Kaal 31.01 ehk 3 kuud hiljem

See 3 kuud tundus mulle kuidagi eriti pikk aeg, aga ma tean, et olen mõõdukalt kaalu langetades jõudnud peaaegu selle ideaalini. Proovin väga palju erinevaid meetodeid, mis mulle jõukohased on. Esialgu alustasin jooksmisega, aga ma tundsin, et ma ei jõua sellega kaugele. Seepärast otsustasin hoopis kiirkõnni kasuks, vahepeal tegin 30-päevast kükitrenni ja esmaspäevast alustan 30-päevast kõhulihaste väljakutset. Ma tean, et kõhulihaste tegemisel ei ole mõtet enne, kui rasvakiht kõhult kadunud pole. Mina võin öelda, et suurem osa on kõhult läinud ja nüüd ongi vaja seda kõhtu pinguldada. Sangadest loodan lahti saada kõndimise ja vee joomisega. Erilise halana tundub see siin küll, aga kordan veelkord, et ma teen seda kõike enda jaoks, et end oma kehas paremini tunda. Mulle meeldib oma edasiminekuid ja tagasilangusi teiega jagada ja ma soovin, et te rohkem kaasa elaksite või ühineksite minuga.

3 kuud tagasi oli minu kaal 62,9kg, tänaseks kaalun ma 58,5kg. Olen enda üle väga väga uhke. 3-kuuga kaotatud 4,4kg ja kui vähe on veel minna. Ehk suudan isegi 55kg saavutada, siht on mul silme ees ja uus elustiil peaaegu, et juurdunud. Natuke tuleb veel endaga tööd teha.
Siin võrdlus, enne ja pärast

Mida ma õieti teinud olen, et motivatsioon säilitada?
Kui põhjalikult mõelda, siis on iga päev erinev, erinevad tujud, kohustused jne. Enim on mulle jõudu andnud need üksikud kirjad, kus innustatakse ja kiidetakse mind nii vastupidavuses kui lapse kasvatamise teemadel. Siis ma tean, et minu tegemised lähevad teistele korda ja on, mille nimel pingutada.
Üks pahupool on see, et mu vanemad väga ei taha mõista, miks ma söön vähem. Eks neil ole mure, kas ma ikka saan kõhu täis ja end ei näljuta. Võin vabalt öelda, et mingit nälgimist ei ole, söön tihti, aga väikestes kogustes. Nii ei saa tühja kõhu tunnet tekkida ja terve päev on hea olemine.
Kõndimisega on lood nii, et need toimuvad väga erinevatel aegadel, sellel nädalal pole ma kõndimas käinud. Osalt selle kohutava pori ja vihma pärast, mis teedel valitseb. Ma tõesti ei taha jõuda koju vettinud jalgadega, et siis hiljem haigeks jääda. Tean, mis tunne on tegeleda lapsega, ise haigusega võideldes. 2014 aasta jõulud veetsin ma voodis lebades, olles sunnitud tegelema 1-kuuse lapsega. Polnud just meeldiv kogemus ja ei taha enam. Teisalt olen püüdnud toas end piisavalt liigutada-lapsega möllamine, tema tassimine(11,7kg), põlvili lapsele järgi jooksmine, treeningu poole pealt istesse tõusud. Selle lubasin teha oma blogi fb lehel siin. Olen seda kahel päeval korranud, kahju ainult, et julgustavaid kommentaare ei ole tulnud, kükkide vastu pole mul ka midagi.
Kõndimises pean arvestama ka oma ema tööaegadega, sest tal on hommiku ja õhtu vahetused. Kui ta on hommikuvahetuses, ei saa ma hommikul kõndima minna, ei jäta ju last üksi. Kui ta on õhtu vahetuses, siis saan. Peale lõunasel ajal on aga laiskus juba minust võitu saanud.

Jätkan oma teekonda veel paremana ja loodan teie peale! 🙂
Lugemiseni,

Deini

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s