Ma olen valesti bloginud

Vahepeal, teile arvatavasti märkamatult, on mu blogi saanud 2-aastaseks, 2-aasta jooksul jõudsin kirja panna 200 postitust. Ma ei tähista oma blogi sünnipäeva mingi loosiga, sest juba esimese aasta lubadus läks vett vedama, seega ma eelistan mitte lubada asju, mida ma täita ei suuda. Aga, ma olen jõudnud tõdemuseni.

Mida rohkem ma oma kirjutisi loen, seda rohkem saan ma aru, et püüan jube ideaalselt kirjutada. Võib-olla sellepärast ei suuda ma paljusid postitusi lõpuni kirjutada ja mustandites vedeleb mõni alustatud postitus päris pikka aega. Mõni koguni nii pikalt, et lõpuks hoopis kustutan selle. Ma ei tea, kas asi on selles, et kardan liigset infot avaldada või ei soovi, et keegi minu tõelisest olemusest aimu saab.

Kuid täna otsustasin, et sellega on lõpp, ma kirjutan blogi ikkagi enda jaoks, et mul oleks, kuhu oma mured ja rõõmud kirja panna, ja kuhu tulla aastate pärast meenutama. Muidugi on mul tekkinud ka teatud lugejaskond, kes on juba harjunud aeg-ajalt mu blogi avama kasvõi hommikukohvi kõrvale. On inimesi,keda ma teavitan uue postituse avaldamisest, ja inimesi, kes juhtuvad lugema vaid seda teemat, mis neid parasjagu kõnetab.

Mul on facebooki blogi lehel jälgijaid 170+, enamus on sinna tekkinud puhtalt huvist minu tegemiste vastu. Uue beebi uudise järel tuli ikka omajagu juurde like, aga mis seal salata, rasedus, beebindus, see kõik läheb peale. Ma imestan, et see imalaks pole muutunud, sest kui aus olla, on neid beebiuudiseid juba nii palju, et iga uut beebiblogi ma jälgida ei viitsi. Ma ei tea, kuidas teiega on.

Muidugi selle feigi olemuse tõttu ei lase ma endal ka kirjutades areneda. Olen justkui ühes mustris kinni ja mul on isegi päris kahju, et selle kahe aasta jooksul ma pole selle tõdemuseni jõudnud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eksole.

Minu stiiliks on kujunenud oma elust ja tegemistest pealiskaudselt kirjutamine, vahel mõne teema kohta arvamuse avaldamine, kaasa rääkimine. Olen selle aja jooksul tegelenud kaalulangetuse, tervisliku eluviisi poole pürgimisega, koolitööd teinud, last kasvatanud, uue beebi ootele jäänud. Sealjuures on mul nii hea meel, et teie mulle kaasa elate, nii heas, kui halvas mõttes. Ka neist lugejatest on mulle kasu olnud, kes üritavad oma negatiivsusega mulle kuidagi liiga teha. Blogides on võimalik enda eest seisma õppida, ja n-ö paksu nahka kasvatada. Võib öelda, et teatud osa minu hetke iseloomust, olen ma tänu blogimisele saanud. Minu jaoks negatiivsus võib muidugi olla kellegi arvamus minust, kuid ükskõik, kui palju ma siin blogis ka enda elu ei kajastaks, ei saa siiski lõpliku otsust minu kohta langetada enne, kui isiklikku kokkupuudet olnud pole. Kõlan nagu leierkast, aga see on vana tõdemus ja peab paika. 😉

Kas oled blogisse tulles tundnud, et postitused on justkui pastakast välja imetud?
Kas jälgid mu blogi alaliselt või loed vaid sind kõnetavaid postitusi?
Mis on see, mis on mu blogi juures sinu arvates puudu?
Kas olen 2-aasta jooksul blogides arenenud?

Advertisements

6 kommentaari “Ma olen valesti bloginud

  1. Mina jälgin koguaeg 😊😊 tihti panen fb otsingusse deini elublogi ja lehel näen kui sa midagi põnevat postitanud oled 😊 Ootan alati põnevusega uusi postitusi 🙂 Oled megatubli Deini 😊😊 soovin sulle hästi palju edusi 😉😉😉

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s