Kevad on petlik aeg!

Mitmeid kordi olen näinud nii tänavapildis kui fb’s paljaste peade ja kätega väikseid lapsi. Teksad ja retuusid on juba nii tavaline nähtus. Kurat, kui mul on kevadjopega külm, käed külmetavad, kui kindaid pole ja tuul puhub kõrvust läbi. Kuidas saab lapse ema oma last riidesse pannes arvata, et pisikesel on ilma kôigi nendeta soe? Minumeelest on aastast aastasse räägitud, et kevade algus on alati petlik, näiliselt on soe, kuid vahel on tuul vastikult külm.

Milleks tormata kohe kevade keskpaika, kui reaalselt võiks veel lausa talvekombega käia. On teada tõde, et beebisid ja ka suuremaid, riietatakse tuulekülma järgi. Mis pagana vabandus see on, et lapsel on “soe”? Esiteks ei oska alla aastane öeldagi, kui tal külm on, minu üle aastane ka ei oska, kuid annab sellest jonnimisega tõenäoliselt märku. Teiseks on kevad aeg, kus viirused liiguvad eriti jõuliselt ja vastava riietuse puudumine ainult soodustab seda, et lõpuks ka lapsel see küljes on.

Tõesti mõelge enne õue minekut põhjalikult, kuidas te nii ennast kui pisikest riietate. Mul on siiralt kahju vaadata neid armsaid maimukesi, kellele topitakse teksad jalga, kes silkavad ringi paljaste peade ja kätega. :/ Keegi ei käsi talvekindaid ja mütsi panna, k/s mütsid ja kindad ka olemas.
Lugemiseni,
Deini
12921028_1034308356627743_644691672_n

Advertisements

Kõigest, mida te ei tea!

Vahel on mul tunne, et mu lugejad ei tea minust veel paljutki, kõik uued uudistajad kindlasti ei loe minu sadat postitust otsast lõpuni läbi. Ma ei tea isegi seda, kui paljud teist mu blogi jälgima on jäänud, kui kirjaridade peale toppate. Seetõttu oleks mul põnev teada, kes on hetkel mu igat postitust lugenud või, kes seda kavatsevad? 🙂

Igaljuhul on mul palju palju “saladusi”, millest ma pikemalt rääkinud pole, kuid otseselt varjanud ka mitte. Tegelikult pole need midagi suurt. Mul on ka pahesid, sest ideaalne ei ole ju keegi.

Noh näiteks olen ma suitsetanud, vahepeal jätan järgi ja siis jälle, mis näitab tegelikult seda, et ma ei vaja seda. Tänaseks olen jõudnud otsusele, et see pole minu jaoks. Lõppude lõpuks ei tule see kuidagi kasuks, kui välja arvata hea seedimise tagamine. Kuid selle saab korda ka vastava toitumisega.
Kordan veel üle, et mu vasak silm vaatab kõõrdi ning olen sellest silmast poolpime, mistõttu ei söenda ma operatsioonile minna, sest tõenäosus pimedaks jääda, on suur. Vaid selle silma pärast kannan ma prille, parema silmaga näen ehk pareminigi, kui mitte prillikandja. Olen kaalunud ka läätsede kasutusele võtmist, aga kardan. Samas olen harjunud prillidega ja tundub, et muudmoodi enam ei sobigi.
Ei tasu vist mainidagi, et rasedusest tingitult, on minu kõhul, rindadel ja jalgadel arme palju, kõhul ulatuvad need lausa selja peal kokku. Ma ei vihka neid, ma ei armasta neid, kuid olen nendega harjunud ja ei häiri mind enam. Seega, kui hirmutavad ja jubedad need esialgu ka ei tundu, harjub kiiresti, oled kandnud last 9 kuud, toonud ta ilmale, teda kasvatanud, armid on selle kõrval tühi koht.
Ma olen häiritud oma rasvasest näonahast, juustest, mis psoriaasi tõttu pidevalt langevad ja ma ei oska selleks midagi ette võtta. Näonahal olen proovinud palju nippe, kuid pean vist aru saama, et nii lihtsalt on-mõnel inimesel on klaar beebinägu, mõnel nagu sookollil. 😀 (et jumala eest keegi end puudutatuna ei tunneks) Psoriaasiga on see lugu, et see pole ravitav. 😕
Ärritun väga kergelt, eriti lööb see välja vennaga vaidlustesse laskudes ja poja sigadustega tegeledes. Tõstan liiga palju häält, kuigi tean, et lapse puhul pole see absoluutselt õige. Püüan end selles osas kokku võtta. Leidub mõni nipp endaga rahu sõlmimiseks?

Loomulikult pole kõik minus halb.
Mul on oma kaisukaru, mis on õhtul magama heites üks minu lahutamatu kaaslane. Võib-olla see tundub veidi imelik minu vanuses, aga kui suhet pole ja poja kaisus tududa ei taha, mis mul muud üle jääb. See karu kingiti tegelikult mu emale töökaaslaste poolt vanaemaks saamise puhul, aga istub hoopis truult minu voodil. 😀
Iga jumala päev passin ma ennast pesu väel peeglist, vaatan, ûhel hetkel olen endaga rahul, teisel tahaks näha midagi muud. Ma pole,ma loodan, ainus.

Olen veendunud, et mulle tulevad jupikaupa veel igasugu veidrused meelde. Teie aga võite lahkelt kõike küsida, mis teid huvitab. 🙂
Kui ei soovi nime alt, saate ka anonüümselt minu ask.fm kontol. 🙂
image

Lugemiseni,
Deini

Kogenematu kasutaja

Olen paaril korral erinevatelt blogijatelt palunud abi blogi kujunduse suhtes. Peaaegu mitte ühelgi korral pole ma abi saanud. Küll tehakse blogija eest see kujunduse töö ära, küll pole wordpressi kasutaja jne. Blogipostituste reklaamimise lehele panin korra üles ka abipalve, kuid sellele ei reageeritud. Tean, et leidub inglise keelseid videosid ja õpetusi, kuidas mida teha, kuid inglise keele oskus pole nii hea. Eriti just selle tehnilise keele poole pealt.

Ma pole oma blogikujundusega rahul ja tahaks selle nii enda, kui lugejate jaoks meeldivamaks muuta. No ei oska nii mõndagi veel avalehele paigutada, mida sooviks seal näha. Seega püüan veelkord leida abivalmi persooni, kes teeks mulle kõik vajaliku selgeks.

Aitääh! 🙂 🙂 Allalaaditud fail