Miski painab mind

Ühel päeval ma lihtsalt nutsin, pisarad jooksid oma poega vaadates. Tunded keevad viimasel ajal nii tihti üle, ma tunnen, et ma pole oma pojale piisavalt hea ema. Ma pingutan, õpin iga päevaga midagi uut, aga sellest justkui ei piisa. Ma tean, mis on õige ja mis vale, kuid ma ise ei lase endal õigesti käituda.
Mis minuga toimub, ma ei tea, miks ma vahel karjun oma lapse peale, miks ma muutun närviliseks, kui laps ei jää õigel ajal magama. Miks,miks, miks? Koguaeg tiirlevad küsimused peas. Mida hakkan ma siis peale, kui kooli tõttu tekib veel suurem pinge?
Olgugi, et poja läheb siis lasteaeda, aga pean arvestama, et ta on ikkagi rohkem kodus.
Kas ma tõesti pole võimeline olema hea ema?  😦 Raske on neid tundeid sõnadesse panna.

2015 a 022

On teil olnud midagi sarnast? Mida olete ette võtnud?

Lugemiseni,
Deini

Advertisements

Isadusest

Esialgu mõtlesin panna kirja oma mõtted elatise teemadel, aga kuna nii mõnigi blogija on mu mõtted juba kirja pannud, ei näe ma mõtet üle kordamisel. Näiteks Mallukas kirjutas sellest SIIN. Nimelt sattusin vaidlusesse ühe kaasblogijaga, kes avaldas oma seisukoha ühes oma postituses. Ta keeldus kategooriliselt tunnistamast, et elatise nõudmisel on palju erinevaid põhjuseid ja kõigil ei lähe see kokkulepete saavutamine lapse isaga nii valutult. Kommentaariumis sai sellest nii palju juba räägitud, et põhimõtteliselt seal minu arvamust kõigest ongi. Lühidalt arvan ma, et kui lapse isa hoiab lapsest pahatahtlikult eemale, on elatise nõudmine igati õigustatud. Kui lapse isa tahaks lapsega olla, siis pole naisel mingit õigust elatist nõuda, pange tähele, nõuda. Ja sinna vahele mahub veel igasugu teisi variante.
Aga jah, ma ei tulnud siia elatisest kirjutama vaid isadusest.

Muide, ka mina pole saanud oma bioloogilist isa tundma õppida. Vahel mõtlen, vaatan ühiseid pilte ja pisar tuleb silma, miks ta ei võinud oma lastele võimalust anda? Ta otsustas lahkuda, mõtlemata oma sirguvatele lastele(teda ei ole elavate kirjas). Olin siis vaid 3-aastane, minu vend vastsündinu..
See eest on meil olemas kasuisa, tema on oma isarolli täitnud hoole ja armastusega ja olen selle eest südamest tänulik. Peaaegu terve meie elu on ta olnud meie kõrval, vähemalt nii palju, kui mäletame.

Kuidas on lood minu lapse isaga?
Eks neid lugusid ole erinevaid, aga meie oma on kurvem. Hoolimata sellest, et issikene elab kiviviske kaugusel, pole tal lapse vastu mingit huvi. Mida rohkem sellele mõtlen, seda kurvem see on. Ma tean, et suhet kui sellist ei saa enam kunagi olema, aga lootus on siiski, et mees võtab aru pähe ja ehk tuleb talle laps meelde. Pikemalt olen kõigest kirjutanud selles postituses ja ka selles siin. Kõik see võtab kokku juhtunu aastate jooksul. See on kaua kestnud ja ei tea, millal see õnnelik lõpp saabub.
Üks armas pildike ka pisikesest Dargost, kurva jutu leevenduseks. 🙂
pidu-pidu 2014 003
Lootus sureb viimasena.
Ootan teie(üksikemade, üksikisade) lugusid minu blogi fb lehele või siia kommentaariumisse.
Mida saaksin veel ette võtta, et midagi parandada?

Lugemiseni,
Deini

 

Imelik kogemus

Tegin tellimuse H&M’i e-poest paar päeva tagasi, kõigepealt pidin kasutaja tegema ja siis sain ostukorvi täiendada. Täitsin andmed ära-aadress, pangakaardi nr jne ning tellisin. Hiljem pangakontot vaadates nägin vastavat summat broneeringus. Muide jaa, ma polnud enne sellega kokku puutunud, küsisin mõnelt tuttavalt nõu, eriti palju targemaks ei saanud. Soovitati päevakese veel oodata, et ehk pole lihtsalt jõudnud veel ülekanne nendeni. Täna suht esimese asjana läksin uuesti interneti panka kontrollima ja endiselt summa broneeringus.Tundus juba väga imelik, aga igaks juhuks käisin e-mailil ning sinna oli täna 0.30 tulnud tellimuse kinnitus, et pakk teel. Just käisin postkasti tühjendamas ja ennäe imet, minu pakk on kohal. :O Selle paki sisu näitan ka kindlasti teile.

hm

On kellelgi olnud sarnane kogemus?
Üldse, mis veidraid kogemusi teil e-poodidega olnud on?
Lugemiseni,
Deini

Teekonna lõpp

Nii palju endasse uskumist, jõupingutusi, läbikukkumisi, püsti tõusmist on selja taga. Ma tean, et kogu kaalulangetuse teekond pani mind endaga rahul olema, ma saavutasin selle, kuhu ma jõuda tahtsin ja natuke peale. See oli täiega vajalik, et mõista-me kõik oleme erinevad, kui tahta, saab kõigega hakkama. Viriseda ja vinguda, et oled ülekaaluline, ei too kaasa midagi peale selle, et enesetunne on ja jääb halvaks. Peaaegu alati on võimalus enda jaoks midagi ära teha. 😉

Igal juhul olen ma enda saavutatu üle uhke ja õnnelik. See on elus omamoodi õnn, tunda end oma kehas hästi. Teekonna lõpp ei tähenda muidugi seda, et end käest lasen. Hoian oma kaalu, mis kõigub 56-57 vahel. Nüüd kavatsen võtta ette kuuajalise kõnnitreeningu, mille käigus jälgin tulemusi. Eks ma kindlasti kajastan seda siin ka.

Palju juttu polegi, algkaal oli 64kg ja lõppkaal 56,4kg.
Piltidel
Enne

Nüüd
13228101_1057274304331148_1027854564_n
Oodatud on igasugune tagasiside. 🙂
Olge armsad,
Lugemiseni
Deini