Uus kaaslane, lapsel pole õigust elatisrahale

Olen taaskord päeva korda võtnud elatise teema. Uskuge või mitte, ma pole siiani seda lapse isalt välja nõudnud. Ja nüüd, erinevaid õigusi ja kohustusi arvesse võttes hakkan isegi kahtlema, kas on mõtet. Samas süda ei anna rahu, mu jaoks on endiselt ebaõiglane, et üks vanem on end lihtsalt vanemlikest kohustustest vabastanud, ja lööb teiste kulul lulli. Mis nii viga elada, eks. Kellel ei ajaks selline asi verd keema.

Mis mind aga ajendas siia sellest kirjutama tulema, oli artikkel, mida juba varem lugenud olen, aga tekitas endiselt emotsioone.

Selliseid lauseid, nagu pealkirjas, ütlevad välja inimesed, kes näevad kogu teemat ainult enda vaatenurgast, kes nina eest kaugemale ei vaata. Kahjuks elus ei käi nii, et seadused ainult ühest kogemusest lähtuvad. Kes iganes see noor lugeja oli ja aastal 2015 pani kirja midagi sellist:”Olen noor naine ja esindan alimentide maksmise poole pealt mehi. Minu arust on ebaaus, kui pärast lahkuminekut jääb laps ema ja tema uue kaaslasega ning mees on neile kohustatud toetust maksma. Alimendid on väga ausad, kui tegu on näiteks üksikvanemaga, kes on lapsega kahekesi jäänud. Kui võtta ette Eesti eriti närune palk, siis kuidas peaks mees alustama uut elu — uues kodus uue perega? Minu arust oleks igati õiglane see, et lahutuse korral uurib notar naise majanduslikku seisukorda mingi aja jooksul ja paneb paika, kas abiraha on vajalik või mitte. Kui on, siis peaks miinimum algama nullist. See on ebaaus, kui naine alustab suhet uue mehega ja neil ka ühine rahakott tekib. Mees teenib hästi ja hoolitseb lapse eest ning lisaks sellele peab endine mees veel neile pea 200 eurot kuus peale maksma. Miks ma seda räägin? Sest see on ikka päris hea summa, mida iga kuu ära enda närusest palgast ära anda. Mis mehele peale arvete ja laenu maksmist kätte jääb? Laps on muidugi kõike väärt, aga minu arust see ei ole võrreldav 195 euroga kuus kui meie näruse riigi närune miinimumpalk on 390 eurot. Minu tuttav mees maksab mitusada eurot iga kuu enda naisele, kellel on uus väga heal järjel mees. Isegi nii heal, et naine otsustas töölt ära tulla. Last ei näidata, vahest tahetakse näha siis tuleb enne kaua pugeda, sest kui julgetakse midagi valesti öelda polevat ta oma lapsele piisavalt hea isa. Häbi!”, tea, et elus ei ole kunagi asjad ühepoolsed ja nii must-valged. Seda teemat on juba nii palju leierdatud, aga ikka veel ei suudeta aru saada, et mees ei saa oma last jätta mingi teise mehe kasvatada. Tundub, et seekord kirjutas see noor naine vaid oma tuttava sõbra kogemusele toetudes. Mind huvitab, kas naine ka sellise stsenaariumi peale sama kirjutaks:” Mees keeldub last toetamast ja nägemast, kuigi talle on seda võimalust kordi ja kordi pakutud. Naine on leidnud 2,3 aastat peale lapse sündi endale kaaslase, kuid mismoodi pidi naine hakkama saama enne seda? Naine ei ole siiani alimente peale pannud, kuid nüüd soovib seda siiski teha.” Jah, tal on nüüd mees, kes last ja naist üleval peab, kuid see ei tähenda, et isa enam isa ei ole. Mind isegi ei huvitaks raha, kui isa oma lapsega algusest peale oleks tahtnud koos olla ja omavahel normaalselt suhelda. Paraku kõigil nii ei lähe, hoolimata pingutustest. Siinkohal mõtleks iga terve mõistuse juures olev inimene lapse heaolule. Seda ma ka püüdsin, pakkudes lapse isale erinevaid variante, aga tulutult. Mulle on öeldud, et olen vaid raha peal väljas ja poja peale üldse ei mõtle. Miks teha üldse suud lahti, kui detailset informatsiooni olukorra kohta ei oma? Võtan õiguse ja ütlen samamoodi:”Häbi!”

Millised on teie tunded ja mõtted seoses selle teemaga? Kas olete tundnud hukkamõistu, ilma, et teid tundma on õpitud? Miks?

Advertisements

Rasedus- beebi sugu

Oh te ei kujuta ette, kui väga ma ootasin seda päeva ja looteanatoomiat. Esiteks seepärast, et veenduda taaskord, et beebiga on kõik korras, ja, et teada saada, mis soost meie pisike kõhuelanik on. See oli küll juba 4.juuli, aga pole mahti saanud sellest kirjutada.
Õudne, kuidas aeg venis, juba paar õhtut enne ei jäänud ma korralikult magama, vähkresin voodis pikalt. Ja õhtul, päev enne uh’d ei hakanud teki alla ronimagi. Jõudsin õues basseini puhtaks nühkida, terve pere koguse kartuleid koorida. Viimaks jõin veel sooja piima, tulin voodisse, sirvisin telos ja vajusingi ära.

Jõudsin ära oodata selle päeva, mil oma nööbikest näen. Mul oli see päev ikka üpris kummaline, õnnelikke juhuseid täis. Kuna ma pean käima Viljandisse 30km, lube mul pole, siis on alati vaja organiseerida. Kes hoiab poja, mis kellase bussiga ma minna saan, millisega tagasi, kas on võimalik emal mind viia jne. Seekord läks nii, et vend on parasjagu kodune, ja sai poja valvata. Mu emal oli nii või naa Viljandi asja ja nii me koos läksime. Kuna tal olid omad toimetused ja mul tunnike veel arstini aega, vaatasin bussipeatusest linnaliini aegu. Samal ajal suhtlesin sõnumite teel sõbrannaga. Lugesin loomulikult bussiaja valesti, kuid sõbranna jõudis netist uurida vahepeal, ja andis mulle teada. Mina muidugi olin parasjagu teise korruse poes ja 2min oli bussini aega. Jooksin päris kiiresti sealt alla ja jõudsin bussile. 

Ultraheli kabineti taga muidugi venis aeg meeletult, see on alati nii, kui väga midagi oodata. Loote uurimine võttis tegelikult omajagu aega, aga kõik näidud olid korras, oli seal nii armsalt jalad kõhu all. Uurisin arstilt, kas ekraani filmida võin kaaslase jaoks, sest tema paraku pole saanud ühelgi ultrahelil kaasas käia. Enne tegin eeltööd, et kas ikka lubatakse, eri haiglates see erinev, aga minul lubati. Härra muidugi ei saanud videol eriti millestki aru, aga eks see kehaosade eristamine tuleb naissool veidi paremini välja. Kui just 3D ultraheli ei ole, ongi üsna segane see pilt.

Loomulikult soovisin ju ka sugu teada, kuna laps oli üsna kehvas asendis-jalad kõhu all, nägu ei saanud visualiseerida, siis kartsin, et arst ei näe. 

Minu üllatuseks kostis ta mulle, et poisi suguelundeid näha ei ole. Sisemiselt rõõmustasin, sest poja mul ju kodus olemas, miks mitte tüdruk lisaks saada. Sisetunne oli ka siiani koguaeg tüdrukut lubanud ja lähedased olid samuti millegi pärast tüdrukus kindlad. Eks me siis novembris näeme, kes meile vastu vaatab. 😄 Rasedust alles 23 nädalat, aga mina juba nii väga ootan oma beebit. Nüüd annab juba tunda ka ikka, et rase olen, kõht kasvab, vahel võtab hingeldama, vaagen annab tunda, kõhubeebi on väga aktiivne. Mõningaid riideid olen ka beebi jaoks juba varunud, vanker, beebipesa, häll ka välja valitud, kuid nendest räägin hiljem eraldi postituses.

Kas teil või teie tuttaval on beebi sugu alati täppi läinud? 

Lapse toitumine läbi minu silmade

Me kõik oleme kursis, et tänapäeval on seda rämpstoitu saada iga nurga pealt. Ma ütlen kohe ära, et minu jaoks ei liigitu pitsa, friikartul või burger rämpsu alla, sest kõik, mida need sisaldavad, on eraldiseisvate toiduainetena üsnagi igapäevane söögilaual. Muidugi oleneb ka, milline koht seda burgerit ja friikat pakub. Toidu valmistamisviis erineb lihtsalt kardinaalselt. Ja see, kui inimesed burgerist jms paksuks lähevad, on juba nende endi mure, sest kõike peab nii või naa sööma normaalses koguses.

Näiteks pulgakommid, suhkruvatt, ülemagustatud joogid jms on minu jaoks rämps. Ühesõnaga kõik need asjad, mis meile midagi kasulikku ei anna. Puhast keemiat ainult. Mis ei tähenda seda, et mina neid koju ei ostaks, vahel on hea ka sellised asju näksida. Üks huvitav fakt, millest hiljuti kuulsin- halvaa on tehtud erinevatest magusa jääkidest. Minule muideks see kivikamakat meenutav maius ei maitse, aga meespere sööb seda küll suurima heameelega. Edit: See siiski ei ole tehtud magusajääkidest, vaid pähklitest.

Lisaks leidsin väga hariva artikli, soovitan lugeda. Seda saab teha SIIN. Räägib see artikkel toitumise ja lapse käitumise seosest. Infot on palju ning minu jaoks ka palju uut. Varasemalt olen pealiskaudselt vaid kuulnud.

Mida võiks siis laps hommikul söögilaualt leida?

  • Kindlapeale minek on igasugu pudrud, kodukootud moosiga või hoopis võiga. Olgu siis öeldud, et minu laps armastab justnimelt pudruhommikuid, eelistatult võiga. Muidu ma toppisin ikka ja alati pudrule moosi, aga siis ei söönud laps kogu toitu ära, mis talle pannud olin. Proovisin siis soolaselt, läks nagu soe sai. 😉 Olen ka täiesti kursis, et paljud lapsed miskipärast ei armasta putru süüa. Kaasaarvatud mina, kaerahelbepudrud mulle ei istu, ometi lapsena ma neid sõin isuga. Kuid tänane hommik oli minu jaoks täielik erand, mulle läks puder hapukoore ja võiga nii hästi peale.
  • Munaomlett, kõrvale sepik, sai, leib. Ausalt, üks saiaviil ei tee mitte midagi, kuigi, kui aus olla, ei tohi  mina koju saia ostagi, sest poja ainult sellest siis toitukski. Õnneks sain ma mingi nipi siiski  kätte, et enne sööb korralikult põhitoidu, ja siis saab alles saia. Üks hommik sai tal sellest põhitoidust kõht nii täis, et saiast polnud enam sooja ega külma. 😀
  • Vahelduseks pudrule võib pakkuda ka müslisid, mida mina pole veel teinud. Mulle endale ei maitse ja seepärast vist pole vaadanud nende poole. Aga ma päris selline ema ka olla ei taha, et kui mulle ei maitse, siis lapsele ka ei paku. 😃
  • Sepik pasteedi, kurgi, singi, tomatiga. Sinna peale annab niimõndagi kombineerida ja oi kui toitev ja maitsev. 2,5-aastasele on muidugi sellist asja veidi raske pakkuda, sest tihti võetakse leiva, saia pealt endale meelepärasem ära ja ülejäänu jäetakse järele. Ahjaa, ja pasteet mu lapsele ei istu, ja paljudele veganitele ehk imestuseks, ma ei sunni seda ka lapsele peale. Miskipärast arvatakse, et meie segatoidulised sunnime lapsele liha, muna, kala, piima.

Aga lõunal?

  • Praed- rohke salatiga
  • Supid- väherasvased

Õhtul

  • Pudrud-riis, tatar, hirss
  • Köögviljad
  • Kergemad supid, püreed.

Vahepalad

  • Eelistan ikkagi igasugu puuvilju
  • Ei ütle ära ka smuutidest või jogurtitest.

    Et mitte postitust väga pikaks venitada, ei hakanud ma lõunat ja õhtut detailselt lahti kirjutama. Kõige olulisem on minu ja lapse jaoks hommikusöök ja sealt edasi läheb enamjaolt juba lepase reega, kui midagi magusat parasjagu silma ei hakka. 😃

    Teine teema, mis minu last ja usun, et veel paljusid, puudutab, on mitte söömine, valimine, pirtsutamine toiduga. Eks neid olukordi ole erinevaid, aga minu lapsel on selliseid perioode, kus absoluutselt midagi ei tohi näksimist silma all olla. Isegi mitte kurki, saia ma juba enne näiteks tõin. Siis võib ta terve päeva vaid saiast või kurgist toituda. See on teada teema, et magus ajab lapse segadusse, ta ei saa enam aru, kas tal on kõht tühi või mitte. Seega olen mina omakorda segaduses, millal siis lapsele midagi magusamat anda, sest peale maiuse söömist on isu muu järele kadunud. Nipid oodatud, sest last kommidest jms päris eemale ei taha hoida, ise sööks ju ka.

    Üks tore arst oli öelnud, et kui laps midagi ei söö, siis sundida ei tohi, tuleb midagi siiski anda, kasvõi šokolaadi. Ma ei tea, mina naersin sellise teooria välja. Ma ei leia, et peaksin last premeerima selle eest, et ta toiduga pirtsutab. Mõistlikum variant oleks alustuseks ehk lasta kahe asja vahel valida, või panna toit ette, sööb siis või ei. Ka paarist ampsust on abi. Sundima loomulikult ei hakka, niiviisi tekib ju suurem trots ja sellega endal lapsepõlvest ka kogemus olemas. 

    Nimelt ei maitsenud mulle kalapulgad, mind sunniti laua taga istuma seni, kuni taldrik tühi, teised lapsed said ilusti mere äärde minna. Viibisin ma tol hetkel laagris suht võõras seltskonnas, ega ma ei söönud lõpuni. N-ö järelvaataja ei jaksanud ka seal minu järgi oodata ja ma lihtsalt viskasin need pulgad prügikasti. Võib-olla mõni arvab, et oleksin pidanud siiski toitu austama ja lõpuni sööma, kuid ma leian, et vägisi, kuni oksendamiseni seda sisse ajama ei pea.

    Kuidas teie lastel isuga? Kui palju annate toiduga pirtsutamisel järele? Kuidas lapsena ise sõite? Mis toidud teile või teie lapsele ei meeldi? Olete kogenud sundimist?

    Minu kraanivee kogemus #jookraanivett

    Pikka aega tagasi sain endale ühe armsa veepudeli. Mulle jäi see silma nii mõneski blogis ja ka instagrami kontol. Peilisin siis välja, kuskohast mina selle endale soetada saaksin. Tuli välja, et neid vist niisama ei müüdagi ja oli mingi kampaania, mille raames tehti ka blogijatega koostööd. Igal juhul õnnestus mul kokkulepe saavutada, sain pudeli n-ö laojäägina. Vastutasuks, nagu koostöö puhul ikka, pidin kirjutama oma kraanivee kogemusest.  Iseenesest ei  midagi rasket, aga näete, siin ma olen, pea pool aastat olen korra postituse avanud ja siis jälle pole seda kirjutamistuju. Aga lähen nüüd asja juurde.

    Pudelist rääkides, siis ma esialgu kasutasin seda rõõmuga. Kui sport ja vee joomine üldiselt olid minu eesmärkideks. Mingi hetk jäi see aga unarusse ja nii ka pudel, õnneks meeldis see mu lapsele sama palju, kui mulle. Ja nüüd ongi see poja pudeliks saanud.  Välimuselt ju ka üsna lapsesõbralik tegelikult.

    Mind on alati huvitanud, miks inimesed eelistavad poest vett osta, selle asemel, et seda oma kodu kaevust või kraanist ammutada? Alles hiljuti nägin, kuidas üks pere väljus poest korvitäie suurte veepudelitega. See vist rikaste komme? Ma mäletan, et kunagi, aastaid tagasi käis jutt, et osades linnades on veel liigne metallimaitse juures.  Ma seda pole isiklikult täheldanud, isegi külas käies mitte.

    Meie pere armastab igal juhul oma kodu kraanivett, ma kunagi isegi pole selle peale tulnud, et poest vett osta, kui siis ainult kuskile kaasa, kui kodust pudeliga unustan võtta. Milleks raha raisata, kui kodust saab poolmuidu.

    B255AF8B-1821-44BD-BD97-B82FD241037C

    Kumba teie eelistate, juua kraanivett või haarata poest pudeliga? Gaasiga või gaasita? Maitsestatud või maitsestamata? Või hoopis kaevuvesi?