Üksikema=lõtvade elukommetega naine?

Ma tulin siia, et lõpuks ometi üks postitus korralikult otsast lõpuni valmis kirjutada. Minu laiskus on mind nii häirima hakanud, et paha hakkab. Hiljuti sain ühe huvitava arvustuse omanikuks. Või õigemini minu blogi sai- Minu postitused koosnevad kümnest ritta seatud sõnast, seega pole mõtet lugeda. Igal blogijal on paremaid ja halvemaid aegu. Ma kirjutan selleks, et oma mõtted kirja panna, mitte selleks, et mingitele standarditele vastata. ;)Aga nüüd teema juurde.
Praegu on käsil Aasta ema kandidaadi valimine. Üks häirivamaid tingimusi, mis  seal seatud, on see, et üksikema ei sobi aasta emaks. Te võite isegi ette kujutada, kui punaseks see mul harja ajab.  Neid artikleid on juba omajagu ilmunud, erinevate arvamusavaldustega. Alguse sai see vist Ringvaate saatest, kus proua Siiri Oviir neist tingimustest rääkis. Mina lugesin sellest hiljem õhtulehes ja seal jäi kajama selline õudselt üldistav lause:”Oleme taotlenud parimat võimalikku lastele. Te ei kujuta ju ette, et me valiksime aasta emaks naise, kellel on küll, tõesti, jah, palju lapsi, kuid igal jõululaupäeval tutvustatakse uut isa,” ütles Oviir. “Kuskile tuleb piir tõmmata.”
Meil siis kõik üksikemad vahetavad mehi nagu sokke? Olen võib-olla naiivne, aga ma kardan, et Eestis on väga väike protsent naisi, kes teeb lapsed erinevate meestega ja jookseb järgmise juurde. Ma ei saa aru, kuidas üks täiskasvanud naine saab nii rääkida ja mõelda. Jah, me saame aru, et Naisliit ei hakka enam reegleid ümber tegema, kuid päris nii jõhkralt peale lennata oma arvamusega.

Mille poolest see abielus ema üksikemast parem on? Emad armastavad oma lapsi ühtviisi. Nii palju paare on vabatahtlikult vabaabielus ega pea abielu nii tähtsaks. Kui vastikult see kõlab:” Üksikema ei vääri aasta ema tiitlit.” Siinkohal ei mängi üldse rolli see, et ma ise olen üksikema staatuses olnud, õiglus minus pesitseb nii või naa.
Ma ei arva, et tiitlit ei vääri abielus emad, lesed, kärgperekonna emad, vaid, et üksikemasid ei tõugataks nii julmalt välja. Igasugu kommentaare lugedes tuleb lausa pisar silma, kui empaatiavõimetud eestlased vahel on(ma ei üldista).
Kõige enam meeldis mulle Marina Kaljurand’i arvamus sellest prallest, mida saab lugeda SIIN
Ma ei hakka tema lauseid eraldi välja tooma, sest tekst on pikk ja teil on mugavam õhtulehest lugeda.
Sain nüüd selle teema südamelt ära ja loodan südamest, et järgmistel aastatel on Aasta ema tiitli kriteeriumites pisikesed muudatused tehtud.
Pilt googlest

Lugemiseni,
Deini

Advertisements

8+1

Esimene arstivisiit.
Üsna pea peale rasedusest teadlikuks saamist panin noortenõustaja juurde aja kirja. Miks noortenõustaja juurde? Sest naistearstile olid pikad järjekorrad ja kuulun veel vastavasse vanusegruppi. Igal juhul oli tore üllatus, kui mind tervitas sama naisterahvas, kes mind mu esimese poja ajal vastu võttis. Oli üürike äratundmisrõõm ka tema poolt.

Ega seal pikka juttu ei olnudki, kupatati pukki, kinnitati beebiootus ja lubati isegi samal päeval veel ultraheli teha. Kuna mul oli aeg üsna varakult, aga ultrahelisse pääses alles kell 13.00 ja seda ka elavas järjekorras, siis oli vaja aega parajaks teha. Õnneks oli mul Härra kaasas ja käisime siis hesburgeris, midagi paremat parasjagu pähe ei turgatanud.

Haiglasse jõudsime üsna täpselt, jäime ukse taha ootama, seal oli paar inimest veel ees. Inimesi jäi vähemaks ja siis oli justkui järjekord minu käes, vaadati mulle otsa ja eks ma läksin sisse, ultraheli toimus seespidiselt, sest nii väikse rasedusega kõhu pealt ei pidavat nägema. Jälle oli vaja püksid maha ajada, jube ebameeldiv ikka, mis sest, et mind isegi meessoost ämmaemand näppinud on. Ultraheli kinnitas mu enda arvutust, et rasedust on 8+1 nädalat. Peale ultraheli pidin veel noortenõustaja juurest läbi käima, et saaks uue aja kirja panna ja muu olulise info edasi anda. Siis selgus, et ultraheli oli tehtud valele inimesele, ja nüüd ongi nii, et minu beebi pildil on võõra emme nimi. Mind see ônneks ei morjenda, sest beebi pildil on ikkagi minu. 😄 Ämmaemandaks on sama naine, kes esimese rasedusega. Mulle sobib, ongi hea tuttav keskkond.

Järgmine visiit on 2.mai, kuigi minumeelest võiks olla hiljem, sest pean nii 2 nädalat järjest Viljandisse sõitma, järgmine uh on juba 12.nädalal, siis juba kõhu pealt.

Kõige nõmedam on see, et mu peas on aeg-ajalt hirm, et äkki beebi süda ei löögi järgmise visiidi aeg. See on nii tobe ja mul on halb tunne sellepärast. Ma ju tean, et lambist midagi halba ei juhtu, kuid igasugu juhtumeid on olnud. Esimese beebiootuse aeg ei osanud ma selliseid asju karta, sest teada sain ka alles 4.kuul, kuid seekord juba üsna varakult. Loodan, et aja möödudes sellised hirmud kaovad, sest tekitan endale sellega vaid lisastressi.
Väike pildike ka imest, kes jõudsalt kasvab.18378806_1374766029248639_537854970_o
Lugemiseni,
Deini