Kella keeramisest

Täna öösel kell 3.00 keerati siis kella tunni võrra tagasi.

images

Kas see meid kuidagi mõjutas ka?

Kui aus olla, siis mitte põrmugi, äratus oli ikka suhteliselt samal ajal, 6-7 vahel. Poja läks lõunaunne, nagu tavaliselt nädalavahetuseti, kui lasteaiapäeva pole, kell 12.00. Väsis ka samal ajal ja õhtul magama samuti kell 20.00. Ise tunnen ennast ka hästi, millest võib järeldada, et kellaaeg ei mängi suurt rolli.

Seda enam ma naeran ja loen, kui hullusti mõned ikka ägisevad, et milleks seda kella keeramist vaja ja, et kogu rütm läheb sassi, eriti lastel. Ja kõige enam virisevad vanurid, noored kooliealised ning n-ö niisama elus lulli lööjad. 😃

Ei jah, ma ei ole ise ka siiani aru saanud, milleks seda vaja on, ehk keegi valgustab mind? Mina üleüldse ei pööra sellistele pisiasjadele tähelepanu, palju mõnusam elada.

Kuidas teie kella keeramisse suhtute? Mõjutab see teie päevarütmi?

Lugemiseni,

Deini

Advertisements

Minu aktiivsus

Oii kui kohutav tunne mul vahepeal oli. Ainult virelenud, söönud ja veel virelenud. Ma ei tea, miks ma seda endale tegin, aga kõike saavutatut maha visata ka ei soovi. Seega tõusen taas püsti ja lähen vapralt edasi. Jaa, ma tean, kui palju palju seda hala siit blogist leiab, aga mis teha, kui alles kasvatan paksu nahka ja tahtejõudu.

Kõik, mis ma teen, saab jäädvustatud-liikumine, söömine, patustamine, kõik muutused samuti-kaalunumber, sentimeetrid, üldpilt. Vähemalt kord nädalas püüan ka siin tagasisidet anda. Edu mulle. 😀 Ja see pole lubadus, see on hetkel vaid soov, tahe, motivatsioon, kuidas kõik kulgeb, seda vaatame alles hiljem.
See nädal olen küll vast üsna tubli olnud, patustamist on, aga mitte nii, et lausa õgiks, kõike mõõdukalt. Seega süümepiinu ei tunne.

Alustaks sellest, et kuna poja natukene on saanud jälle lasteaias käia, tulen alati jala lasteaiast koju-umbes 3km siis. Täna oli muidugi selleks väga ebasoodne ilm, kodunt välja minnes mõtlesin küll, et otsustan bussi kasuks, aga tunne oli selline, et tahaks ikka kõndida. Milleks võimalus käest lasta. Tegelikult on kõndimine väga mõnus ja ergutav, eriti hommikuti, sest eriti tihti varasemalt mul seda võimalust ei avanenud. Võimalust oleks olnud küll, aga seda siis vast kell 5 hommikul. 😀 Aga vot nii laisk olen, et nii vara end voodist välja ei vea, uni on ka oluline. Üldiselt saan siiski kuskil 8h magada, loomulikult on ka mõni erand.
Vee joomine on ka väga aktuaalne teema hetkel. Peale seda, kui ma päeva jooksul vaid ühe klaasi vett jõin, tuli mõistus koju.
14881385_1180685591990018_511040646_o

Kõndimine piltide kujul
14895477_1180683041990273_671567613_o
Tegelikult oli see ka kõnd, aga tõmbasin alles äpi alla ja unustasin  seadeid muuta. 😀
14895638_1180683095323601_1866383534_o
Ma ei ole üldse mütsikandja, aga tol õhtul tundsin küll vajadust müts pähe panna.

Ega pikemalt juttu polegi, praegu naudime empsiga sooja teed ja varsti lõunat sööma. 🙂
14894441_1180685318656712_719851851_o
Ilusat päeva jätku teile, liikuge palju. 🙂
Lugemiseni,
Deini

Lasteaed-mured ja rõõmud

Augusti lõpus hakkas Dargo juba lasteaias käima. Proovipäevad kulgesid üsna ladusalt, sest olin koos temaga ja talle oli kõik nii uus ja huvitav. Nii, kui tema kõrvalt kadusin, algasid probleemid. Kõik need poolikud päevad, mis ta lasteaias oli, suutis ta ainult jonnida, kasvatajad ei tulnud ka just rõõmsa näoga pärast vastu. 😀 Tegelikult oligi see kõik alguse asi, seal jonniti lausa kooris, kui üks pihta hakkas, olid teised kohe järgi. Minu pojal seisnes siis suurem probleem selles, kui keelati. Ta on hirmus rahmeldaja, jookseks ühe asja juurest teise juurde, tal on raske ühele tegevusele pidama jääda. Ja nii need erimeelsused ja jonnihood tekkisid. Lisaks juba selle vähese aja jooksul oleme haigena kodus istunud kokku üle kuu aja. Peale esimest sügisest haigust aeda naastes, ta ainult rippus mu küljes, no ei saanud ära minna. Vahepeal oli allaandmise tunne, aga läksime vapralt edasi ja üldse ei kahetse ka.

Nüüd äsja sai Dargo köhast-nohust-palavikust võitu, kolmapäeval läks lasteaeda, arvasin, et esimesel päeval peale pikka pausi teda lõunaunne ei jäta. Aga suur üllatus oli küll. Läksime kenasti rühma uksest sisse, tervitati soojalt, sest ammu poldud nähtud ja Dargo tahtis lausa üleriietes mängima joosta. 😀 Seega nüüdseks kolmel päeval pole tal lasteaeda jõudes minust sooja ega külma. Hommikul ärkab kenasti koos minu äratusega, kuigi loodan ikka, et magab veidi kauem, et saan enne omad toimetused tehtud. Oleks see siis vaid lasteaia päevadel nii, ka nädalavahetusel ei lasta kaua põõnata. Mis teha, ehk ajapikku uni magusam ja ei ärka kell kuus või lausa enne kuute.

Eriti suur rõõm on mul selle üle, et ta käib kenasti potil nii aias, kui kodus. Päris mähkmevaba veel ei ole, aga aega on.
Täna pidi lasteaias vestlema pisikestega logopeed, et kõnearengust sotti saada. Mind väga huvitab sealne tagasiside, sest Dargo lausetega ei suhtle, aga sõnu ütleb. No olgu, paarisõnalised laused siiski on, näiteks “ei saa õue” “ei taha”. Vot nii on lood, siinpool sood.
Natukene pildimaterjali ka, paremaid kahjuks ei ole, sest telefonikaamera ei tee just 5+ kvaliteediga pilte.

 

Kuidas teie lastel koolis/lasteaias läheb? 🙂

Lugemiseni,
Deini

Beebi toitumisest

Tänu sellele tohutule beebibuumile, mis minus üksjagu kadedust tekitab, mõtlesin ka sõna sekka öelda. Nimelt siis beebi toitumise kohapealt. Hetkel jälgin vist liiga palju blogisid, kus on beebi alles perre sündinud või, kes pisikest ootamas. Juhtusin lugema Anu sissekannet SIIN, meenutan veidi aega, kui Dargo oli alles väga väike ning, kuidas ja millal tema lisatoitu saama hakkas.

Olles sel ajal väga kogenematu ja teadmisi, kui selliseid mul nappis, talitasin suuremjaolt oma ema õpetussõnade järgi. Arvestatav oli ka perearsti arvamus, sest tema on meie pere jaoks olnud väga usaldusväärne. Nii palju, kui sel ajal beebide toitumise kohta lugesin, sain sotti, et kuni kuuenda elukuuni võib laps toituda puhtalt rinnapiimast, või kui seda ei jätku, siis jätkupiimasegust. Mina alustasin järkjärgult poepüreede proovimisega siis, kui Dargo oli kohe saamas 4-kuuseks. Ma ei tea, kuhu mul kiire oli, aga no nii hirmsasti tahtsin proovida. Võttis päris hästi vastu ja siiani pole n-ö kõrvalmõjusid seetõttu olnud. 😃 Tulevikus, kui saan olla ema teisele lapsele, olen ehk hoopis teisiti meelestatud ja seni, kuni vajadust pole, ei hakka ka lisatoitu andma. Tegelikult on igalpool infot nii palju, et on raske aru saada, kuidas täpselt õigem on. Poes müüakse püreesid juba alates 4.elukuust, arstid soovitavad lisatoiduga alustada 6.elukuust. Mõnede allikate kohaselt on täitsa okei, kui laps saab lausa aastani AINULT rinnapiima. Seda ma ausalt öeldes ette ei kujutaks. Minul kadus vaikselt 5.elukuul rinnapiim ära ja tegelikult juba enne seda oli näha, et poeg ei saanud sellest enam kõhtu täis. Mulle endale jäi mulje, et piim ei olnud nii rammus kui varem, tuli seda ka vähem, kui vaja oli.

Dargol oli juba enne aastat tekkinud rauapuudus, tõenäoliselt sellest, et ta sai juba paar kuud tavalist poepiima. Räägitakse, et lihatooteid ei ole soovitatav üldse enne aastat anda, aga meie perearst seda rauapuuduse tõttu soovitas. Kuigi ta sai lihatooteid, üldse sõi ta palju kodutoitu, ehk püreemajandust mõnda aega polnud. Tänu rauapuudusele alustasin uuesti jätkupiimasegu andmist ja mõne aja pärast oli rauatase normis.

Üldiselt tahan selle pika tekstiga öelda, et pole mõtet kellegi teise, eriti ema tegevusi kritiseerida. Sellest ei sünni midagi head, inimestel on erinevad arusaamad. Tihti soovitakse vaid heatahtlikult nõu anda, aga emmed on väga küünilised ja võtavad seda kui süüdistust. Omad kogemused sellega juba käes.
Pildike Dargost, 4-kuune.

wp_20150312_007

Millal alustasite teie lisatoidu andmisega beebile?

Lugemiseni,
Deini

Lõigud meie loost

Tuli selline tahtmine teiega natuke jagada oma mõtteid, seoses intervjuuga, mille andsin “Pere ja Kodu” ajakirjale. 🙂
Esmalt mõned lõigud, neile, kes ei ole saanud ajakirja koju osta või seda internetis lugeda.

“Deini elab Karksis. Hoolimata oma noorest east on ta hästi küpse olekuga. Ta räägib kaalutletult ja rahulikult. Tema hääletämber ning diktsioon on sellised, mis sobiksid raadiosse, näitelavale või-miks mitte-psühholoogile. Deini salajane soov ongi õppida psühholoogiat, esialgu teeb vaid muret matemaatikaeksam, kuid oma südikuse juures ja väikse kõrvalt tuleva toetusega võib ta eesmärgile jõuda küll. Ärge vaadake tema puhul vaid vanusenumbrit, kuulake inimest.
Deini elab vanemate juures üsna kasinates tingimustes. Välikäimla on hoovi peal ja ahi toanurgas vajaks parandamist, kuid tasapisi on pere juba remonti teinud, aknad on vahetatud, tagatoas seinal on Deini enda tehtud suur maal. Ta ise ei kurda kordagi elutingimuste üle.”

Ja sellise, pelgalt väikse sissejuhatuse põhjal, on kommentaatorid teinud juba omad järeldused. Selle ette pole vaja muretseda, et neid südamesse võtan, loen küll, aga end sellest häirida ei lase. Seal ma kellelegi ei vasta, aga siin mõtestaks küll mõned teemad lahti. Kuivkäimla- loomulikult ihkan ma mugavamat elu, aga pea 10 aastat on kuivkäimlaga hakkama saadud ja saab ka edaspidi. 🙂 Lihtsalt talvel on küll suur nurin pidevalt, et üldse ei tahaks minna. Ja, kus on kirjas, et kuivkäimla üks suur õnnetus on?
Tublid mehed “lörtsitud” naisi ei taha. Huvitav jah, miks küll mina siis enda kõrvale armsa kaaslase leidsin?
14580380_1162253027166608_1299754007_n

“Sügisel läheb Dargo lasteaeda. Temaga oli üks tõsine hirmuhetk, sest ma ei teadnud alguses midagi palavikukrampidest. Ja kui need tulid, siis tekkis küll selline tunne, et nüüd olen oma lapsest ilma. Olime öö haiglas, just siis, kui oli lapse aastane sünnipäev. Mingit pidu muidugi polnud. Dargo on olnud üsna tihti haige, võtab kergelt viiruseid külge. Lapsele on tekkinud temavanuseid sõpru, kuid minu kooliaegsed sõbrannad on pea kõik ära kadunud. Uued sõbrad on tulnud-sellised, kel ka lapsed. Mul on nendega rohkem ühiseid teemasid. Uut suhet ma ei otsi ega taha. Ma pean kõigepealt kooli ära lõpetama.”

Nagu me teame, siis ajakirjanikud oskavad alati midagi omalt poolt juurde lisada. See, et mina uut suhet ei otsi ega taha, polnud teps mitte nii öeldud. Pigem, et otseselt ei otsi, kui tuleb, siis tuleb. 🙂
Lisan siia veel mõned kommentaarid artikli alt.

Kommenteerin veidi ka teise üksikema lugu. Tema on 29, minust muidugi tunduvalt vanem. Kaks last, mehega läksid rahumeelselt lahku, elu on ilus, eesmärgid saavutatud, toetavad ema ja õde. Praegu küll vallaline, aga kindlasti tahab enda kõrvale armastavat kaasat. Kade olen. 😀

Venis nüüd pikaks see postitus, aga sain öeldud, mida soovisin.

Lugemiseni,
Deini

Üksikvanem

Ja lõpuks, pika ootamise järel on ilmunud “Pere ja Kodu” ajakirja artikkel kahest üksikvanemast.
Juba esimesed read tõid naeratuse suule. Ma ei osanud oodata, et naine, kes mind intervjueerimas käis, toob loosse ka koduse olukorra, aga noh, mis seal ikka. Olgu need tingimused kui kesised tahes, püüame oma jõududega hakkama saada.
Aga, lugesin natuke neid kommentaare seal. Eks kõrvaltvaatajal on lihtne kommenteerida ja arvustada, paraku aga täit ülevaadet ühe loo põhjal inimese elust ei saa.
Mulle pakkus ka nalja kommentaar, kus öeldi, et kas ema oma kätt pildistamise ajal mujale ei osanud panna. 😀 Esiteks, püüa sa ise rahmeldava lapsega redeli peal istuda ja ilusat pilti saada. Oleks ma teise käe pannud sama koha peale, kus esimene, oleks jäänud mulje, nagu laps ripuks süles. Ja ausalt, miks see käsi seal üldse häirib? 🙂 Ema ja lapse pilti vaadates ei tohiks üldse selliseid kahtlaseid mõtteid pähe tullagi.
Palju ma hetkel kommenteerida ei saa, sest ajakirja ostan koju alles õhtu poole, kui pojale lasteaeda järgi. 🙂
Lugeda saab SIIN.

Lugemiseni,
Deini

Kas see ikka on praegu minu jaoks?

Jah, pika pausi järel olen taas siin kirjutama.
Mind valdab mingit sorti meeleheide aeg-ajalt. Üks päev tunnen suurt tahet kõik tööd, kohustused ritta seada ja järjest nendega tegelema asuda. Võtan siis oma õppematerjalid nina ette, vaatan ülesannetega tõtt ja juhe jookseb lihtsalt kokku. Vot siis ma kahetsen, et üldse seda 10.klassi nii vara alustasin, nii väga tahaks lihtsalt igas tunnis kohal olla ja teadmisi omandada õpetaja juhendamisel. Paraku ei ole see praegu kuidagi võimalik, nutt tuleb kurku. Mul on nii palju toetajaid, minusse usutakse, tunnen endal survet, ma ei taha kedagi alt vedada. Ma tean, et teen seda enda jaoks, aga kas ma mitte ei valinud liiga rasket teed, liiga vara. Kui ma aastakese veel ootaksin, oleks poeg juba suurem, ma saaksin uuesti minna gümnaasiumisse ja terve päeva koolis olla. Ah, ma ei tea, jooksen ringi nagu peata kana. Püüan teha nii palju, kui iseseisvalt suudan, ehk õnnestub võtta mõned konsultatsioonitunnid.

Praegu olen ma tupikus matemaatika, keemia ja füüsikaga. Täna näiteks suutsin inglise keele esimese töö ära vormistada, nüüd ootab vaid skännimist ja õpetajale saatmist, muusika esimese töö tegin ära. Kirjanduses olen jõudnud raamatu läbi lugeda, arutluse kirjutada ja selle õpetajale saata, kahjuks tagasisidet ma veel saanud pole. Eesti keeles tegin homonüümide töö, mille eest sain hindeks 5. Muidu on mul praegu ideaalne aeg süveneda õppimisse, sest poeg kuni neljani lasteaias, aga paganama blokk on ees ja ei tea, mis selle vastu aitab. Tunnen ennast sel teel liiga üksi, klassiõest mulle hetkel tuge ei ole, sest tema asja väga tõsiselt ei võta.
Aga mul on mu armas poeg, keda armastan nii väga. Ja loomulikult toetav partner, kelleta oma elu enam ette ei kujutakski. Varsti juba 3 kuud Härraga koos.

Naiivne on loota, et teie, lugejad mind kuidagi aidata oskaksite. Aga kuidas teie sellises olukorras toime tuleksite? 😦
Lugemiseni,
Deini