39 nädalat

Taas tulen ma siia rasedajuttu rääkima, ja kui aus olla, siis muust mu elu praegu väga ei koosnegi. Pikk pikk ootamine. Mida lõpule lähemal, seda kannatamatumaks ma muutun ja seda rohkem aeg venib. Vean kihla, et väga paljudele rasedatele tuttav tunne. Samas olen ma üllatunud, kui kiiresti see aeg läinud on.

Vahepeal oli mul tõesti tunne, et nüüd on minek kah, sest nii paljud sümptomid viitasid sellele-limakork, külmavärinad, süda paha, isutus, kõht alla vajunud ning loomulikult terve raseduse mind piinanud kõrvetised. Tegelikult peaksid need ju lapse alla vajudes kaduma, aga tundub, et mina olen nendega kuni lõpuni, ainult, et ühtki pakki renniet ma enam osta ei kavatse. Aga beebi otsustas mind petta ja ei ole siiani kuskile tulema hakanud.

Viimases ultrahelis sain paraja üllatuse osaliseks-kindlus, et minu beebi on tüdruk, löödi kõikuma ja nüüd ootan sünnitust veel eriti suure põnevusega. Kumb siis välja vupsab ja, kui palju see muudaks?

Kui ma ausalt ütlen, siis emotsionaalselt see mind kõikuma ei löönud, sest algusest peale ei olnud ma võimeline uskuma, et mul tütar sünnib. Ometi ma lootsin väga seda 20.nädala ultrahelis kuulda. Kuulsingi ja see mõte meeldis mulle ning pereliikmetele samuti. Sellegipoolest ma ei mõelnud iga päev, et tütar ja tütar. Teisest küljest, nimedest mõtlesime välja vaid tüdruku oma ja hetkeseisuga poeg jääks nimetuks. 😄 Aga, ma ei ole kurb, kui poja saan, laps on laps ja küll jõuan ka tütre saada.

Soetatud beebiasjadega on muidugi kehva jah, sest roosat beebi riietesahtlis on omajagu. Õnneks leidub ka neutraalseid riideid, paljaks beebi igaljuhul ei jää. Vankri ja hälli osas on ka hea meel, sest need on samuti neutraalsed. Voodit meil veel beebile polegi ning beebipesa on mündiroheline.

Juba järgmine nädal ongi esimene tähtaeg, 14.november, sel päeval on mul ette nähtud ka ämmaka visiit, kuhu ma heameelega enam minna ei viitsiks. Beebi võiks enne välja vupsata, aga naise keha võib niiviisi vingerpussi mängima hakata, kui liiga palju loodad ja ootad. Hetkel olen vastikus köhas ka ja oi, milline piin see on, saaks sünnitama, kaoks ehk see ka ära. 😀 Targad siin on pajatanud. Ribid valutavad ka meeletult.
Lähedased loodavad muidugi, et beebi sünnib mu esimese pojaga samal päeval, 15.novembril. Eks me näe, mis plaanid kõhubeebil on.

Egas midagi, raporteerisin teile hetke olukorda ja hoidke siis pöialt, et varsti poolduksin. 🙂
23483013_1543690585689515_257575749_o

Advertisements