Ärevus ja kartus kooli ees

Ma ei tea, kas olen ainus, kuid see rutiin, mis kooliga tavaliselt kaasneb, meeldib mulle. On kindel siht, mis tuleb ära teha ja vähe võimalust looderdamiseks. Algklassides oli see eriti mõnus, mida keerulisemaks õppimine läks, seda rohkem tekkis tunne, et tahaks käega lüüa.

Jumal tänatud, et mul olid sel ajal kindlalt kõrval vanemad, kes poleks eales leppinud minu alla andmisega. Loomulikult on nad ka praegu ja toetavad taas koolitee jätkamist. Tegelikult lausa südamest loodavad, et valin selle tee. Põhikooli viimase klassi olin sunnitud lõpetama koduõppel ja beebi kõrvalt. Läbi raskuste tulin sellega toime, suure tänu võlgnen mõistlikele õpetajatele.

Nüüd, selle aasta sügisel, kui mind augustis kooli vastu võetakse, püüan läbida 10nda klassi. Ma olen vist miljon korda ümber mõelnud, et tahaks ikka tööle ja oma raha, mitte õppima. Samas tööd jõuan teha terve elu ja parem oleks teha ikka seda, mida ise tahan, mitte seda, mis pakkuda on. Me kõik ju unistame sellest? Või vähemalt need, kel on eesmärk. Paar kuud on veel aega ja kõik võib muutuda. Aga ma kardan, kardan, et ei tule toime, alles lugesin SIIN postitust, kus inimene lausa neljandat korda läheb 11-klassi. Ja need põhjused seal…võib-olla ei vasta mina ka mõne õpetaja ootustele. Enim kardan füüsikat, keemiat, matemaatikat. :/ Kõige nõrgem külg üldse, ma ei tea, kuidas põhikoolis välja venitasin. Positiivsemalt mõeldes, ehk Täiskasvanute Gümnaasiumis osatakse mulle kõik arusaamatu paremini selgeks teha. Vaatan, kuidas esimene aasta sujub, kui tunnen, et see pole veel siiski minu jaoks,  panen end proovile töömaailmas. Eks see hing ihkab ikka praegu rohkem oma raha omada, kuid tuleb mõistusega asja võtta.

Veel üks murekoht on lasteaia, kooli sidumine. On kaks varianti, kas käia 2,3x nädalas kohal või e-õpe, koos vajalike konsultatsioonidega. Mina pean paraku teise variandi valima, sest ei ole ühelegi lapsevanemale saladuseks, et lasteaias käies on põnnid haiguste tõttu rohkem kodus, kui aias. Seepärast matsin aegsasti maha mõtte, minna kooli kõrvalt tööle. Mul on üsna põnev mõelda eesootavale ja olen ärevil. Seekord on loodetavasti n-ö koduõppel olemine lihtsam, sest poja mängib rahulikult kodust eemal. 🙂

Ootan kogemusi, kuidas olete teie saanud lapse kõrvalt koolis käimisega hakkama?

Lugemiseni,

Deini

Advertisements

Lutt kadus öösel ära

Ma ei kujutanud kuni eilse ööni ette, kuidas kavatsen Dargo lutist võõrutada ja, kuidas see õnnestub. Esimene mõte oli muidugi see, et päeval hoian ta lutist eemal ja õhtul uinub lutiga, sest nii kui ta ära vajub, lendab ka lutt suust.

Kui muidu öösel ärkab nutuga ja soovib lutti, siis eile öösel ei suutnud ma seda ta voodist leida ja ei viitsinud end voodist üles ka ajada, et otsima hakata. Dargo jäi ise rahulikuks ja asi ants, nii ma seal öösel mõttes siis arutlesingi, et kõik, homme hommikul on lutt läinud. Ütlesin ka nii muuseas Dargole, et lutt kadus öösel ära, tundub, et see sobis talle, sest kogu päeva, kaas arvatud lõunauni ja ööuni ta oma torbikust puudust ei tundnud, samamoodi ka täna.

Loomulikult ei hõiska ma enne õhtut, sest lutiigatsus võib hiljem ka tekkida, aga selle koha pealt ma alla ei anna. Ehk tuleb seda juttu ka rohkem, kui midagi koguaeg suus pole.
13563251_1087416371316941_748056795_n

Kuidas teie lapsed lutist loobusid ja kuidas õnnestus? 🙂

Lugemiseni,
Deini