Pildipostitus-mu poja saab juba 3

Kui midagi targemat siia blogisse tulles pähe ei karga, tuleb teiega veidi pilte jagada. Ma armastan oma lapse pildistamist ja seda on hea kaameraga lausa lust teha. Olgugi, et ma pole neid õigeid seadeid veel päris täpselt paika saanud.

Loomulikult olen ma suures hämmingus, mu laps saab juba poole kuu pärast 3-aastaseks. Aeg lendab lastega ikka meeletu kiirusega ja kurb on, kui igat hetke ja päeva sellest nautida ei oska või ei saa.

Ah no ja muidugi on nüüd suur nuputamine, mida lapsele kinkida. Pean tunnistama, et eriliselt suuri summasid ma poja mänguasjade alla pannud pole. Kuid nüüd on soov kinkida midagi toredat, eakohast- ideaalis koosneks kingitus siis mitmest asjast. Endale on silma jäänud kriidi-magneti tahvel, ja muinasjuturaamatu sooviks ka osta, sest hetkel on õhtuti unejuttude lugemine-kuulamine teemas. Paraku mind ennast on juba ühtede samade lugude lugemine ära tüüdanud. Nii siis ootan heameelega teie poolseid pakkumisi vahvatele sünnipäevakingi ideedele, 3-aastasele.

Nüüd aga klõpsitud piltide juurde.

DSC_1633

DSC_1749DSC_1723

Advertisements

Raseduse juttu üldiselt

Et oma und nüüd kuidagi eemale peletada, otsustasin blogisse pilgu visata. Poja tudub ja mina pean nüüd ootama, millal tolmuimejaga majandada saaks.

Ma tegin raseduse alguses nii suuri plaane, mul keerles peas mitu mõtet, millest kõigest ma võiksin kirjutada. Tegelikult võiksin seda tagant järgi ka teha, aga viimasel ajal on nii, et alati, kui blogisse tulen, jookseb juhe kokku ja silmitsen neid mustandites olevaid poolikuid postitusi. Mulle tundub, et olen üks neist blogijatest, kes ei ole veel seda õiget väljundit leidnud, ometi üle 2-aasta ma siin figureerinud olen. Varsti lähen juba sünnitama ja kuskohast ma siis selle aja kirjutamiseks leian. Igatahes praegu on viimane aeg urust välja pugeda ja oma lugejatega jälle suhelda.

Me oleme end nüüd korterisse lõplikult sisse seadnud, mõtted keerlevad sedapuhku enam-vähem ainult beebi tuleku ümber. Miski kahtlane sisetunne ütleb mulle, et lähen sünnitama enne tähtaega. Aga eks aeg näitab, olen fb’s ühes beebigrupis, kus kaks last on juba enneaegselt otsustanud tulla. Olgugi, et ma oma kõhubeebit väga ootan, ei taha ma siiski, et ta peaks varase sündimise pärast tervisehädade käes vaevlema. Nüüdseks on see tõenäosus muidugi väike, sest umbes kuu aega saab ta seal pekki koguda veel. 😄

Seekord ei ole see rasedus ka miski lust ja lillepidu, sest esiteks, kõrvetised on alatihti platsis. Ilma apteegikraamita ma neile leevendust ei leiaks. Teiseks on lapse liigutused kohati väga valusad, mida esimese raseduse ajast ei mäleta, et oleks olnud. Vahepeal on üliraske voodist püsti saada, aga olen nüüd igapäevaselt poolkükke teinud ja enesetunne kohe palju kergem ja valutum. Paistes olen ma samuti nii mõnigi kord olnud, kuid see ei ole midagi kontimurdvat, läheb kiiresti üle.

Glükoositesti pidin nüüd hiljuti teistkordselt tegema, aga eks see oli oma rumalusest ka. Ei tasu ikka õhtu enne proovi viimist magusat süüa, nii see üleliigne suhkur organismi satub. Test oli loomulikult korras, ei põe rasedusaegset diabeeti, kuigi kaalu on juures ehmatavad 15kg. Mõne jaoks võib-olla kökimöki, aga mulle murettekitav, sest no, palju ma ikka sinna haiglasse jätan, lõpuks olen sealt väljudes ikka oma elu suurimas kaalus. Praegu ma tunnen end veel vabalt, aga peale sünnitust, nii pea, kui selleks jaksu leian, võtan end käsile. Ma tõesti ei jõua ära oodata, millal oma keha jälle tagasi saan, alles nüüd, teise raseduse aeg, mõistan, kui mõnus on olla oma keha peremees.

Vahepeal olid mul vastikud valud üleval kõhus, pistmisvalu n-ö, eriti jõhker oli, kui laps sinna lõi, võttis põlvist nõrgaks. Kõndides ja katsudes oli ka päris hull, kokku vast 5 päeva. Tagant järgi tarkus, aga oleksin pidanud haiglasse kontrolli minema sellega. Mina otsustasin ämmaka visiidini ära oodata, aga selleks päevaks olid need valud kadunud. Mul on mingi blokk ees, et ei taha iga asjaga kohe haiglasse tormata, kuigi rasedus on see õrn aeg, kus siiski peaks. Edaspidi olen targem, mis seal ikka. Nüüd on see tüütu Viljandi vahet jooksmine ka, sest iga kahe nädala tagant on ämmaka visiit. Eelmine kord sain rõõmustada, sest olin kahe nädalaga vaid 100g juurde võtnud, aga võin vabalt selle hommikusöögi kaela ka veeretada. 😀

Õige pea püüan veidi ka korterist juttu teha ja teile pilte näidata.
Seniks, püsige sel viiruste hooajal ikka terved! 🙂
22425822_1517674011624506_111362078_o