Elu kahe lapsega-kõike muud, kui ette kujutasin

Teree! Mul on hea meel tagasi olla ja kirjutada. Loodan, et teil ka. 😀

Mõned kuud tagasi, päris alguses, oli mu elu kohati ikka paras korralagedus. Ma poleks uskunud, et kõik nii keeruline vôib olla. Minu elu praegu on kõike muud, kui see, mida ette kujutasin. Hea, kui ma päevas korragi end helikiirusel pesta sain, see oli  ka parajalt koomiline vaatepilt. Küll pidin ma 10x pesemise pooleli jätma ja paljalt toas ringi lippama, sest beebikene arvas, et peab emmet kiusama. Siis jälle turvahälliga vannituppa ära mahtuma jne. Mul on muidu ülipisike vannituba, mis pmt koosnebki ainult vannist ja nüüd on seal ruumi võtmas veel ka kassi liivakast. Meie perre lisandus ju ka kiisupoiss Joosu, tema me tõime varjupaigast.

Olin kogu-aeg rakkes, laste ärkveloleku ajal jäid peaaegu kõik toimetused tegemata, mul oli vastik vaadata kraanikaussi, mis kubises nõudest, aga midagi teha ka ei saanud.  Probleem seisnes muidugi ka selles, et ei olnud harjunud korteriga ja viibisin parema meelega igal pool mujal, kui siin.

Ühel heal päeval panin peas plaani paika, et käin lastega õues ära ja lähen siis ruttu pesema, aga kus sa sellega. Kui muidu magas Deiro kenasti edasi toas peale õueskäiku, siis seekord nagu kiuste ta seda ei teinud. Mulle on saanud selline põngerjas, kes naljalt üksi kuskil ringi uudistada ei taha, ikka koguaeg peab tegelema. Siis juhtus üks selline päev, kui sain esimest korda toidu niimoodi otsast lõpuni valmis teha, et ei pidanud kumbagi lastest kantseldama, söömisega oli muidugi teine lugu juba, seda tegin ikka jooksu pealt. Muidu pidin tihti toidu ootele jätma, juhtub seda ka praegu mõnikord. Aga tegelikult läheb iga päevaga lihtsamaks, eriti mõnus on siis, kui Dargo on lasteaias. Nüüd alles poole aasta möödudes on paika saanud mingigi päevaplaan. Kui Dargo on aiast kodus, õnnestub mul tihti nad ühel ajal lõunaunne panna ja ise siis toimetada, kuigi vedeleks heameelega niisama.

Õnneks on mul veidi lihtsamaks läinud, Deiro ei vaja enam nii palju sületamist, Dargo on üsna iseseisev, kujutate ette, mul jääb isegi aega blogida ja raamatut lugeda. 😀 Tegelikult oleks ma ehk seda kõike ka enne jõudnud, aga milleks end ribadeks tõmmata, kui ma ilma nende tegevusteta juba õhtuks omadega nii läbi olen. Blogimise osas on mul enamus päevadest blokk ees. Täna imekombel seda pole.

Mitte enam nii tutikast beebist rääkides, siis temal olid esimesed neli kuud ja veidi peale gaasid, mis ei teinud elukorraldust sugugi kergemaks. Dargoga mul gaaside kogemus puudus, seega oli see minu jaoks paras katsumus. Nüüd olen ju täiesti üksi enamus ajast, Dargo ajal olid mul vähemalt vanemad, kes vajadusel mind peaaegu igal hetkel aidata said. Ma sain minna õhtul end tuulutama, jalutama jne. Praegu saan seda teha vaid lastega.

Ma olen niii kurb, et mu beebi on nii kiiresti  kasvanud, ometi ma võtan sellest beebieast maksimumi. Ikka on aeg linnulennul läinud. Kuna ma juba algusest peale teadsin, et minust mingit beebiblogijat ei saa, siis ei ole ma ka igakuiselt kokkuvõtteid teinud Deiro arengust. Ise arvan, et hetkel on ta arengus ilusti järjepeal, ei rooma, keerutab end ümber enda, s.t keerab, pöörab, istub toe najal, jutustab, on juba lisatoitu saanud. Saab 23.mail 6-kuuseks. Ainus murekoht, mis hetkel on, on pea kuu aega kestnud nohu, mis on kuskil nina-kurgu vahel ja ära ei kao. Ravin ja ravin, aga tolku sellest pole. Kas ma tõesti pean toas istuma või… Mõelnud olen ka õietolmu allergia peale, kuid, kas see lööb nii välja? Olen tagasiside eest tänulik.

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s