Loba-kolimine ja muremõtted

Nädal on tõesti märkamatult lõpusirgel. Vahepeal jõudsin juba mõtte siia kirjutama tulla, maha matta. Aga ma ei taha kohe üldse järge käest lasta, muidu olen taas kuu aega või rohkem, kadunud. Pole lihtsalt aega saanud, kuigi mõtteid ja emotsioone on väga palju. Ei juhtu tihti, et härra saab nädala komandeeringust kodus olla, tuli ju see aeg maksimaalselt ära kasutada.

Meie elus on hetkel üsna ärev aeg, ootusärevust on palju- 4.juuli on mul LA aeg haiglas, kus näen taas oma beebikest ja ehk saan ka soo teada. Tegelikult ootasin pingsalt ka jaanipäeva, et saaks ometi korteri kätte ja sisustama asuda, kuid nagu kiuste, on vaja veel oodata augustini. Esialgu tegi see mu päris kurvaks, sest ma polnud veel ise korterit näinudki. Kuid õnneks läksime härraga koos raha üle andma ja ajutist lepingut tegema ning meid kutsuti tuppa. Nii avanes lõpuks ka mul võimalus kõik oma silmaga üle kaeda. Kuidas ma muidu oskaksin plaane teha, mööbli värvi vaadata jne. Korter oli minu jaoks oodatust väiksem ning ennast sinna elama kujutada raske, sest praegused omanikud elavad ju veel kogu täiega sees.
Aga mõned ideed mul korteri sisustusega juba on, väike plaan on ka vana mööblit ilustada. Rahulolematud, nagu need naised on, ei sobi ka mulle ühtteist, kuid põhjalikumalt räägin kindlasti juba siis, kui sisse kolime.
Ma vatran siin muudkui korterist, kuid varasemalt blogis pole ma oma kodu võimalusest veel rääkinudki. No nüüd siis teate.

Kui suureneb pere, vajame ka ruumi rohkem. Aga kolimise juures ei olegi kõik nii lihtne ja lilleline. Enim kardan ma poja pärast, kellel võib olla raske uue kohaga harjuda, sünnist saati ikkagi vanaema-vanaisaga elanud. Nüüd võib igaüks muidugi öelda, et üks kord tuleb see nii või naa ära teha, aga las mul olla see pisike õigus muretseda. Oleks saanud jaanipäevaks korteri, oleks olnud pikemalt aega harjuda. Nüüd aga on seis selline, et kui vaevu jôuame sisse kolida, on juba lasteaed ukse ees ja õige pea ka perelisa tulemas. Püüan mitte üle mõelda, sest oluline on see, et oma päris kodu on tegelikult käega katsuda. Õnneks on see vaid paarisaja meetri kaugusel minu vanematekodust. Keskkond ehk küla, sõbrad, lasteaed, jäävad lapse jaoks samaks. Hehe, probleemiks kujuneb kindlasti ka see, et me vist ei saa korralikult meie praegusest kodust mööda kõndida, ilma, et poja ei tahaks kohe tuppa astuda. 😂

Tundub, et selles postituses piirdun vaid ühe teemaga, kuigi tulin siia lobapostitusse hulgaliselt mõtetega. Ei hakka kõike n-ö ühte patta suruma, tulen tagasi uute postitustega.
Aga täna küsin ma teilt:

Kuidas kohanesid teie lapsed uue elukorralduse ja kohaga? Kui tihti tuleb teil kolimist ette, kuidas on see mõjutanud teid ja teie lapsi? Millised on kolimise murekohad üldiselt?

Advertisements

2 thoughts on “Loba-kolimine ja muremõtted

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s