Vene muusika

Viimasel ajal olen ma kui vene muusika andunud fänn. Mu telefon kubiseb venekeelsetest lauludest. Jah, ma olen inimene, kes laulu kuulates ei keskendu niivõrd sõnadele, kui inimese häälele ja meloodiale. Vahel harva, kui mõni lugu eriti südamesse pugenud on ja ma umbkaudselt aru saan, millest see jutustab, uurin põhjalikumalt sõnu. 😉 Mõned näited minu uutest avastustest. Minu jaoks uued, teistele võib-olla vanad tuttavad.

Mida teie neist lugudest arvate? 🙂

Advertisements

Väljaelamispäevad :D

Eile hommikul ärgates(kell 7.45) kerisin kähku rulood üles ja võtsin poja sülle. Igatsesin ammu seda aega, mil silmad avades on valgus. Kardinad eest võttes laekub energia momentaalselt kehasse. Päev saab koheselt hea alguse.Eriti siis, kui päike on ka nina välja pistnud. Veel parem oleks, kui hommik algaks veidikene hiljem, see peaaegu kell 8 ärkamine oli täielik kobin. Muidu pidevalt äratus 6,7 vahel. Kahjuks praegu pole mind sellega õnnistatud. 😕 Aga olen harjunud, nagu ma alati ütlen.

Hommikused toimetused said linnutiivul tehtud ja juba ma trenniriietes olin. Arvutist muusika üürgamas ja siis tekkis see tunne, tahtsin end välja elada kõigest. Kõigest mis on olnud ja on. Lihtsalt tantsisin kontrollimatult, jumal tänatud, et kedagi peale poja kodus polnud, see vaatepilt oleks olnud koomiline. Poja oli kiigus muidugi, muidu oleksin ta vist jalust niitnud. Talle väga meeldib muusika ja tantsimine, mind igaljuhul vaatas küll hoolega ja kõikus isegi kaasa. Praegugi kuulan mõnuga muusikat ja ka täna sai tantsu vihutud. Kuigi ilm on kole hall, siis see imekombel mu tuju pole väga mõjutanud. Juba see oli hea algus päevale, et poja isu on jälle tagasi tulnud. Eilne päev möödus pojal vaid piima peal. 😦

Kuidas teie end pingetest välja elate? 🙂 Mida pöörast teie korda saadate?
images

Lapsega vanemate õlul

Pealkiri on lause, millega ma kohe üldse nõustuda ei taha. Varem mõtlesin pidevalt, et tahaks elada juba oma elu, toimetada enda moodi, enda palgaga jne. Palju mainitakse mulle, et “Kavatsedki jääda vanemate juurde?” Siis pean ma seletama pikalt ja laialt, miks ma üldse siin elan. Ma pole kohustatud seletusi jagama, kuid ma tahan.

Kindlasti ei mõtle ma kunagi sellele, et mul on mugavam elada ema, isa juures, ei pea teenima jne. Põhimõtteliselt olen ma siin ju olude sunnil, korterit mul pole, tööd teha ei saa, kool vaja lõpetada.  Ah, ja siis on mõned ajugeeniused, kellele hoolimata seletamisest ei jõua kohale minu olukord. Mu vanemad isegi ei taha, et ma lapsega ära läheksin, nad on nii harjunud. Mul on muidugi hea meel, sest ma ei pea tundma süümepiinu, kuigi vahel seda ette tuleb.

Teine asi on muidugi see, kui mul oleks poisssõber, siis elaks tõenäoliselt koos temaga. Aga no seda pole ja üksi ei saaks ma kuidagi toime tulla. Emapalk lõppeb ka üsna varsti.
Mida ma öelda tahan, on see, et kuigi ma unistan oma kodust, siis ma ei mõtle sellele nii pingsalt ja naudin seda aega, kus vanemad on minu kõrval, mulle toeks ja abiks. 🙂
Need kitsipunnid, kelle arvates on imelik, et koos lapsega emme, issi katuse all elan, pange end minu olukorda-üksikema 1,4-aastase pojaga, kes veel lasteaias ei käi. Mismoodi teie toimiksite?
Avaldage arvamust!

Olen oma eluga rahul. 😉
Täna tegime pojaga üle pika aja hommikuse jalutuskäigu. Nii mõnus oli.

12899868_1029468813778364_836838687_n

 

“Käin korra poes”

Taas on päevakorda tõusnud teema laste autosse jätmisest. Emmede põhjendused “Laps magab”, “Liiga külm on”, “Käin ainult paar minutit”, “Autos pole soe” ja nii edasi. Vahel tekib tunne, et seal ülemistes okstes on midagi väga korrast ära või emal ongi lihtsalt oma lapsest täiesti savi.

Okei, tunnistan, et olen ise ka paaril korral jätnud Dargo autosse. Seda seetõttu, et poja jäi seal magama, aga meie otsustasime juba eelnevalt sööma minna. Siis käisin ka nagu kanaema iga natukese aja tagant teda vaatamas, et ega juhuslikult ärganud pole. Õnneks seisev auto talle pinget ei paku ja ärkab suht kiiresti. Siis sai koos meiega sööma tulla. 🙂 Ja auto suht akna all ka, et nägime teda autost. Samuti pole kunagi veel juhtunud olema suvi, mil auto seest kuumaks võiks minna.
Aga no kuskile poodi minnes, teadmata, kui kaua võin järjekorras passida, ei jätaks last elusees sinna. Vahet pole, mis ilmastikuolud parasjagu on. Juba see mõte, et mu pisike võib seal üksi nutta ja hirmu tunda, tekitab judinaid.

Lihtsalt, iga kord kui mõnd sellist juhtumit lugema satun, virutaks sel samal hetkel tollele vanemale vastu vahtimist. Rusikad iseenesest kohe sügelevad, muidu pole ma sugugi vägivaldne inimene.  MA EI SALLI SILMAOTSASTKI TEID, KES TE JÄTATE OMA LAPSED PALAVAL SUVEPÄEVAL AUTOSSE ÜKSI! TEID, KES TE LÄHETE POODI ŠOPPAMA, TUUES VABANDUSEKS, ET LAPS MAGAB VÕI ON TÜLIKS! MA EI HAKKA KUNAGI NEID PÕHJUSEID MÕISTMA.
Viimase juhtumi puhul kukkus väiksem autos olev laps lausa turvatoolist välja. Kuidas see veel juhtuda sai? Teades, et sa lähed ära, jätad veel lapse lahtiselt autosse. :/ Kohutav! Huvitav, millal sellised lapsevanemad ükskord karistatud saavad. Siis, kui nende laps seetõttu sureb. Ja siis ka ainult mingi rahatrahv või tingimisi.

color baby in car Rp15000-280x280

DeiniS

Kui kriitikat ei kannata

Ma olen vist oma lühikese blogimisaja jooksul kahel korral võtnud sõna sõprussuhete teemal. Mulle läks väga hinge see, kui sain lapse ja minuga ei suheldud enam. Muidugi olen endiselt seisukohal, et see tõeline sõber/sõbranna oleks jäänud hoolimata beebi tulekust, siiski minu kõrvale. Oleme juba piisavas vanuses, et neid teemasid mõista. See selleks. Ma ei tulnud siia seekord halama…

Hoolimata nendest tagasilöökidest, olen suutnud kuulata, mõista, minust ehk kogenumaid inimesi. Siinkohal peangi tänama teid, sest olete avanud mu silmad. Pole mõtet hoida kinni inimestest, kes läksid omal valikul.

Alles hiljuti trehvasin üht oma endise kooli armsat õpetajat, kellega nii mööda minnes väike vestlus tekkis. Ka tema seletas ja kinnitas mulle, et vanad lähevad, uued tulevad. Ma olen küll inimene, kes kiindub kiiresti, kuid mitte ükski teist vist ei kujuta ette, millise muutuse olen tänu teile läbi teinud. Sisemiselt mõtlen siis.

Mõni aeg tagasi ei kannatanud ma mingit kriitikat, püüdsin end igal võimalusel õigustada ja tõsimeeli arvasin, et see minu arvamus on ainuõige. Teatud teemade puhul see siiski kehtib, sest seisukohad on kõigil erinevad. Äsja suutsin lõpetada suhtlemise neiuga, kes minu ellu igapäevaselt liigselt negatiivsust tõi ja loodan, et ka see muudab minu elu paremaks. Ma tean, et tegin sellega võib-olla natuke liiga, kuid kuskilt peab alustama ja, kui seletustest, mida kümneid kordi andnud olen, välja ei tehta, ei tule suhtlemisest midagi välja ka.

Tean, et tugevaks on mind muutnud ka need vastikud probleemid lapse isaga, sealt see kõik vist alguse saanud ongi.  Need, ma olen kindel, ei lõppe veel nii pea.
Elu tuleb elada ja probleemidest üle olla. Päev korraga ja kõik laabub. 🙂
tumblr_mb17kguLrZ1qfdwsio1_500

Emotsioone on nii palju, raske on neid sõnadesse panna.
Sel korral emotsioonidest aitab. 😀
Lugemiseni!

 

Kiites Triinu Pubi

Aegajalt käime Abja-Paluojas ujumas. Kuna ujumine paneb kõhu pilli lööma, siis sööme mõnes hubases kohas. Esialgu einestasime Mulgi kõrtsis, aga soov midagi uut proovida, viis meid Triinu pubisse. Kui enamus söögikohad ilutsevad ikka kutsuvalt tee ääres, siis Triinu pubi oli veidi kõrvalisemas kohas, kuid tee pealt siiski näha. Armas majake ja seest tõeliselt hubane. Ühel pool seina ääres on diivanid, mujal mõned tugitoolid ja mugavad seljatoega toolid. Tegelikult on seal igalpool mugav, saab telerit vaadata, muusikat kuulata. Nautida kamina särtsumist ja tuld.

Teenindusest ei tasu rääkidagi, kui rõõmsameelne ja viisakas. Teda on üks, aga jõuab igale poole, kõigiga jutustada, leida ühise keele. Tunneb muret, kui midagi tundub valesti jne. Pole veel enne sellist teenindust kohanud, nii väga tahaks, et selliseid kohti leiduks rohkem. 🙂
Kui oled saanud palju negatiivset vastukaja mõnest kohast, siis oskad seda viisakust ja headust palju rohkem hinnata.

Söögikohas on olemas ka lastetool, aga meile tundus, et Dargol on tugitoolis mugavam. 🙂
Ja kohvi kõrval komm, on ka armas.

On keegi veel seal söömas käinud? 🙂
Lugemiseni,
Deini

Millal on õige aeg?

Kuna mina olen selline vastik vaidleja tüüp, siis seekord tekkis sõbrannaga vaidlus pikendatavate voodite teemal. Millal on õige või sobiv hetk panna laps n-ö suurte laste voodisse? Kas me teeme seda enda vajadusest see osta või lähtudes lapse vajadustest. Näiteks sellest, et lapsel on oma praeguses voodis kitsas ja ebamugav. Aga kuidas sellest aru saada? Lugesin kuskilt, et voodis peaks olema mõlemal pool vähemalt 20cm vaba ruumi. Ma ei tea, kas see paika peab, kuid tundub üsna loogiline. Samas, ei ole raske märgata, kui laps end voodis mugavalt ei tunne.
Kui pikad teie lapsed on näiteks 1,4-aastaselt olnud? Minu poeg on hetkel 80cm ja mahub oma voodisse veel ideaalselt ära. Loomulikult on voodeid erinevates suurustes ka.

Oma seisukohalt võttes, ei paneks ma oma last enne kahte aastat pikendatavasse voodisse. Ma kardan, et ta võib sealt alla kukkuda, kui öösel end kuidagi keerab. Võrevoodis on ta pidevalt hommikuks hoopis teises otsas, kuhu mina teda õhtul ei pannud. Teada on ju see, et neil suurte laste vooditel on ainult pea pool kõrgemad ääred. Väike laps ei kontrolli öösel, kuidas ja kuhu keerab. Ma ei tea, kas see on ainult minu paranoia või ühineb keegi veel selle seisukohaga?
Eriti hull oleks veel see, kui lapsel oleks oma tuba ja ma ei saaks vajadusel koheselt reageerida alla kukkumise korral.

Nii mõnigi lapsevanem otsustab suure voodi kasuks juba siis, kui laps on aastane. Tihti ka selle tõttu, et perre on sündimas teine pisike, lastel on väike vanusevahe ja seistakse dilemma ees, kas osta teine võrevoodi või kohe suurem. Kui mina peaks sellises olukorras olema, otsustaks mina ka vist suurema kasuks, et vältida lisakulutusi. Olgem ausad,laste asjad on kallid. Seda muidugi juhul, kui laps oskab voodist ise välja ronida, siis paneks ka lapse voodi enda oma kõrvale. Ega mul valikut poleks ka, sest praegune elukoht lihtsalt ei võimalda muudmoodi, ruumipuudus on.

Mulle jääb vahel mulje, eriti just noortest emadest rääkides, et kiirustatakse liialt. Maimuke võib-olla ei vajagi nii vara uut voodit, aga vanema soov see osta on lihtsalt nii suur.
Ausalt tunnistades, on minulgi nii mõndagi ostetud, mida laps hädasti ei vaja, kuid lootuses, et äkki meeldib ja leiab kasutust, ei saanud poodi ka jätta.
Sooviks ka teie arvamust. Mis vanuses paneks või panite teie oma lapse suuremasse voodisse? 🙂
image

Dargol vist voodis ruumist puudu ei tule. 🙂

Lugemiseni,
Deini

DeiniS

Tahaks kõik südamelt ära rääkida?

Kuigi see on mu elublogi ja paljud eeldavad, et siit saab lugeda kõike mu elu kohta, siis päris nii see ei ole. Ma ei arva, et terve ilm peaks minu peresiseseid teemasid teadma. Loomulikult on siin olnud veidi isiklikumaid jutte, aga olen jäänud siiski ettevaatlikuse piiridesse. Eelkõige austusest oma pere vastu, loomulikult on olnud hetki, kus tahaks siin samas kõik südamelt ära rääkida, aga mõistus jõuab südamest ette ja nii ongi kõige parem. Mul oli kunagi paha komme “esimesele ettejuhtuvale” oma mured kurta. Nüüd ma tean, et seda viga ei tee ma eluilmaski enam. Peale iseenda ei saa kahjuks kedagi usaldada. Pidevalt kasutatakse räägitut mu enda vastu hiljem ära.

Suur osa blogist on hetkel pühendunud minu kaalu langetamisele, millega olen pikalt vaeva näinud. Ega see mul hästi ei suju ja otsustasin rihma veidi lõdvemaks lasta. Olin kaalunumbris liialt kinni, kaalusin end põhimõtteliselt üle päeva. Ega sellest mingit kasu polnud, pigem kahju, sest tundus, et kaal ei kavatsegi langeda ja nii kadus motivatsioon. Kuigi hetkel vist paljudel motivatsiooni leidmisega raskusi. Tänu oma blogi lugejatele, olen oma suhtumist kõigesse muutnud, iga päev ma õpin ja arenen, täiustan ennast.
Nimelt, teen mõõdukalt trenni, käin jalutamas, siis kui selleks tuju tuleb, söön normaalselt, ilma pingsalt mõtlemata, kui halvasti see kaalule mõjub. Söön täpselt nii, nagu kõhutunne ütleb ja vastavalt vajadusele. Vee joomisega olen endiselt sinapeal, sest vahtramahl jookseb. 😀
0e0cb7180d09ce2b56832298be1c6c2e
Ah, ma tegin üldse sellest enda jaoks nii suure numbri, et ei tulnud enam toime. See muidugi ei tähenda, et ma oma teekonda soovitud kaaluni ei jätka. Ikka jätkan ja annan siin ka oma tulemustest teada. Jõusaalipäevaks jääb ikka pühapäev ning seal jaotan nädalate peale ära, millal treenin jalgu, millal käsi, millal tuharaid jne. Lihtsalt võtan kõike seda vabamalt.
Mu elu koosneb enamjaolt lapsest ja temaga tegelemisest, mitte et mul selle vastu midagi oleks. Lihtsalt siin näete tihti blogiposte minu poja arengust, tegemistest jms. Ja ma väga ootan alati kõiki kaasa rääkima ja arvamust avaldama, need ei pea sugugi minu omaga ühtima. 🙂 Põnevusega vastan igasugustele küsimustele, mis teil minu eluga seoses ehk tekkinud on.
Kindlasti lisage minu blogi FB LEHT ka meeldivaks, aitab ehk blogil paremini silma peal hoida.
Ilusat kevade algust teile,
Deini

Minu lapse areng 4-kuu jooksul

Dargo sai eile 1,4-aastaseks, aeg lendab linnutiivul. Seda arengut on nii põnev pealt vaadata, sest ka minule on see kõik uus, siiski esimene laps. Praeguseks on mul palju põnevam Dargoga tegeleda ja tema leiutamistega kaasa minna. Jah, leiutamistega, sest ta on nii palju iseseisvalt mõtlema ja tegutsema hakanud, lausa lust on vaadata.
1457428676354

Näiteks alles hiljuti avastas ta minu öökapi kõrval seisva roosa koti, kus on kõik pehmed mänguasjad sees, mida mujale panna pole. Sealt tirib ta iga natukese aja tagant loomad välja, ronib ise kotti kui vaja ning topib kõik loomad tagasi kotti. Kui mina neid koristama asun, on tema ka kohe käpp, siis paneme kordamööda loomi kotti.
Samad lood on mänguasja kastiga, ma ei mõtle siinkohal kaanega kirstu vaid selle kõrval olevat suuremat pappkasti, kus olid esialgu sees tekid, padjad. 🙂 Võtab esemed ükshaaval välja ning paneb siis tagasi. Ja kui põnev tal sealjuures on, mina muidugi kõrval kiidan ja aitan samuti. Aga nii kui mina sinna midagi panen, võtab ta kõik uuesti välja. 😀 “Mina” hakkab välja kujunema.
12498480_1018497918208787_1706793690_n
Mänguasjade nurgas on meil puslematt, sellega majandab ta ka iga jumala päev. Eriti andekas on see, kui keerab oma laulva laua kummuli ning paneb pusle jupid nagu kaussi. Arvan, et ka see on arengu kohapealt suur samm, et voodi pulkade vahelt erinevaid asju katsetab, et kas mahub läbi, kas pikuti või põigiti. Kui mõni suurem ese ei mahu, siis paneb otse ülevalt või pistab käe igaks juhuks läbi pulkate, et veenduda selle vahe olemasolus vms. 😀
Videoid Dargo tegemistest saab vaadata SIIN
Sest ma lihtsalt ei oska siia lisada videoid. 😀

Lisaks läheb potitamine väga edukalt, vahel võtab lausa ise poti ja püüab sinna istuda, nii annab ta märku, et tahab potile. Samas vahest lihtsalt mängib sellega, üldjuhul ma seda ei luba, sest see pole mänguasi ja Dargo peab sellest aru saama. Praegu veel toimub potitamine hommiku poole enne lõunat, mõnikord ka õhtupoolikul ning enne ja pärast uinakuid, tasapisi harjutame. Mõned õnnetused juhtuvad ikka põrandale ka, aga kurjustanud ma Dargoga sellepärast küll pole. Lihtsalt olen öelnud:”Pissi käib potti.” Pole kordagi tekkinud isegi pahameelt, et “Issand jälle pissis põrandale.” Kiirelt kuivaks ja asi ants. Tänu sellele, et potil istudes Dargole pidevalt piss piss korrutan, oskab ta seda ka ise öelda.

1,3-aastaselt sai Dargo lõpuks selgeks voodisse ja mujale ronimise. Alla oskas sealt tulla juba varem.
Samas vanuses avastas, et ukse saab teha lahti lingist, muidu koguaeg lükkas ukse pauguga kinni ja siis jonnis toas, sest välja ei saanud. 😀 Nüüd siis saab.
Viimasel ajal on poja lemmikuks kiik, ta vist kiiguks terve päev läbi, kui ma teda sealt vahepeal ära ei võta ja teda muude tegevuste juurde ei suunaks. Vahest kui mul veidi tegemist on ja kohe ei pane tähele, et ta kiigu juures seisab, teeb suurt kisa, jonnib kiigu all nii mis jube, et ometi sinna saaks. Ehk oskab kiikuma küsida.
Dargo ei räägi väga, sõnad on ikka suht samad: Mämmi, kiiga, kukkus, ikka, aitäh, ehk oli veel midagi, hetkel ei suuda meenutada. Omas keeles paneb küll sellist juttu, et ei jaksa ära kuulata. 😀 Väga armas igaljuhul.

Kuna on plaanis aasta lõpuks lasteaia koht Dargole saada, püüab ise süüa ka. Lusikat hoiab natuke valesti, kuid aidata ka ei tohi, kohe on kisa suur ja keeldub söömast. Samas toidu kuidagi suhu saab, toitu lusika peale aga mitte. Kui ma laseksin, mängiks ta enamus ajast toidu ja lusikaga. Suppi ei saaks teda küll ise sööma panna, siis oleks enamus põrandal. Peab suuuuure kile maha panema ja las siis mäkerdab. 😀
Oskab keegi nõu anda, kuidas teie oma lapsed sööma saite? Kas laps lasi ennast aidata? Kuidas mängimise ära hoidsite?

Enamus lasteaedades nõutakse, et laps oskaks ennast ise riietada. Minu jaoks on see suur üllatus ja kardan, et Dargo seda 2-aastaselt veel küll ei oska. Kuigi, ta teab, et müts käib pähe ja püüab seda ka pähe panna. Kindaid kätte pannes sirutab käed ette ning jalanõusid jalga pannes sirutab jalad. Millal teie lapsed ennast riietada oskasid? Kui endal lapsi pole, siis ehk mõne tuttava lapse arengut jälgite?

Tegelikult tahaks siia armsaid võrdlusi teie poolt. Mulle on alati meeldinud laste arenguid võrrelda, seda mitte mingi võistlemise pärast vaid huvist. 🙂

Lugemiseni,

Deini

 

 

Läbi katsetuste sihini

Tundub, et minu kaalukene ei taha kohe üldse sealt 57,58kg pealt edasi minna. Mida vähem kaalu kaotada on, seda rohkem peab vaeva nägema. Mõtlen seda, et tüsedamad meist,need, kes end tõsiselt kätte võtavad, suudavad esimesed 10kg suhteliselt lihtsalt oma kehalt kaotada. Nii on mulle mulje jäänud, parandage mind, kui eksin. Kuid näiteks nagu mina, kel ongi vaja umbes 5-10 kg oma kehalt maha saada, näevad sellega üsna palju vaeva.

Esmaspäeval uued mõtted, nimelt püüan(taas sõbranna soovitusel) hoiduda mõnda aega makaronist ja kartulist, et näha, kas see mõjub. Kas see viib mind kiiremini minu soovitud kaaluni või mitte. Kuna mul on olnud viimasel ajal palju tagasilangusi ja olen seletamatult rivist väljas, pean katsetama midagi uut ja põnevamat. Tunnen, et jõusaalis tahaks ka käia rohkem kui 1x nädalas, aga kahjuks pole võimalik. Ujumas sooviks samuti tihemini käia, aga ikka ja jälle pole võimalik. Mu vanemad käivad ju tööl ja ei taha neid liigselt kurnata lapse hoidmisega. Jääb üle pojaga jalutamas käia, koduseid treeninguid teha ning ehk õnnestub lähiajal ka toitumis-ja treeningkava soetada. 🙂 Ei tea, mitu korda seda juba öelnud olen. No ma ei ole nii rikas, et esimesel ettejuhtuval ajal saaks raha laristada. Kõike peab pidevalt planeerima, tihti on ootamatud väljaminekud.

Soetasin endale hiljuti ka n-ö pehme mõõdulindi ning mõõtsin ära puusa, talje, rinna ning kintsu. 😀 On veel mõni koht, mida peaks mõõtma? Kui palju sentimeetreid umbes nädalaga võiks kaotada? Lisaks püüan ma end mitte iga päev kaaluda, ootan ikka kenasti iga pühapäevani ära, see paneb mind rohkem pingutama ma usun.

Kuidas teie leiate motti näiteks tänase halli ilmaga välja kõndima minna või toas jõuharjutusi teha?
Vahelduva eduga olen ma väga motiveeritud, teisel hetkel jälle mitte, jubee.

DeiniS