Pisi Deiro sünnilugu

Loodan, et see pikk blogipaus saab nüüd lõpuks mööda. Kohe nii kehva tunne on, et oma mõtteid pole suutnud kirja panna. Aga ma tean, et iga paus tuleb kasuks ja niisama kirjutisi välja punnitama pole mõtet hakata.

Olen nüüd õnnelikult teistkordselt vanemaks saanud, elukaaslasele esmakordne kogemus. Meie beebi osutus siiski täitsa poisiks, seega viimase ultraheli ajal kahe arsti sõnad pidasid paika. Dargol on nüüd väike vend Deiro. Sündis 23.november, kell 16.53. Mõõtudeks 3750g ja 54cm. Minu jaoks päris suur laps, arvestades esimese sünnikaalu ja pikkust(3095g ja 50cm).

Kuidas Deiro siia ilma sai?
22.novembri hommikul kell 9.00 algasid üsna regulaarsed kuid valutud toonused. Paaril eelneval päeval tuli seda ka ette, aga kadusid mõne aja möödudes, seega ei teinud ma ka tollel hommikul sellest suurt numbrit. Olin üsna veendunud, et beebi lihtsalt lollitab minuga. Sellegipoolest helistasin igaks juhuks emale, et, kui peale suurema poja lõunaund toonused ei vaibu, läheme haiglasse kontrolli. Kui muidu peaksid n-ö valed valud vaibuma, kui ringi kõndida ja tegutseda, siis minul läksid need siiski tugevamaks. Millegi pärast ma aga peale lapse lõunaund ei läinud kontrolli, käisime emaga hoopis poes ja läksin lapsega vanematele külla. Seal võtsin vastu otsuse mitte enam koju tagasi  minna vaid nende juures ööbida, et vajadusel saan kohe haiglasse minna ja laps on turvalises kohas. Seega käisin õhtul kella 19 paiku veel kodunt läbi ja võtsin oma haiglakoti.
Miks ma siis kohe haiglasse ei tormanud, kui näiteks valude vahesid mõõtev äpp käskis mul juba ammu asjad kokku pakkida ja minna? Aga sellepärast, et esimese lapse aeg ma valutasin 52h, jah, sinna aja sisse jäid kindlasti ka valetuhud, aga igatahes avanemisprotsess kestis päris kaua ja kusjuures, väga talutav oli. See selleks, igatahes, jäin ma vanemate juurde, öösel kell 00 otsustasin üles tõusta ja ema ka äratada, aga mingi sisetunne ajas ka tema just sel ajal üles. Andsingi teada, et nüüd lähme haiglasse, kauem ei julenud ma n-ö omapäi olla ja tahtsin arstide hoole alla. Kell 1 olime haiglas, sain omale kitli ja hommikumantli selga, kontrolliti avatust, mis oli vaid 2cm, emakakael lame. Pandi ktg alla, regulaarseid valusid ei tuvastatud.
Nii jäin ma sinna ööseks sisse, valud olid mul endiselt olemas, kuid jah, mitte regulaarsed, magada sain isegi kuni kella viieni, siis muutusid mõneks ajaks valud regulaarsemaks. Vahepeal käidi uudistamas, kuidas mul läheb, kas midagi intensiivsemaks ka muutunud on. Kui eitavalt vastasin, küsiti, et kas tahan koju minna või sünnitada. 😀 Ilmselt ikka sünnitada, kui haiglas juba olin. Anti mulle tablett, mis mingit mõju ei avaldanud, hoopis võttis pooleks tunniks valud ära, siis olid vahed 15min jne. Jõudsin seal veel muretseda, et huvitav, kas süüa ka tuuakse, nälg tahtis silmanägemise võtta. Õnneks ikka toodi.
Mingi hetk tuldi mind jälle kontrollima, avatust 3cm vaid, taheti siis veed lahti teha, aga just sel hetkel olid valudel jälle pikad vahed sees ja arst ei jaksanud oodata. Seega anti teine tablett, mis hakkas juba toimetama ja valud olid iga 2-minuti tagant, seega avanes arstidel võimalus veed lahti teha. Enne veel kontrolliti avatust, 5cm. Enda ebaregulaarse ja suht talutava valutamisega saavutasin 5cm avatust. Kell 14.00 tehti veed lahti, ja noh, võib aimata, et siis läks küll põrgu lahti. Ei mäleta mina, et eelmise sünnituse aeg asi nii hull oleks olnud. Ju siis sellepärast, et siis sain ise lõpuni valutada. Kuna ma teadsin, et avanemisele aitab igati kaasa püsti olemine, ringi kõndimine, siis seda ma ka tegin, nii kaua, kui suutsin. Enamuse ajast valutasin järi najal, aknast välja vaadates, aga enne lõppu pidin saama voodisse, sest olin nii läbi omadega, ma tõesti oleks püstijalu magama jäänud või lihtsalt kokku kukkunud. Sel ajal, kui sünnitustegevus käivitati, oli minu kallis mees Tallinna jõudnud, ma ei lootnud, et ta lapse sünni hetkeks kohale jõuab, aga jõudis. Jõudis veel näha minu valutamist, kõige hullemal hetkel oli ta mulle toeks, oli lapse sünni hetkel mu kõrval, lõikas läbi nabanööri. Finišis olid minul muidugi pisarad silmis(kes sellest muidugi aru sai, silmad olid pressimisest juba niigi vettinud 😀 ) ja meeletu rahulolu. Arstidki mainisid ära, et mehe juuresolek aitas mind kõvasti. Kui enne sünnitust ma arvasin, et mehe kohalolu ei oma minu jaoks tähtsust ja ehk tunnengi end paremini, kui saan seda üksi teha, siis nüüd ma ei kahetse, et ta kõrval oli. Emotsionaalne kogemus meie mõlema jaoks.
Mõne õmbluse sain ka, kuid ei midagi hullu, istuda, astuda sain ja saan kenasti. Näost olin ma peale sünnitust muidugi kriitvalge ja paaril järgneval päeval samuti, lapsega mõlemal suurest pingutusest verevalumid silmas. Lisaks 2-kuu pikkune rauakuur vaja läbi teha. 2h sünnitusjärgses palatis koos oma ingliga sain pikutada, rinda võttis ka kohe imehästi. Vastupidiselt esimesele lapsele, kes lutsutas oma esimesed eluminutid minu sõrme. 😀
Viljandi haigla personaliga jäin seekord ka üsna rahule, oli minu jaoks uusi nägusid ja mitte nii uusi. Miks ma seda ütlen, sest paljudel on olnud selle haigla töötajatega halvad kogemused. Toit oli ka üsna normaalne ja kõhu saab väga kenasti täis. Kui ma oleks ainult seda toitu söönud, oleksin ehk mõne kilogrammi rohkem kaotanud, aga noh, olin täitmatu isuga ja lasin mehel head paremat tuua. 😀 Seega haiglasse jäi 6kg, või, kui täpsem olla, siis umbes 3500g tuli koju kaasa. Üllatavalt vähe muidugi, sest esimese aeg olin algkaalus tagasi, kui haiglast lahkusin. Kindlasti pajatan teile õige pea oma keha seisukorrast ning elust kahe lapsega. 🙂 Olge ootel.
24271295_317436778758150_922419568_o

Advertisements