Tore mälestus lapsepõlvest

pizap-com14854612597101Mina olen paraku selline inimene, kes palju head oma lapsepõlvest ei mäleta. Mulle seondub lapsepõlve ja mälestustega pea alati, enne kooli, aeg. Täna pikka juttu ei tule, aga olles siis kuskil äkki 4-aastane, elasime me perega Tallinnas.

Mul oli kõrval suur õde, vend oli alles väga pisikene, kusjuures sellest vanusest mäletangi kõige eredamalt ainult seda, mida tegime, kus seiklesime Tallinnas.
Mulle meeldiks, kui ma mäletaks näiteks mere ääres käimist, aga ei mäleta ja pole isegi küsinud emalt, kas me seal käisime.
Kõige toredam oli minu jaoks õega lauluväljaku ümbruses jalutamine, mängimine. Seal kõrval oli vist isegi mingisugune n-ö puust vaatetorn, ei oskagi sellele nime anda. Igal juhul selle torni otsas me pidevalt olime, ajasime üksteist taga ja tegime sadat muud asja veel. Sigadused kuulusid ka sinna juurde, aga need ei ole toredad mälestused.

Ei pidanud küll pikka juttu tegema, aga kirjutamistuhinas meenuvad veel mõned seigad lapsepõlvest, siis, kui elasime Märjamaal.
Ma lausa igatsen maisipõllul raksus käimist ja vanas mahajäetud kortermajas nende nosimist. Oli ikka mõnus elu küll, mitte, et praegusel miskit häda oleks. 😀
Uka-ukad, peitusemängud, keksud, turnikatel turnimised, liivakastis mängimised, heinapallide sees müramised, naabritüdruku juures nukumängud.

Pilte mul siia kahjuks täna panna pole, võib-olla hiljem tuhnin oma albumites ja näitan  teile ka väikest ennast. 😉

Kirjutage mulle, millised mälestused on teil lapsepõlvest?

Lugemiseni,
Deini

Advertisements

Lobajuttu

See nädal istume pojaga kodus, mõlemad haiged, kurk kähe, nina tilgub. Talveperioodil siis alati sulailma korral, ausalt, tüütab ära juba. Lohutatakse küll, et poja põeb praegu haigused läbi ja suuremana siis ei tule viirused nii kergelt külge, mina muidugi olen selles osas skeptiline, aga eks me näeme.

Teate, kui rahul ma viimaste päevadega olen, ma olen leidnud poja jaoks maksimaalselt aega, hommikupoolikul naudime koos hommikusööki, sõbranna käis ükspäev kohvil, siis mängisime koos präänikuga, rohkem muidugi tegeles temaga sõbranna, sest kummalisel kombel mõjub see preili lastele nii hästi. Peale lõunaunesid ärkab poiss veidi pahura tujuga, kuid peale seda, kui õues ära saime käia, oli tuju kordades parem. Lastele on õues olek ikka nii hea mõjuga, haigena olles lihtsalt nii tihti ei saa käia. Üldiselt on mu prääniku lemmiktegevuseks mänguasjade mulle toomine, mille nimed ma nimetama pean. Nii me sorteerisime lelusid, ehitasime klotsidest müüri, voolisime(mina tundsin sellest muidugi rohkem rõõmu), ladusime torni, uurisime puslel olevaid loomi ning lõpuks jõudsime mängubeebini. Beebile andis ta minu voolitud korvist mängukomme, muidugi pani ta neid näiliselt ka endale suhu, et siis minu reaktsiooni näha. Tema puhul väga suur edusamm, sest muidu ta pikka aega ühel tegevusel ei püsi, kuid titaga majandas päris tükk aega. Hiljem pakkus veel oma vahvlit ka titale. Need on pisikesed asjad, mille üle saab uhkust tunda.

Nüüd on mul tekkinud taas tuhin enda toidulauda kriitilisema pilguga vaadata. Olen söönud üsna normaalselt ja hea tunne on. Liikunud ma muidugi väga pole, sest see ilm ei kutsu üldse välja. Pojaga jalutuskäigud vast arvesse ei lähe, sest need nii lühikesed ja aeglased. Enam me käru ei kasuta, on aeg sellest loobuda, sest mu väike väänik muutus liiga mugavaks ja ei tahtnud üldse kõndida.

Üks päev läks vahepeal raisku, sest peale lõunat tundsin ma end väga halvasti, silmad valutasid, iiveldas. Olin siruli voodis, kuni õhtu kuueni ja siis läks juba paremaks. Ma ei tea, mis see oli, aga nüüd pole enam midagi viga.

Ega ma rohkem ei lobisegi, sain oma mõtted kirja. Varsti poja ärkab ja siis teeme ühe õuetiiru ka.
Natuke pilte vaatamiseks.
Lugemiseni,
Deini

Õpetussõnad, tätoveeringud

Tulistan nüüd veidi jälle postitusi. Ühe teema jätan vahele, sest minu jaoks on laulud, mis lemmikud ja, mida jumaldan põhimõtteliselt sama. Kui keegi veel lugenud pole, siis oma  muusikaeelistustest kirjutasin SIIN.

Järgmine teema on- 3 asja, mida soovin oma lapsele õpetada.
pizap-com14851710954481

  1. Ausust- Ükskõik, mis olukorras, alati peab jääma ausaks, väikesed valged valed on mõnikord siiski hädavajalikud. Ei meeldiks meile, vanematele, kui laps valetaks oma asukoha kohta, kuhu ta läheb jne.
  2. Kaitse endast nõrgemaid, ära kiusa kedagi- Palju see ikka selgitust vajab, mulle meeldiks, kui mu laps oleks tulevikus nõrgamate eest väljas, kui see vajalikuks peaks osutuma, mulle meeldiks, kui ta mitte kedagi ei kiusaks. Teine asi on muidugi enda eest seismine, kui kiusatav oleks hoopis tema.
  3. Ära anna alla- Meile kõigile meeldiks, kui meie võsukesed oleksid edukad, edasipüüdlikud ja ei põruks mitte milleski. Kahjuks tuleb tagasilööke ikka ette, kuid oluline on alati tõusta ja edasi minna.

Millised tarkused annad sina oma lapsele eluks kaasa?

Oh neid tarkusi võiks veelgi loetleda, kuid  täna oli vaid kolm punkti.

Et see postitus siin liialt kesiseks ei jääks, panen ka 20.päeva teema siia kirja.
pizap-com14851712542652

Tätoveeringud- Mul ei ole tätoveeringuid, esiteks seepärast, et kardan seda valu, teiseks seepärast, et mina oma lühikese elu jooksul pole selgusele jõudnud, mis oleks see, mida sooviksin oma kehal eluks ajaks jäädvustada. Ma ei välista, et kunagi teengi endale tattoo, aga hetkel sellele ei mõtle.

Kas sinul on tätoveeringuid? Mida need sinu jaoks tähendavad?

Lugemiseni,
Deini

faktid ja…

lugu sellest, milline lapsevanem olen, millised on minu puudused.

Noh, esialgu ruttasin ma teemades ette, kuid nüüd olen hoopis maha jäänud. Eks elus kord ole nii, et üks päev on tahtmist ja tuhinat kõik võimalik ära teha, teine päev just vastupidi.
Tegelikult olen seda postitust 4 päeva kirjutanud, maru raske on enda kohta fakte kirjutada. Aga üritus on pool võitu.
30 fakti minust.
Otsustasin teha selle teema väikse kombona. Panen kirja veidi fakte enda kohta ning siis räägin lapsevanemaks olemisest.

  1. Alati, kui pead pesen, on nii värske tunne, olgu ma siis väsinud või mitte.
  2. Mulle meeldib koristada ja asju enda käe järgi sättida.
  3. Hindan riiete juures mugavust(dresse, retuuse, tuunikaid, maikasid jne).
  4. Olen moemaailmas üpris võõras.
  5. Kannan üliharva meiki.
  6. Eelistan tumedaid sokke.
  7. Mulle meeldib hullult arvamust avaldada.
  8. Mul on pidevalt motivatsioonipuhangud, mis kahjuks püsivaks ei jää.
  9. Ärritun kiirelt.
  10. Omamisvajadus.

Ma nii pingutasin, et välja mõelda fakte, mida just palju pole, loodan, et lepite.

Mulle on öeldud, et pean ennast maailmanabaks, tean justkui kõigist paremini, kuidas laste kasvatamine käib. Oeh, kaugel sellest, sest esimese lapsega on iga arenguetapp mulle väljakutseks ja tihti olengi täiesti nõutu, mida näiteks jonniga teha. Samas olen ka seda meelt, et see, kui palju lapsi sul on, ei määra veel sinu oskust lapsi kasvatada, liiati veel siis, kui lapsed on järjestikku.
Ühe neiuga on pidevalt kiskumist ja ma lihtsalt ei suuda aru saada, mis mind tagasi hoidis, et  temaga suhtlemine lõpetada. Ma tean, et lõvi tähtkujule on omane diivatsemine, selline üleolev ja kuninglik suhtumine, aga olen aru saanud, et see lööb vaid teatud inimestega mul välja. Nagu seda oli too neiu. Ühegi teise sõbrannaga pole ma elusees nii palju näägelnud. Jah, ma jälle kirjutan oma elus olevast tülist, olen saanud juba mitu korda peapesu, aga no kurat, seni, kuni ma kellegi nime ei maini ja ei laima, pole ma midagi valesti teinud. Igatahes sel korral väideti mulle, et 7+-kuune beebi oskab öelda “emme”, “issi”. Mitte keegi ei suuda mind seda uskuma panna, seni, kuni ma oma kõrvaga sellist imet kuulen. Mind huvitab ka lugejate arvamus sellest.

Tänu sellele tembeldati mind Einsteiniks, kes peab endast liiga palju. Noh ja siis ei suutnud mina ennast tagasi hoida ja mainisin talle veidi asju, mis mulle tema kasvatuse juures ei meeldi. Oojaa, ma tean väga hästi, kuidas emmed sellest pöördesse lähevad, aga pekki küll, tunded keesid üle.
See veel ei tähenda, et mina ennast ideaalseks emaks pean, kui olengi teinud miskit valesti, siis ma julgen seda tunnistada ja parandan ennast, mitte ei punni iga hinna eest vastu. Otsekohesed inimesed, kes mind ümbritsevad, ikka teadvustavad mind mu vigadest. Nüüd ma siis heietan siin, tahtsin hoopis kirjutada, mis vigu mina teinud olen.

Alates Dargo sünnist- oh issand, kui emotsionaalselt raske aeg oli poja imikuiga, läksin nii kergelt närvi, vahel pidi ema poja endaga võtma, et mina saaksin rahuneda. Jah, ma jätsin oma beebi isegi üksi nutma vahel, sellele mõeldes tulevad siiani pisarad silma.
Nüüd, kui poiss teeb igasugu ulakusi, ei taha mind kuulata, kaotab oma emotsioonide üle kontrolli-loobib asju jne, olen olnud mina vahel liialt leebe, vahel liiga karm. Tõstnud liiga palju häält, kuigi tean hästi, et paremaks see olukorda ei tee. Kuna pojal on nüüd veel keskendumisraskused ka, siis minu jõud lihtsalt ei käi üle ja ma ei suuda olla piisavalt järjekindel. Loomulikult püüan ma olukorda parandada ja päeva jooksul teda ikka mingi kindla tegevuse juurde suunata. Vahel, kui on olnud liiga pingeline päev, suudan selle poja peal välja elada, ise hiljem tundes hulle süümepiinu. Mul on rutiiniga probleeme, eriti puudutab see poisi hambapesu, mõnikord on õhtul see lapse magama panek nii kiire, et hambapesu lihtsalt ununeb, hommikust ma ei räägigi. Lisaks käib see alati suure kisaga, vähemalt oleme nii palju edasi liikunud, et peseb ise esihambaid. Ma olen lasknud pojal lubatust rohkem telerit vaadata, seda eriti siis, kui tal maša ja karu periood oli. Nii hea oli ju toimetada, kui poja rahulikult istus ja multikat vaatas. Selle süüks saab ajada ka keskendumisraskused, nüüd max 30min hommikul või õhtul. Vahel süüdistan ma ennast, et mu präänik nii nõrga tervisega on-raseduse ajal ei tarbinud ma vitamiine, kuigi toitusin mitmekesiselt, peale rinnaga toitmise lõpetamist, ei saanud poja jätkupiimasegu. Mõni emme võib mu küll nüüd mättasse lüüa, mis teha, vigadest õpitakse.
Kindlasti on neid vigu veelgi, kuid kõik on ju parandatav, õpitav. Emaks olemist õpitakse, see ei tulegi kõik iseenesest.

13606580_1088676417857603_7633096244563038331_n

Milline oled sina lapsevanemana? Või millisena sa end ette kujutaksid?
Milliseid vigu oled laste kasvatamises teinud?

Lugemiseni,
Deini

Milline inimene olen suhtes?

Hommikul lasteaiast koju tulles olin nii väsinud, et uinusin ja ärkasin 5min enne 14.00’i üles. Enne uinumist jäin aga mõtlema, kui talumatu ma vahel praeguses suhtes olla võin.Kuna tänase päeva teemaks on kirjeldada oma tähtkuju, siis pealkirjas olev teema läheb sellega päris hästi kokku.
pizap-com14845757953481

Enne võib siis arutleda minu tähtkuju üle, milleks on LÕVI.
Erinevatest allikatest horoskoope lugedes, domineerib lõvis ikka auahnus, võimukus,  südamlikkus, edasipüüdlikus.
Südamlik ma olen tõesti, sõbrad võivad alati mu peale loota, edasipüüdlik samuti mingilmääral, sest püüan siiski oma elujärje parandamiseks midagi teha.
Lõvi metalliks on kuld, mis minupuhul tõesti paika peab, sest ehteid kannan ikka kullast või kullavärvi, aga selle teemaga on rohkem mind ema nakatanud.
Väidetavalt ei sobi lõvid kokku vähkidega, kuid minu härra on vähk ja mul tõesti pole selle poole aastaga jäänud tunnet, et me kokku ei sobi. Okei, mu vend on ka vähk ja nääklemisi tuleb ette, kuid kellel ei tuleks.
Vahel lähevad mu horoskoopid tõesti täppi ja tunnen end neis ära, kuid sellega, et peaksin olema auahne või võimukas, ma väga nõustuda ei taha. Vähemalt eraelu silmas pidades. Tegelikult on ju naiivne mõelda, et horoskoobid alati täpselt õiged on, sest iga inimene isiksuselt on ju täiesti erinev, kõiki ühe tähemärgi all olevaid persoone ühte patta panna ei saa.

Pöördudes nüüd tagasi selle teema juurde, millest ma kirjutama tulin.

Ma olen suur kontrollifriik, ma pean pidevalt küsima, kus mu härra on, mis ta teeb, kaua tal läheb, miks nii kaua, ma solvun, kui ta lubatud ajaks ei jõua jne. Tänu sellele on tekkinud meil omavahelist hõõrumist. Ta ei ole harjunud, et keegi tema käekäigu kohta nii palju uurib ja on selge, et härra soovib rohkem vabadust. Minul on taoline uurimine-puurimine loomuses, aga tänu suhtele olen suutnud sellise käitumise kontrolli alla saada, ei ole ju meile kummalegi hea ühe ja sama teema pärast alatihti tülitseda. Püüan küll alati oma põhjuseid ja seisukohti seletada, kuid lahenduseni see ei vii. Olin kangekaelne ja vastassoo selgitused läksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Olen aru saanud, et ka paaridel on vaja oma aega ja oma elu, sest koguaeg ninapidi koos olla pole niikuinii võimalik. Ma tõesti ei soovi olla see nõudlik ja käskiv naine, kelle pilli järgi mees tantsima peaks. Reaalselt mulle ju ei istu tuhvlialused mehed, miks peaksin ma siis kellegi selliseks muutma.
Üks tüli tekkis näiteks siis, kui härra oli lubanud, et jõuab selleks-selleks kellaajaks minu juurde, kuid kuna ta on vahel kaine juht, siis peoliste plaanimuutused lõid ka tema plaanid sassi. Kuna mina olin väga lootnud, siis olin ikka üpris solvunud, tegelikult sain aru küll, et siis ei sõltunud jõudmine enam temast, aga kangekaelset oli vaja mängida. Teine teema on muidugi see, et tegelikult on parem üldse mitte lubada, et hilisemaid tagajärgi vältida, aga härral ei taha see miskipärast õnnestuda. Küll ka sellega ükskord kompromissi saavutame.
Teine põhjus tülitsemiseks tekkis siis, kui mul ühtäkki voodis olles tekkis mõte sõita Paide sõbrannale külla. Härra kahjuks ei nõustunud sellega, aga seletada ka ei püüdnud, miks. Hiljem siis mokaotsast mainis, et kütusega hetkel probleeme ja oma viimast raha selle peale panna ei tahaks. Okei, mõistsin, kuid selgusetuks jäi ikkagi, miks ta kohe ei võinud seda öelda. Tund hiljem andis teada, et võime ikka minna ja läksimegi. Ma ei tea, kuskohast ta nii kiirelt lahenduse leidis, aga see oli tema viis kõrvaldada “tülinoot.”

Eks neid kiikse tuleb minupuhul kindlasti veel ette, kuid oluline ongi rääkida, rääkida, rääkida. Meeste puhul eriti, sest nad ju nagu väiksed lapsed vahel. 😀
20160726_212821

Mis tähtkujust sina oled?
Kuidas lahendad sina oma kaaslasega tülisid?
Kas on ka selliseid hetki, kus olete lahkumineku äärel?

Lugemiseni,
Deini

Millest unistan?

Eilne menüü kirjutamine läks mul puhta rappa, miskipärast olin ajas ette rutanud ja kirjutasin omast arust eelmise päeva teemat. Ja kui nüüd siia tänase päeva teemat kirja panema tulin, eeldasin, et kirjutan lihtsalt oma unistustest. Aga igaks juhuks teema üle lugedes taipasin siiski, et pean kirjutama, millest unistan tuleval aastal. Kahjuks ma järgmiseks aastaks veel detailseid plaane seadnud pole, sest 2017 alles algas, aga SIIN on link,  mis veidi selle teemaga kokku läheb. Muu kirjutan siis 2017/18.
pizap-com14845061581961

Eks ikka kõigest, mis hetkel veel kättesaamatu. Unistused on kord sellised, et nende nimel tuleb pingutada ja ise nendeni jõuda. Keegi neid unistusi sinu eest ei täida.

10. klassi lõpetamisest- selle nimel olen juba tööd tegema asunud, see etapp on veel lihtne. Ma tean, et ma saan sellega hakkama, ükskõik, kui kaua see ka aega ei võtaks.
Oma kodust- Kuna olen juba täisealine, mul on laps, suhe, aga elan ikka veel vanematega, siis oma kodu on nii olulise tähtsusega. Ükskord peab iseseisvaks saama, üks neist võimalustest ongi kodunt eraldi elama minna. Ma ei ütle, et ka vanemate juures elades ma iseseisev olla ei saaks, saan.
Parematest rahalistest võimalustest- Kuigi on selge, et väga palju sõltub haridusest, siis tänapäeval miskipärast võetakse tööle kogemustega inimesi. Kui sa aga oled alles kooli lõpetanud ja tööturule siseneda soovid, siis kuskohast võtad sa kogemuse? Loomulikult leidub ka neid ettevõtteid, kus antakse n-ö algajatele siiski võimalus. Mina püüan siis lihtsalt, ka kooli kõrvalt, igast võimalusest kinni haarata, et kogemuste pagasit suurendada. Esimene samm selleks on end töötuna arvele võtta.
Eneseteostamisest- Üks võimalustest on loomulikult kool, teine millegi oma kätega valmistamine, kolmas kellegi abistamine jne. Eks ma püüan leida selle kõige parema väljundi. 🙂

Praegu selline väga pinnapealne mõtisklus, eks põhjalikumalt järele mõeldes ole neid veelgi. 🙂

Millest teie sel/tuleval aastal unistate?

Lugemiseni,
Deini

Minu tänane menüü

Viimasel ajal on kuidagi nii läinud, et hommikune söögiisu on täiesti kadunud.
pizap-com14844240105171
Täna hommikul suutsin  tassi kohvi ära juua ja ühe banaani süüa.
Lõunaks valmistasin endale teed, mida ka blogi fb lehel soovitasin, šokolaadi, piparmündi tee. Super maitseelamus. Lisaks praadisin endale kaks muna singiga ning kreeka salat kõrvale. Paar küpsist ka n-ö magustoiduks siis.
Õhtuks ei suutnud ma suurest laiskusest muud teha, kui kaks singi-juustu leiba. Täna olen patustanud ka cocaga, mis on kõhu täis hoidnud.
16003025_1543045582376495_7703217236990047434_n

Kuna ma alati ei viitsi oma toitu pildistada, siis kahjuks toidupilte siia panna pole.
Üsna kesine sissekanne, aga vähemalt on jälle üks päevateema olemas, mida lubanud olen. Ma miskipärast arvasin, et eile oli see teema, tahtsin ajast veidi ette rutata.

Milline on teie söögiisu hommikuti?
Milline menüü teil täna oli?

Lugemiseni,
Deini

5 suurepärast asja mu elus

Minu elu hetkel ongi peaaegu suurepärane. Eks neid unistusi ja puudjääke jagub, materiaalse poole pealt, kuid iga päev on omamoodi eriline ja tuleb maksimum võtta.
pizap-com14843120328441

  1. Iga ema jaoks on tema laps(ed) alati esikohal ja nii ka minul, ta on igatepidi suurepärane ja ideaalne.
  2. Mul on imelised sõbrannad, kellest põhikooli ajal tundsin väga puudust.
  3. Mul on super toetavad vanemad, mõni vanem oleks oma alaealise lapse kodunt välja visanud, teada saades, et laps saab lapse. Ka praegu, kui olen juba 18, pole neil minu kohalolu vastu midagi.
  4. Minu Veiko- Ta saabus meie ellu õigel ajal, õigel viisil, ootamatult ja suure tundega, mida ei lootnud enam kunagi tunda.
  5. Mul on kodu, kus olla.

 

Nagu te isegi aru saate, siis kõik suurepärane minu elus seondub tunnete, armastuse, sõprusega. Sest asjad ei tee meid tõeliselt õnnelikuks, need muudavad meie elu vaid mugavamaks ja tekitavad hetkelist eufooriat.

Mis on need asjad, mis teie elu suurepäraseks muudavad?

Lugemiseni,
Deini

Mis mulle meeldib?

Tegelikult võiks ju asju, mis meeldivad, loetlema jäädagi. Aga kuna postitus tuleks nii igav, siis kirjutan veidi seletust ka juurde.
Ja nüüd, kui vaja kirjutada neist, kiilub kinni.

pizap-com14843065678241

  • muusika- kes ei naudiks head muusikat, koristamise või spordi tegemise juurde sobib ideaalselt.
  • raamatud- raamat, mida vabatahtlikult loeksin, peab ikka väga hea olema, n-ö minu maitsele. Aga mis kõige naljakam, ma pole veel selgusele jõudnud, milline see minu maitse siis on.
  • toit- üks nauditavamaid asju, kui enda jaoks see ka piisavalt põnevaks muuta, uusi asju katsetada jne.
  • jalutamine- väike jalutuskäik värskes õhus muudab mõtte klaariks ja enesetunde kordades paremaks. Tee seda siis üksi või kaaslasega
  • lapse jutustamine- üldiselt on päev korda läinud, kui tekib selline moment, kus laps räägib pika pika jutu maha, aga mina sellest aru ei saa. Armas on vähemalt kuulata.
  • kallimaga koos olemine- üks tähtsamaid asju elus, armastus.
  • filmide vaatamine- filmid, olgu nad õudukad, komöödiad, draamad, põnevikud. Kui filmil on sisu, siis heameelega vaatan.
  • tantsimine- kuigi ma seda tihti ei tee, siis vahel see tekitab täieliku vabastustunde, vehkida ja hüpelda.
  • laulmine- juhtub harva, kuid mõnel hommikul ärgates tekib hirmus soov laulda ja seda ma teengi, mõnus tunne.
  • kirjutamine- blogimine, minu kirg.
  • positiivsed inimesed- rõõm on ümbritseda end positiivsete ja tahtejõudu täis inimestega, nakatab ennastki.
  • koristamine- igapäevaselt alati ei viitsi, kui tuhin peale tuleb, siis naudin seda.
  • iseenda kätetöö- 8. klassis tegin loovtöö, maali endast. Siiani vaatan seda uhkusega oma seinal.
  • meeldiva aine õppimine- teen seda rõõmuga, kui aine on mulle vastuvõetav, arusaadav, siis on hea hiljem ka tagasiside vastu võtta
  • ilus ilm- päike süstib energiat. Näiteks täna küll päikest ei olnud, aga hea soe õhk paitas põski ja kosutas.

 

Häid ja meelepäraseid asju võikski loetlema jääda, kuid täna piirdun sellise nimekirjaga.

Ilusat päeva,
Deini

Mis siis, kui…

pizap-com14841448308881

me koliksime Veiko ja Dargoga omaette elama. Kui ma peaksin iseseisvalt toimetama hakkama, rahadega ümber käima, süüa tegema, koristama jne. Sest tegelikult sõltun ma siiani oma vanematest, perekonnast. Tasapisi ka siin keskkonnas püüan iseseisvuda, vähem abi paluda, ise uurida ja toimetada. Tegin ju isegi oma elu esimest tööd ja saavutasin selle ise.  Vahel vajan siiski mõnes valdkonnas abi. Näiteks peaksin ma minema ja end töötuna arvele võtma, kuid miskipärast on blokk ees ja ei julge sugugi. Peaksin minema silmaarstile, uued prillid saama. Kõik see eeldab eeltööd ja raha, kuid selle pean ma ikka vanematelt saama. Noh muidugi on võimalus ka ise töö leida ja see raha teenida, aga praegustes tingimustes on see üpris võimatu.

kui ma võidaksin lotoga. Ega siis vist ei teaks kuhu joosta ja oleks justkui peata kana, ilmselgelt on siis juttu suuremast summast. Piisaks ka 100 000. Kuna minu unistused on hetkel suunatud omaenda kodu poole, siis kindlasti läheks osa sellest summast kodu ostmisele. Teeks isegi autojuhiload ära, mis siis oleks viga koolis käia, lapsel järel jne. Kindlasti aitaks ka vanemaid, teate ju küll, kui olulisel kohal nad mu elus on. Oeh, õnneks unistamine on tasuta.

kui ma pean silmitsi seisma kohtuprotsessiga. Nagu ma juba palju palju maininud olen, siis see aasta võtsin eesmärgiks elatis lapse isalt välja nõuda. Ma kujutan ette, kui närvis ma otsuse langetamise hetkel olen, või siis, kui arvatavasti toimub sundtoomine, et dna analüüs kätte saada. Uh, ausalt ei taha mõeldagi. :/ Aga ära peab selle ükskord tegema, sest laps on ju kannataja, mitte mina ega tema.

Neid mis siis, kui teemasid võikski loetlema jääda, näiteks, mis siis kui mul ei oleks last, kui ma elaks välismaal, kui ma lõpetaks gümnaasiumi jne.

Teilt küsin hoopis, mis siis, kui lõpetan blogimise?
Kas see mõjutaks teie elu kuidagi?

Lugemiseni,
Deini