olen blogimaailmast nii eemal olnud. Vähe sellest, et ma ise ei jaksa kirjutada. ei ole jõudnud ka teisi blogisid jälgida. Seda ma siiski maha ei maganud, et oli blogiauhindade üritus ja mingi aeg Janega sai räägitud, et järgnevatel aastatel püüan ka ise kohal olla. Aga noh, elu on läinud ikka oma rada ja tahtmise korral ma poleks ikka saanud minna, kuna olin palavikus lapsega koju lukustatud.

Ma tulin täna siia kirjutama suure segadusega hinges. Hetkel on mu tuttavatel käsil kooli lõpetamine, kes lõpetab põhikooli, kes keskkooli. Ja siis olen mina, kes vaatab neid suure uhkusega  hinges, aga ka kadedusega, sest ka mina oleks sealmaal. Võiksin öelda, et, kui poleks lapsi vahele tulnud. Aga lapsi ei saa ma ju ometi kahetseda. Loomulikult ma ei kahetsegi, aga kodus lastega olles tekib paratamatult tunne, et ma ei ole elus peale laste saamise midagi saavutanud. Mõne inimese silmis ei olegi.  Mõne inimese jaoks olen ma kehv, sest olen vaid põhikooli haridusega, mõne jaoks on taunitav, et minu lastel on erinev isa, siis, et elan oma mehe armust, kasutan teda ära ja mida iganes veel. Ma saan aru, et mu elu ei ole absoluutselt kadestamist väärt. Sellepärast ma ei saagi aru, miks peab õelutsema. Küll on probleem, et elan ema juures ja nüüd on probleem, kui elan koos oma teise lapse isaga.

Minu jaoks oli saavutus seegi, et suutsin lõpetada põhikooli beebi kõrvalt. Põhikooli läbimine oli minu jaoks niivõrd oluline, ma tegin selle ära. Ja ka eelnevad klassid ei olnud ma kõige halvem õpilane. Ma tunnen, et olen kasvatanud oma lapsi piisavalt hästi, jah, mul oli väga suureks toeks ja eeskujuks minu ema, kes mind väga palju suunas. Sedagi heidetakse mulle ette, et ma pole oma esimest last ise kasvatanud, muidu ilmselt mu laps oleks ammu üle käte. Kurb, et kõige pealt nähakse ikka teistes inimestes vigu, aga mitte endas.  Noh, kõike seda on mulle ette heitnud loomulikult üks inimene, millega seoses ma teeksingi kohe juttu sõbrannadest.

Eile õhtul tekkis mul julmem masendus, vaatasin oma Messengeri, kellega olen suhelnud ja  juurdlesin selle üle, millised suhted mul nende inimestega on. Jõudsin järeldusele, et viimasel ajal kohe eriti kängu jäänud.  Realistlikult mõeldes, ma saan aru, et on suvi, kõigil on kiire, veedetakse oma perega aega jne.  Aga ju olen siis mina omamoodi, et üritan oma sõbrannadele ikka märku anda endast ja tunnen nende vastu huvi. Ma kirjutan üles nüüd veidi seda, mis mind muserdab-10km eemal elab sõbranna, tal oleks võimalus mind külastada, aga ta ei ole seda pikka aega teinud, tema teine sõbranna tuli Soomest Eesti ja kohe oli see aeg võtta. et temaga kohtuda. Jah, ma saan aru ju, et see teine sõbranna käib harva Eestis, ja loomulikult kasutatakse võimalus ära, et kokku saada. Aga, kui mina mainin külla tulemist vms, siis ilmselt vaid mõeldakse korra selle peale ja kõik, tahes tahtmata jääb siis mulje, et olen vähem väärt. Sõbranna räägib mulle kogu-aeg, kuidas ta ei taha lastega pikka bussisõitu ette võtta, sest lastele absoluutselt ei meeldi bussisõit. Jutt käib siis meile külla tulekust. Ja nüüd näen, kuidas ta läheb lastega pikemale bussisõidule. No fain siis, mina jällegi olen vähem väärt. No ja loomulikult kõige lihtsam, kirjutamine ja huvi tundmine.

Tegelikult, kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ma tunnen puudust sõbrannast, kellega meil oleks ühine keel, kes tuleks minu ideedega kaasa. Et ma tunneks, et tahan tema jaoks 100% olemas olla igal hetkel, kes oleks aus, keda saab usaldada.

Loomulikult täiuslikkust ei ole olemas ja mul on sõbrannasid, kes näitavad aeg-ajalt oma hoolivust välja. Näiteks siit samast korterinaaber, võttis Dargo enda lapsega õue mängima, kui Deiro palavikus oli. Teine naaber andis lahkelt enda tehtud võilille mett, mida ma naljapärast, üldse mitte tõsiselt mõeldes, küsisin. Ja kolmas, kunagine kooliõde, tuli eile õhtul muffinitega ukse taha, öeldes, et:”Kui sina ei saa peole tulla, tuleb pidu sinu juurde.” Tegu oli gümnaasiumi lõpetajaga. Ta kutsus mind oma lõpetamisele, aga kahjuks ma ei saanud minna. Olin pisarateni liigutatud, ausalt.

Kuigi ma tunnen end seesmiselt kuidagi nii katki ja rahulolematuna, teevad need pisikesed hetked siiski rõõmu.

Loodan, et mind nüüd maa alla ei trambita, ma pidin lihtsalt need mõtted enda seest välja saama. Ilmselt olen ma nii mõnegi jaoks jälle naeruväärne.

Lugemiseni

Üks pildike siia, eile õhtul lubas vend lahkesti end oma parimaks sõbraks nimetada. 😀bty

Advertisements