Lapse toitumine läbi minu silmade

Me kõik oleme kursis, et tänapäeval on seda rämpstoitu saada iga nurga pealt. Ma ütlen kohe ära, et minu jaoks ei liigitu pitsa, friikartul või burger rämpsu alla, sest kõik, mida need sisaldavad, on eraldiseisvate toiduainetena üsnagi igapäevane söögilaual. Muidugi oleneb ka, milline koht seda burgerit ja friikat pakub. Toidu valmistamisviis erineb lihtsalt kardinaalselt. Ja see, kui inimesed burgerist jms paksuks lähevad, on juba nende endi mure, sest kõike peab nii või naa sööma normaalses koguses.

Näiteks pulgakommid, suhkruvatt, ülemagustatud joogid jms on minu jaoks rämps. Ühesõnaga kõik need asjad, mis meile midagi kasulikku ei anna. Puhast keemiat ainult. Mis ei tähenda seda, et mina neid koju ei ostaks, vahel on hea ka sellised asju näksida. Üks huvitav fakt, millest hiljuti kuulsin- halvaa on tehtud erinevatest magusa jääkidest. Minule muideks see kivikamakat meenutav maius ei maitse, aga meespere sööb seda küll suurima heameelega. Edit: See siiski ei ole tehtud magusajääkidest, vaid pähklitest.

Lisaks leidsin väga hariva artikli, soovitan lugeda. Seda saab teha SIIN. Räägib see artikkel toitumise ja lapse käitumise seosest. Infot on palju ning minu jaoks ka palju uut. Varasemalt olen pealiskaudselt vaid kuulnud.

Mida võiks siis laps hommikul söögilaualt leida?

  • Kindlapeale minek on igasugu pudrud, kodukootud moosiga või hoopis võiga. Olgu siis öeldud, et minu laps armastab justnimelt pudruhommikuid, eelistatult võiga. Muidu ma toppisin ikka ja alati pudrule moosi, aga siis ei söönud laps kogu toitu ära, mis talle pannud olin. Proovisin siis soolaselt, läks nagu soe sai. 😉 Olen ka täiesti kursis, et paljud lapsed miskipärast ei armasta putru süüa. Kaasaarvatud mina, kaerahelbepudrud mulle ei istu, ometi lapsena ma neid sõin isuga. Kuid tänane hommik oli minu jaoks täielik erand, mulle läks puder hapukoore ja võiga nii hästi peale.
  • Munaomlett, kõrvale sepik, sai, leib. Ausalt, üks saiaviil ei tee mitte midagi, kuigi, kui aus olla, ei tohi  mina koju saia ostagi, sest poja ainult sellest siis toitukski. Õnneks sain ma mingi nipi siiski  kätte, et enne sööb korralikult põhitoidu, ja siis saab alles saia. Üks hommik sai tal sellest põhitoidust kõht nii täis, et saiast polnud enam sooja ega külma. 😀
  • Vahelduseks pudrule võib pakkuda ka müslisid, mida mina pole veel teinud. Mulle endale ei maitse ja seepärast vist pole vaadanud nende poole. Aga ma päris selline ema ka olla ei taha, et kui mulle ei maitse, siis lapsele ka ei paku. 😃
  • Sepik pasteedi, kurgi, singi, tomatiga. Sinna peale annab niimõndagi kombineerida ja oi kui toitev ja maitsev. 2,5-aastasele on muidugi sellist asja veidi raske pakkuda, sest tihti võetakse leiva, saia pealt endale meelepärasem ära ja ülejäänu jäetakse järele. Ahjaa, ja pasteet mu lapsele ei istu, ja paljudele veganitele ehk imestuseks, ma ei sunni seda ka lapsele peale. Miskipärast arvatakse, et meie segatoidulised sunnime lapsele liha, muna, kala, piima.

Aga lõunal?

  • Praed- rohke salatiga
  • Supid- väherasvased

Õhtul

  • Pudrud-riis, tatar, hirss
  • Köögviljad
  • Kergemad supid, püreed.

Vahepalad

  • Eelistan ikkagi igasugu puuvilju
  • Ei ütle ära ka smuutidest või jogurtitest.

    Et mitte postitust väga pikaks venitada, ei hakanud ma lõunat ja õhtut detailselt lahti kirjutama. Kõige olulisem on minu ja lapse jaoks hommikusöök ja sealt edasi läheb enamjaolt juba lepase reega, kui midagi magusat parasjagu silma ei hakka. 😃

    Teine teema, mis minu last ja usun, et veel paljusid, puudutab, on mitte söömine, valimine, pirtsutamine toiduga. Eks neid olukordi ole erinevaid, aga minu lapsel on selliseid perioode, kus absoluutselt midagi ei tohi näksimist silma all olla. Isegi mitte kurki, saia ma juba enne näiteks tõin. Siis võib ta terve päeva vaid saiast või kurgist toituda. See on teada teema, et magus ajab lapse segadusse, ta ei saa enam aru, kas tal on kõht tühi või mitte. Seega olen mina omakorda segaduses, millal siis lapsele midagi magusamat anda, sest peale maiuse söömist on isu muu järele kadunud. Nipid oodatud, sest last kommidest jms päris eemale ei taha hoida, ise sööks ju ka.

    Üks tore arst oli öelnud, et kui laps midagi ei söö, siis sundida ei tohi, tuleb midagi siiski anda, kasvõi šokolaadi. Ma ei tea, mina naersin sellise teooria välja. Ma ei leia, et peaksin last premeerima selle eest, et ta toiduga pirtsutab. Mõistlikum variant oleks alustuseks ehk lasta kahe asja vahel valida, või panna toit ette, sööb siis või ei. Ka paarist ampsust on abi. Sundima loomulikult ei hakka, niiviisi tekib ju suurem trots ja sellega endal lapsepõlvest ka kogemus olemas. 

    Nimelt ei maitsenud mulle kalapulgad, mind sunniti laua taga istuma seni, kuni taldrik tühi, teised lapsed said ilusti mere äärde minna. Viibisin ma tol hetkel laagris suht võõras seltskonnas, ega ma ei söönud lõpuni. N-ö järelvaataja ei jaksanud ka seal minu järgi oodata ja ma lihtsalt viskasin need pulgad prügikasti. Võib-olla mõni arvab, et oleksin pidanud siiski toitu austama ja lõpuni sööma, kuid ma leian, et vägisi, kuni oksendamiseni seda sisse ajama ei pea.

    Kuidas teie lastel isuga? Kui palju annate toiduga pirtsutamisel järele? Kuidas lapsena ise sõite? Mis toidud teile või teie lapsele ei meeldi? Olete kogenud sundimist?

    Advertisements

    Lisa kommentaar

    Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

    WordPress.com Logo

    Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

    Google photo

    Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

    Twitter picture

    Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

    Facebook photo

    Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

    Connecting to %s