Kui ma ei saa aru, mis see on.

Noh, enamus jutud, mis siin blogis on, on tulnud elust enesest, nii on ka sellega siin.
Palusin oma lapsel esialgse “jänese” minu kingakarpi panna, juba enne seda mõtlesin, et mis loom see ikkagi on, lapsele ju valesti ka öelda ei taha. Vaatasin ja juurdlesin kuid jäin ikka jänese juurde. Hiljem pärisin oma vanematelt aru, et mis loomaga tegu on? Nemad kui ühest suust, et koerapreili. 😀 Jube piinlik ikka, mina tembeldasin koera hoopis jänese pähe.Kuigi praegu pilti vaadates on täitsa koer, mis koer. Lähen kodus istumisega lolliks. Dargo jaoks jääb see ikka jäneseks, las see siis olla.

Nii ma siin mõtlema hakkasin, et millised need laste mänguasjad/loomad ikka on. Kui mitut moodi saab näiteks mõnda looma kujutada. Mänguga saab palju fantaseerida, mis on muidugi hea, kuid samas keeruline. Esialgu võiks laps teada ikka konkreetselt, mis miski on, mitte et peab pikalt mõtlema. Endalgi sellega raskusi, nagu eelnev juhtum juba tõestas. 😀

Oskate teie mõne näite tuua? Olete ka kimbatuses olnud, pingsalt mõelnud, kes lapse mänguasi täpselt on?
12834482_1016837805041465_1213832215_n

Vahvaid päevi teile,

Deini

Advertisements

Lubadus täidetud

Mäletate, lubasin, et kuna sõbrapäev oli täiesti tavaline, siis naistepäev tuleb mõnusam. Kui aus olla, ei pidanud ma ise väga pead vaevama. Ma teadsin, et tahaks miskit ise valmistada, armsa laua katta jms. Isa läks mu mõtetega kohe kaasa, ilmselgelt soovis ta kõike ise teha, kuid aja kokkuhoiu mõttes tahtsin teda aidata. Tal oli vist endal ka juba väike plaan enne valmis mõeldud. Olgugi, et oli naistepäev,vähemalt ema sai nautida, ilma midagi tegemata.
Mina muidugi arvasin, et valime ühe maitsva retsepti, mille järgi meisterdama hakata. Aga ei, isa valis neid lausa kolm-võileivatort, täidetud munad ja saiavorm. Noh ja lisaks puuviljavaagen ning vein. Puuviljavaagen oli siis puhtalt minu teha, mune koorisin ja. 😀

Viiest kella üheksani äkki? valmistasime kõike ja uni tuli magus, eriti peale paari klaasi veini, mida naispere endale veidi lubada sai. Emal oli töölt tulles väga hea meel, oli juba töö juurestki saanud punase roosi ja suuure assortii karbi, kodus ootasid teda samuti punased roosid. Venna poolt oleks oodanud muidugi suuremat osavõttu, aga no tema meil pubekaeas ja sellistest teemadest ei huvitu. Pean sellega leppima vist.

20160308_224817

Igaljuhul lubadus täidetud ja naistepäev sai kenasti õhtusse.:)
Kuidas teie naistepäev möödus? Kui tähtsaks seda üldse peate? Tean, et tegelikult peaks lähedasi meeles pidama ka muul ajal, kui tähtpäevadel, aga kahjuks meie peres see ei kehti. Pajatage mulle, oleks huvitav lugeda. 🙂
Lugemiseni,
Deini

Minu tundelisem pool

Viimase aasta jooksul olen vaid paaril korral pisara poetanud. Raske on oma pisikest rõõmu vaadates millelegi kurvale mõelda. Kuid siiski, mõned hetked pisaratele olen loovutanud ja see on olnud ülimalt kergendav.

Nii paar aastat tagasi nutsin ma üle päeviti, kui mitte iga päev, põhimõtteliselt ühtedel põhjustel, ega see kellelegi korda ei läinud. Nutsin vaid iseendale, see tegi eriti haiget, sest keegi ei hoolinud. Tänu nendele pisaratele muutusin ma palju palju tugevamaks, ma ei tahtnud enam nõrk olla ja sain iseendast võitu, lahti sellest painavast suhtest, mis oli nii kui nii hukule määratud, varem või hiljem. Ma tean, et sorgin liiga tihti minevikus, lihtsalt tahes tahtmata ma teen seda. Surgitakse meie eludes ju siiani. See oli ka üks põhjustest, miks mõne pisara poetasin, tundsin, et ei jõua enam endaga ja tunnetega võidelda. See selleks…

Vaatasin täna ema soovitusel kordusest c-komandot, muidu see saade pinget ei paku. Kes seda vaatasid, teavad, et jutt käis seal beebist, kes sai siin ilmas elada vaid 1h. Vanemad algatasid kohtuprotsessi Pärnu haigla arstide vastu. Ema ja isa sõnul polnud sünnitustoas hapniku ega ka riskiraseda puhul olulist arsti. Vot see oli lugu, mis pani mu südamest nutma, juba seda kirjutades kipuvad silmad vägisi märjaks. 😦 Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saavad arstid nii ebaprofessionaalset tööd teha ja sealjuures nii julmalt ja valimatult rääkida, umbes, et “Sellest elulooma ei saa.” Ma ei kujuta ette, mida mina sel hetkel tundnud oleks. Lisaks seada ohtu veel äsja sünnitanud ema elu, 5kg kaaluv laps ilmale tuua, on ikka ränk küll. Jätta märkamata, et marlitomp on jäänud sisse, mistõttu emal tekkis kõrge palavik. Nagu ikka, ei tunnista arstid oma viga, aga loodan, et mingi karistuse nad saavad. Minu jaoks ei ole see inimlik eksitus. Võin tunduda julmana, aga kui selline juhtum toimunuks minuga, ei andestaks ma neile meedikutele ja teeks kõik, et tõde välja selgitada. Minu poolt igaljuhul sügav kaastunne, kuigi sellest on juba pikk aeg möödas.
images

Ma pole kunagi olnud inimene, kes sooviks kellelegi halba, võib-olla olen olnud õel. Aga seda vaid siis, kui minuga samamoodi käitutakse. Jah, nooruse lolluses olen teisi halvustanud, aga tean, et mingit õigust mul selleks olnud pole. Lähtun ikka ja alati sellest, et enne, kui inimest isiklikult tundma pole õppinud, ei saa ka tema kohta mingeid järeldusi teha.
Pilt ei lähe küll antud teemasse, aga selline rõõmus ja tore inimene tahan ma alati olla. 🙂

20160305_103752

Lugemiseni,
Deini

Ebastabiilsus, kevade tulek

Nüüd on mind tabanud motivatsioonilangus, see söömine on ikka kohutavalt käest ära. Kui hommiku-ja lõunasöögi suudan valida normaalse, siis peale lõunat ei kontrolli end enam üldse. Hommikune trenn on ka nii vastumeelt, et poole harjutuse pealt jätan järgi. 😕 Ei suuda end sundida. Nagu mu sõbranna ütles, süüdi on vist kevade saabumine, kuigi ma tean, et igas olukorras sõltub kõik siiski minust.

Olen kindel, et see tagasilangus kajastub ka kaalu numbris, aga mis seal ikka.28 veebruar kaalusin 57,4kg ja 06 märts 57,8kg Me keegi pole täiesti ideaalsed. Ma tean, et ma teen midagi valesti, muidu ei oleks neid päevi, kus söön valimatult ja treening jääb ära. Pliis, andke mõtteid, jälgite mu toitumist ja treeningut. Mis on valesti?

Ma loodan, et nädalavahetuse lõõgastumine Pärnu veekeskuses, aitab kaasa n-ö taastumisele. Hiljem Pärnus käigust eraldi postitus.
Mis siis mind jälle nii väga mõjutanud on?
Eks ikka rongaisa, helistab ja sõimab. Üldse kohutavalt ebastabiilne inimene. Õde, kellega ka viimasel ajal rohkem suhtlema oleme hakanud, ei hinda üldse seda, mida tema heaks teeme. Nii, kui see rongaisa välismaalt koju tuleb, oleme ka meie mu õe silmis vastikud inimesed. Loomulikult ei ütle ta seda otse, aga tean seda. Tahaks sellele kõigele mitte mõelda, aga lõputult ei jaksa allasurutud tunnetega võidelda. Ükskord saab kõigest villand. Kas pole mitte veider, et peale suurt sõimu, saadab ta lapsele 100€? Põhimõtteliselt siis nii, et mõned kuud võib laps nälgas istuda, teisel siis tuleb äkki meelde, et kuskil kasvab laps ka. Oeh, ma tõesti ei mõista sellist asja, ega hakkagi mõistma.

Tänaseks olen suutnud end koguda ja püüan kõigest väest olla üle halbadest mõjutustest. Ma ei kujutaks ette, kui peaksin hetkel lapse kõrvalt veel koolis käima, kardan, et ma ei tuleks sellega praegu toime. Õnneks on koolini veel veidi aega.

Pildimaterjali ka veidi
Eelmine pühapäev

12822099_1011843678874211_2033562822_n
5 minutit rattasõitu ja 10 minutit lindil jooksu soojenduseks

See pühapäev

Lugemiseni,
Deini