Ei ole kerge olla rase

Põhilised probleemid saab ikka suve ja palavuse kaela ajada. Mäletan poja ajast, et erilisi vaevusi mul algusest peale ei olnud, ei mingit iiveldamist, rasket olekut jne.

Nüüd mind kimbutavad kõrvetised. Esialgu olid need suht leebed, jõin paar lonksu vett ja läks juba üle, külm piim aitas mind ka. Kohe alguses soovitati mulle, et haaraksin apteegist Rennie, aga ma olen pigem seda usku, et kui saab ilma ravimiteta leevendust, pole mõtet neid koju tolmu koguma osta. Peale selle, kui ämmaka juures ära käisin, talle nii muuseas mainisin, et veidi nagu kõrvetab vahel, aga Renniest puudust ei tunne, läks asi hullemaks. Nüüdseks juba mitu x päevas vaevlen ma kõrvetiste küüsis, ükskõik, mida siis söön. Nüüd ei aita enam vesi ega külm piim, mõned päevad olin isegi ilma kohvita, see pidavat ka kõrvetisi tekitama, aga aitab ikka ainult Rennie, kuigi peab tunnistama, et mitte terveks päevaks. See närimistablett on minu jaoks nagu kriit või süsi, seega ma ikkagi kannatan viimse hetkeni, et mitte seda võtta.

Muidugi on kaalutõus ehmatavalt suur. Ma üldse ei põdenud ka selle pärast, sest poja ajal võtsin kokku kaalus juurde 12kg, praeguseks juba 10kg juures. Kindlasti mängib hästi suurt rolli ka palavus, sest olen suhteliselt paistes praegu. Omast arust ei tarbi küll soolast nii palju, et keha peaks hakkama vett kinni hoidma. Ah see raseda keha toimetab ikka omasoodu. Võrdlesingi siin vahepeal pilte, kuhu ma jõudsin oma kaalulangetusega, oli ilus vaadata. Kibelen juba uuesti selle teekonnaga alustama, aga jupp maad on veel minna. 😄 Peab ikka hetkes elama ja seda nautima.

Tänu kaalutõusule pidin loomulikult läbima ka GTT,(glükoosi taluvuse test)mida ma tegelikult ei oodanud, sest teadsin, et perekonnas diabeeti kellelgi pole, enne rasedust olin normaalkaalus ja veresuhkur on ka normis. Miskipärast pidas ämmakas siiski vajalikuks mind sinna saata. Kes ei tea, siis seal peab arvestama 2-3-tunniga, kolm korda võetakse veeniverd, peale esimest verevõtmist peab ära jooma 750ml glükoosilahust, ja 2h passid niisama, soovitatavalt rahulikult istudes või lamades. Ma sain palati ja lebotasin seal need kaks tundi, uni oli muidugi ka kohe platsis, aga ma ei viitsinud seal tunni kaupa magada ja selle äratusega jännata. Seega mängisin telefonis mingit mängu ja suhtlesin sõnumite teel sõbrannaga.

Peale selle testi läbimist tahtsin hirmsasti kohvi ja süüa. Sest alates eelmise õhtu kella kaheksast kuni testi lõpuni ei tohtinud süüa ega juua. Sel päeval oli Härra ka Eestis ja sai mind sinna ja tagasi sõidutada. Igatahes valis ta mingisuguse kohviku Männimäel välja, kus ma varem käinud polnud. Kuskil loomapoe kõrval vms. Olin seal käigust suht pettunud, sest kohviku mõõtu see koht küll välja ei anna, pigem söökla, kus töölised lõunatamas käivad. Paar töölist seal isegi oli. Toit andis ka soovida, pakutaval salatil oli vanamuti maik juures, ausalt, ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Ma oleks eelistanud koduni oma tühja kõhtu ja kohvinälga kannatada. Ainus normaalne asi vist oligi kohv, mis oli hinna sees. Viimasel ajal üldse toiduvalikuga väljas süües ämbrisse kukkunud, ei tea, mis needus see nüüd järsku on.

Oma rasedavaevustega jätkates- vahepeal külastab mind mingitsorti hingeldamishoog, mis ei saa kohe kindlasti leevendust rahulikult istumisest või pikutamisest. Pigem peab just ringi kõndima ja värskes õhus olema. Selle hoo juures peab kindlasti rahulikuks jääma, hetkeks võib tekkida tunne, et õhk saab otsa, aga läheb kiirelt üle. Kuna ma olen hetkel suurem, kui poja ajal, on kohati juba raske olla, voodist püsti tõusmine on vaevaline, vaagen annab tunda, liikuda ei taha jne.

Pesapunumisinstinkt- see on see vajadus koguaeg midagi korda sättida, ette valmistada jne. Kuna ma õige pea hakkan oma vanemate kodust välja kolima, siis iga päev mõtlen, mida ebavajalikku ära visata, mida alles hoida, mis siia jääb jne. Päris hulluks lähebki vist asi siis, kui ma meie päris oma kodus juba olen ja seal sisekujunduse üle pead murran. 😄 Ei jôua ära oodata, ausalt.

Sain oma mured südamelt ära ja tõmban otsad kokku. Liiga palju loba ei ole ka hea.

Millised vaevused teid raseduse aeg kimbutavad/kimbutasid? Kas vaevused esinesid pigem esimeses raseduse järgus, või teises?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s