Loba-kolimine ja muremõtted

Nädal on tõesti märkamatult lõpusirgel. Vahepeal jõudsin juba mõtte siia kirjutama tulla, maha matta. Aga ma ei taha kohe üldse järge käest lasta, muidu olen taas kuu aega või rohkem, kadunud. Pole lihtsalt aega saanud, kuigi mõtteid ja emotsioone on väga palju. Ei juhtu tihti, et härra saab nädala komandeeringust kodus olla, tuli ju see aeg maksimaalselt ära kasutada.

Meie elus on hetkel üsna ärev aeg, ootusärevust on palju- 4.juuli on mul LA aeg haiglas, kus näen taas oma beebikest ja ehk saan ka soo teada. Tegelikult ootasin pingsalt ka jaanipäeva, et saaks ometi korteri kätte ja sisustama asuda, kuid nagu kiuste, on vaja veel oodata augustini. Esialgu tegi see mu päris kurvaks, sest ma polnud veel ise korterit näinudki. Kuid õnneks läksime härraga koos raha üle andma ja ajutist lepingut tegema ning meid kutsuti tuppa. Nii avanes lõpuks ka mul võimalus kõik oma silmaga üle kaeda. Kuidas ma muidu oskaksin plaane teha, mööbli värvi vaadata jne. Korter oli minu jaoks oodatust väiksem ning ennast sinna elama kujutada raske, sest praegused omanikud elavad ju veel kogu täiega sees.
Aga mõned ideed mul korteri sisustusega juba on, väike plaan on ka vana mööblit ilustada. Rahulolematud, nagu need naised on, ei sobi ka mulle ühtteist, kuid põhjalikumalt räägin kindlasti juba siis, kui sisse kolime.
Ma vatran siin muudkui korterist, kuid varasemalt blogis pole ma oma kodu võimalusest veel rääkinudki. No nüüd siis teate.

Kui suureneb pere, vajame ka ruumi rohkem. Aga kolimise juures ei olegi kõik nii lihtne ja lilleline. Enim kardan ma poja pärast, kellel võib olla raske uue kohaga harjuda, sünnist saati ikkagi vanaema-vanaisaga elanud. Nüüd võib igaüks muidugi öelda, et üks kord tuleb see nii või naa ära teha, aga las mul olla see pisike õigus muretseda. Oleks saanud jaanipäevaks korteri, oleks olnud pikemalt aega harjuda. Nüüd aga on seis selline, et kui vaevu jôuame sisse kolida, on juba lasteaed ukse ees ja õige pea ka perelisa tulemas. Püüan mitte üle mõelda, sest oluline on see, et oma päris kodu on tegelikult käega katsuda. Õnneks on see vaid paarisaja meetri kaugusel minu vanematekodust. Keskkond ehk küla, sõbrad, lasteaed, jäävad lapse jaoks samaks. Hehe, probleemiks kujuneb kindlasti ka see, et me vist ei saa korralikult meie praegusest kodust mööda kõndida, ilma, et poja ei tahaks kohe tuppa astuda. 😂

Tundub, et selles postituses piirdun vaid ühe teemaga, kuigi tulin siia lobapostitusse hulgaliselt mõtetega. Ei hakka kõike n-ö ühte patta suruma, tulen tagasi uute postitustega.
Aga täna küsin ma teilt:

Kuidas kohanesid teie lapsed uue elukorralduse ja kohaga? Kui tihti tuleb teil kolimist ette, kuidas on see mõjutanud teid ja teie lapsi? Millised on kolimise murekohad üldiselt?

Advertisements

Anna aega atra seada

Taaskord naudin Dargo nohina saatel puuvilju ja tulin mõtteid kirja panema.

Ma ei ole ammu teinud juttu oma pisipojast, kes on vahepeal nii suureks kasvanud. Oleks aeg veidi tema arengust ja edasiminekutest rääkida.

Iga asi omal ajal.
Ma põdesin siiani, et mu laps räägib nii vähe, lutt on suus, mähkmed pole lõplikult unustatud, keskendumisega on raskused. Tüüpiline ema muretsev süda, kuid mitte sisetunne ei ole see, mis paneb muretsema, vaid standardid. Teiste inimeste arvamus, mis on õige, mis vale.

Ma sisendasin endale küll juba tema sünnist saati, et iga asi tuleb omal ajal, iga lapse areng on erinev, kuid ikka näris see tunne. Et, miks tema laps nii soravalt räägib, miks tema lapsel läks nii lihtsalt lutist võõrdumine, potitamine, korrektne sööma hakkamine, keskendumine. Selle näriva tundega ma aeg-ajalt võitlesin ja tundsin kadedust.

Kuniks ma avastasin, et näed siis, mu lapsel tuleb potil käimine juba päris hästi välja, lutti lasteaias pole vaja, sõnu järjest tuleb ja tuleb.
Nüüd ma vaatan kõrvalt oma 2,5-aastast kutti-  kui hästi ta oskab end sõnadega väljendada, jaa, tuleb ette kordi, kus ta arvab, et jonniga saavutab midagi paremini. Aga need on lapsed, oma emotsioonide ja tunnetega, mida nii hästi veel kontrollida ei suudeta.
Luti viskas päevapealt nurka, enne näris selle muidugi ribadeks ja siis enam ei kõlvanud, loopis voodist välja. Mõnda aega hoidsin lutti igaks juhuks kapis, aga lõpuks lendas ikka prügikasti. Ma ausalt isegi ei tea, kaua ta nüüd lutivaba on olnud, võib-olla kuu, võib-olla rohkem või vähem, see ei omagi tähtsust. Peamine, et lõpuks on see häiriv, kuid esialgu vajalik faktor tema elust kadunud. Jaa, vahepeal võõrutasin ma teda sunniviisiliselt, aga see ei kandnud vilja. Mõnel võib-olla õnnestub ka sunniviisiline võõrutamine, kuid mina seda närvipinget ei talunud.
Potil käimine on selge, päeval, ka lõunaune ajal mähet ei kasuta, loomulikult juhtub ka õnnetusi, kuid see on esialgu loomulik, ma vähemalt arvan nii. Öösel on mähe veel all, sest miskipärast öösiti ta häda peale ei ärka, see on nüüd puhtalt minu kätte võtmise asi, et öösel äratus panna v lihtsalt ärgata ja ta potile suunata. Ma tegelikult ei kujuta seda ette, sest ma ju häirin lapse und, aga muud üle ei jää, enne beebi sündi tahaks ikka lahti saada. Ma ei kavatse poes kahes eri suuruses mähkmeid ostmas käia. 😀

Vahepeal oli teemaks, et mu poja ei keskendu ega kuula käsklusi või ei saa nendest aru. Minu jaoks oli see muidugi tabu jutt, sest kodus kuulab ta mind kenasti, vahel kiusu pärast muidugi mitte jah, aga, et aru ei saaks, seda pole.  Pigem lihtsalt lasteaias ei tahetud kuulata, nüüd pole sel teemal juttu olnud enam.Keskendumise koha pealt, jah, ka kodus  ta ei viitsinud pikalt ühe tegevuse juures püsida ja pistis  uue tegevuse poole jooksu. Eks see olene sellest, et tegevused on igavad, ma ei suutnud neid järelikult  piisavalt huvitavaks teha. Samas omaette mängides leiab ta endale huvi pakkuva tegevuse ja tegeleb sellega tükk aega. Võta siis näpust, kahe otsaga asi.
Ka nüüd viimasel ajal on päevakorras see, et pole midagi teha, just toas olles. Kõik mänguasjad on kuidagi igavaks muutunud, koguaeg teleri ees ei tahaks ka lasta istuda, raamatud sirvitakse nii kiirelt läbi, et ma ei jõua vaadatagi. Sel ajal, kui tema omaette mängib, tunnen  mina igavust, vähemalt siis, kui kodused toimetused on tehtud. Palun jagage ideid, mida põnevat ette võtta kahe poole aastase poisipõnniga?

Rääkides nüüd Dargo iseärasustest- need on nii armsad, neil hetkedel unustad kõik pahandused, mis ta korda saadab, mitte, et neid väga palju oleks.

  • Kui ta kenasti potil ära käib, tuleb ta mu juurde koos potiga, nii uhke olemisega ja lausub ilmekalt “oooooiii”, seda peab ise kuulma, raske kirjeldada. Samal ajal, kui mina suundun potti tühjendama, ootab tema kenasti seal, kus  poti koht on, seni, kuni mina tema varandusega tagasi jõuan. Kogemata juhtun kauemaks jääma, hüüab tema kohe usinalt “emme”. Mul käib alati südamest jõnks läbi, kui laps lausub sõna “emme”, ma justkui siiani ei usu, et ma tõesti olen sellele präänikule emme. Eks tal läks veidi kauem aega ka, et mind üldse nii hüüaks.
  • Kui ta on pahandust teinud, ja aru saab, mis valesti tegi, langetab ta kurvalt pea ja jalutab aeglaselt oma tuppa. See ei ole alati nii, aga viimasel ajal nunnuks kombeks saanud.
  • Kuna ta meil kenasti kõike järgi ahvib, siis meie, voodis söömise harjumus on ka talle külge hakanud. Oii, kuidas see mulle ei meeldi, aga no mis sa ära teed, kui ise eeskuju annad. Selle vea ma püüan muidugi likvideerida, paha komme.
  • Mõne asja kohta on tal täitsa omad väljendid, millest meie siiani aru pole saanud, kuskohast need tulnud on. Näiteks: vanaema-kanana, juua-kuubäbä(samas oskab väga hästi ka ilusti sõna “juua”), onu-konu, palli-kalli, hobune-komune. Neid lahedaid sõnu jagub kindlasti veel, aga hetkel ei suuda meenutada. Tean, et vahel meeldib vanematele sõnu lihtsustada, et vanaema on näiteks mamma. Mina isiklikult sel mõtet ei näe, sest Dargo vanuses laps võiks ka keerulisemaid sõnu õppida.

Oii, kui pikaks see postitus nüüd venis. Loodan, et on andestatav, pole ju Dargost siin nii ammu juttu teinud. 🙂


Tänaseks tõmban siis otsad kokku.
Lugemiseni,
Deini

1.trimester seljataga

Tundub, et mulle sobib kord nädalas kirjutamine, sest ega tihemini väga välja ei mängi. Ma muidugi pead ei anna, sest alati võib juhtuda, et tekib suurem motivatsioonipuhang ja postitusi lendab igasse ilmakaarde. Selle postituse kirjutamist alustasin 5.juunil, nagu päisepildilt näha, võtsin teetassi ja maasikad kõrvale. Kahjuks sai uni minust võitu peale tee joomise lõpetamist.

Kuigi mulle tundub see beebiootus kulgevat teosammul, on siiski möödunud märkamatult juba 1.trimester. Võin julgelt väita, et olen siiamaani saanud nautida rasedust. Neli päeva kerget iiveldust(mis minu jaoks tundus nagu surm muidugi) oli tühine kogu selle 17-nädala peale. Elu on lill ma ütlen, väsimus vahel on suurem, kui peaks, kuid ometi on kõik proovid korras olnud, et muretsemiseks põhjust pole. Veidi rohkem pissile ajab küll, kuid öösiti olen piisavalt laisk, et hommikuni oma häda ära kannatada. Veidi rohkem pingutades, kiiremini kõndides või last süles tassides, võtab hingeldama ka, kuid siiski täiesti talutav. Kuigi raseduse algus oli veidi erinev esimesest, siis nüüd on juba kõik üsna sarnane. Kui jätta välja kiirem kõhu kasv ja varem tuntavad liigutused.

Lisaks on mul juba kodus üks rüblik, kes vajab minu hoolt, armastust ja tähelepanu. Et ei saa puhtalt ainult enda rasedusele keskenduda ja miljoni muu faktoriga peab ka arvestama. Näiteks kardan ma, et mänguhoos suudab poja liiga kõvasti mu kõhule vajutada, kuigi iga natukese aja tagant püüan ikka seletada, et beebi on kõhus. Kusjuures, ma ei saagi aru, kas ta mõistab seda või mitte, aga aeg-ajalt ikka näitab kõhu peale ja sõnab siis, kas “tita” või “beebi”.

Umbes 14.nädala paiku ma tundsin mingit aimatavat siblimist seal alakõhus, kuid nüüd 17.nädalal on liigutused täiesti selged ja aktiivsed. Küll mitte iga päev, aga alati on tuju kohe kordades parem, kui kõhuelanik endast märku annab.

Jõudsin vahepeal juba lootedopleri soetada, et süda rahul oleks, sest ämmakas ei ole kahe visiidi jooksul südant kuulanud. Olen lugenud mõnelt poolt, et tihti ei kuulatagi peale 20-nädalat, sest siis ei pruugi südamelööke alati kätte saada ja asjatut paanikat tekitada ei taheta. Esimese lapse ootuse ajast mäletan küll, et iga visiidi aeg siiski kuulati, oli ka sama äe. Õnneks olen ka koduselt ideaalselt südamelöögid kätte saanud, beebi südant on super armas kuulata, koguaeg kuulaks. Sellega oli ka muidugi mingi teema, et vist väga tihti ei soovitata kuulata? Õnneks mul pole suurt vajadust seda tehagi, sest ka liigutused on tõestuseks, et kõik on korras.

Vahepeal ajaviiteks proovisin siin ka erinevaid soo ennustusmeetodeid: kuldsõrmuse ja juuksekarvaga, igasugu tabelid marimelli blogist, no ja siis lihtsalt, kui miski kuskilt kõrvu jäi. Kõik viitavad tüdrukule.
Muidu peaksime soo teada saama 4.juulil LA ultrahelis. Mis te arvate, kui väga ma seda ootan?
Mis ei tähenda seda, et ma kuidagipidi pettunud oleksin, kui ei ole soovitud sugu.

Keda teie mulle ennustaksite?
On teil mõni ootus?
Olete teie kunagi oma lapse soos pettunud?
Millised tunnused on teil olnud poisi või tüdrukuga?

Lugemiseni,
Deini

Igavene koonerdis, ma ütlen

70b1539eb1e46da68431e0c22f56da94

Eile haaras mind koristamistuhin. Sel ajal, kui koristasin, sai mulle selgeks, et mul oleks hädasti midagi rasedale sobilikumat selga vaja. Särk kisub üles, kõht jääb paljaks ja püksid kas pigistavad või vajuvad alla. Mu kapis valitseb tõesti tühjus juba. Olgugi, et kõhuke on vaevu märgatav, on kappi jäänud 1 paar teksaseid, mida kannatab kanda. Luku ja nööbiga teksad mu jaoks täiesti välistatud, trukkidest ja paeltest rääkimata. Julgen vaadata vaid kõrge pihaga teksapaaride poole.
Retuusid ja sukad- neid kannaks vist igal ajal, aga ei saa ju, vahel tuleb soliidne ka olla. Mitte, et mul nendegagi kapis hiilata oleks. Neid on, aga sellised, kus kumm pigistab hullult kõhule ja üldse pole mugav. Ma ikka vaatasin suu ammuli Triinu, kes suutis kombineerida mugavuse ja ilu nii hoolikalt. Silm puhkab, aga minul lihtsalt puudub nii hea stiilitunnetus. Ma kohe huviga jälgin,  kuidas ta nüüd, kui beebi käes, riietub. Kui ta just piltide jaoks end eraldi ilusti riide ei pane. 😀

Ma kord olen selline inimene, et väga ei raatsi endale midagi osta, kui ostan, siis alatasa kasutatult, et võimalikult odavalt läbi ajada. Ehk, et kui suuremat häda käes pole, ajab ka vanade riietega ära, aga enam ei saa. Kui ikka miski selga ei mahu, tuleb ringi uudistada. Ma vahepeal piilusin aliexpressi ja wishi lehekülgi, oeh, kui odav. Aga sealt tuleb see kaup nii kaua, et selle aja peale jõuan puhta alasti jääda ja toast nina välja pista ei saa. Lisaks on sealsete riiete kvaliteet kahtluse all, sest varasemat kogemust pole.

Hetkel on kleidid, õhulised pluusid, maikad ja lühikesed püksid mu kirg. Aga nii kitsi olen küll, et ühe maika eest 5€ välja käia ei tahaks. Üks päev Takkost olin täitsa nõus kaks 2.50€ maksvat maikat ostma, aga nagu täna selgus, üks nendest jääb varsti kappi vedelema. Teine on õnneks väga veniv ja suhteliselt pikk.
Kuna meil siin väikelinnas on nii kesine valik riideid, ja väga kallis ka, siis šoppamas pean Viljandis käima. Centrum 2’s on üks hiina pood, kus on odavad hinnad ja sealt julgesin skoorida endale väga venivad ja mugavad retuusid. Miks ma ütlen, julgesin, sest seal oleneb kvaliteet ka vist täiesti partiist v konkreetsest riidest. Ema sai sealt kingituseks ka nahkdetailidega püksid, aga samal päeval, kui jalga proovis, pidi kohe ka õmblema. :/
Mis ma öelda tahan, on see, et mina ostan enamjaolt oma riided kaltsukatest ja odavatest poodidest, aga seal rasedale pükse on pea võimatu leida, kõik tundub nii ebamugav.
Siit ka küsimus

Kuskohast ostate teie oma riided?
Millised riided olid/on raseduse ajal kõige mugavamad?
Kuivõrd oluline on teie jaoks riiete kvaliteet?
Kui suure summa olete nõus ühe riideeseme peale kulutama?