Unistades oma kodust

Kui suurelt ma olen alati mõelnud oma, fantaasiaküllasest kodust. Ei ihka ma Tallinna kesklinna mingit luksuskorterit vaid kõige tagasihoidlikumat, 2,3-toalist(kasvõi renoveerimata) korterit, oma kodu. Mida ma saaksin oma käe järgi sisustada, ise valida tapeedi vms, ainus tingimus, mis juba olemas peaks olema, on vannituba ja wc. Seda sellepärast, et siiamaani olen elanud välikäimla ja kausis pesemise võimalusega. Sellega harjub, loomulikult, aga ikka ihkab hing midagi paremat. Olen märganud odavaid kortereid, millel puudub küttekeha. See ei ole kindlasti kodu, kus ma elada tahaks, sest küttekeha sisse ehitamine nõuab tohutut raha. Ma ei suudaks osta täissummas korterit vaid muudkui uurin järelmaksuvõimalusi. No näiteks, tuli pakkumine-korter maksab 12000 ja sissemaksuks soovitakse 9000 eurot. On ju ilmselge, et minul, kes ma elan vanemate katuse all, ja isegi mu vanematel, pole sellist summat kohe kuskilt võtta. Mingite laenude peale ma ei taha mõeldagi ja ega ma ei saakski, mul ju pole peale emapalga mitte mingit sissetulekut. Tunduski liiga hea, et olla tõsi. Järelmaksu võimalust pakuvad nii vähesed. Kahjuks. Sellegipoolest ma ei anna alla ja vaatan vähemalt korra nädalas ja vahest ka mitu päeva järjest kuulutusi, enamus on loomulikult kinnisvarahaldurite käes. Reaalselt on meie perel tegelikult korter olemas, aga sellega on keerulisemad lood. Selle korda tegemine rööviks samuti suuri summasid.
Selle postitusega loodan informeerida neid häid inimesi, kes on nõus andma oma korteri järelmaksuga usaldusväärsele neiule. Mind toetavad küll vanemad, aga nemad on maksevõimelised ja mingeid probleeme ei saa tekkida. Postitust võib jagada. 🙂
image

Deini

Advertisements

Kaal 31.01 ehk 3 kuud hiljem

See 3 kuud tundus mulle kuidagi eriti pikk aeg, aga ma tean, et olen mõõdukalt kaalu langetades jõudnud peaaegu selle ideaalini. Proovin väga palju erinevaid meetodeid, mis mulle jõukohased on. Esialgu alustasin jooksmisega, aga ma tundsin, et ma ei jõua sellega kaugele. Seepärast otsustasin hoopis kiirkõnni kasuks, vahepeal tegin 30-päevast kükitrenni ja esmaspäevast alustan 30-päevast kõhulihaste väljakutset. Ma tean, et kõhulihaste tegemisel ei ole mõtet enne, kui rasvakiht kõhult kadunud pole. Mina võin öelda, et suurem osa on kõhult läinud ja nüüd ongi vaja seda kõhtu pinguldada. Sangadest loodan lahti saada kõndimise ja vee joomisega. Erilise halana tundub see siin küll, aga kordan veelkord, et ma teen seda kõike enda jaoks, et end oma kehas paremini tunda. Mulle meeldib oma edasiminekuid ja tagasilangusi teiega jagada ja ma soovin, et te rohkem kaasa elaksite või ühineksite minuga.

3 kuud tagasi oli minu kaal 62,9kg, tänaseks kaalun ma 58,5kg. Olen enda üle väga väga uhke. 3-kuuga kaotatud 4,4kg ja kui vähe on veel minna. Ehk suudan isegi 55kg saavutada, siht on mul silme ees ja uus elustiil peaaegu, et juurdunud. Natuke tuleb veel endaga tööd teha.
Siin võrdlus, enne ja pärast

Mida ma õieti teinud olen, et motivatsioon säilitada?
Kui põhjalikult mõelda, siis on iga päev erinev, erinevad tujud, kohustused jne. Enim on mulle jõudu andnud need üksikud kirjad, kus innustatakse ja kiidetakse mind nii vastupidavuses kui lapse kasvatamise teemadel. Siis ma tean, et minu tegemised lähevad teistele korda ja on, mille nimel pingutada.
Üks pahupool on see, et mu vanemad väga ei taha mõista, miks ma söön vähem. Eks neil ole mure, kas ma ikka saan kõhu täis ja end ei näljuta. Võin vabalt öelda, et mingit nälgimist ei ole, söön tihti, aga väikestes kogustes. Nii ei saa tühja kõhu tunnet tekkida ja terve päev on hea olemine.
Kõndimisega on lood nii, et need toimuvad väga erinevatel aegadel, sellel nädalal pole ma kõndimas käinud. Osalt selle kohutava pori ja vihma pärast, mis teedel valitseb. Ma tõesti ei taha jõuda koju vettinud jalgadega, et siis hiljem haigeks jääda. Tean, mis tunne on tegeleda lapsega, ise haigusega võideldes. 2014 aasta jõulud veetsin ma voodis lebades, olles sunnitud tegelema 1-kuuse lapsega. Polnud just meeldiv kogemus ja ei taha enam. Teisalt olen püüdnud toas end piisavalt liigutada-lapsega möllamine, tema tassimine(11,7kg), põlvili lapsele järgi jooksmine, treeningu poole pealt istesse tõusud. Selle lubasin teha oma blogi fb lehel siin. Olen seda kahel päeval korranud, kahju ainult, et julgustavaid kommentaare ei ole tulnud, kükkide vastu pole mul ka midagi.
Kõndimises pean arvestama ka oma ema tööaegadega, sest tal on hommiku ja õhtu vahetused. Kui ta on hommikuvahetuses, ei saa ma hommikul kõndima minna, ei jäta ju last üksi. Kui ta on õhtu vahetuses, siis saan. Peale lõunasel ajal on aga laiskus juba minust võitu saanud.

Jätkan oma teekonda veel paremana ja loodan teie peale! 🙂
Lugemiseni,

Deini

Kui lihtne on end erilisena tunda

Avastasin täna jälle ühe facebooki grupi, kus soovijad saavad oma blogipostitusi reklaamida. No ja olgem ausad, neid blogi pidajaid on ikka omajagu. Ühed, mis mulle meeldivad, teised mis pole päris minu maitse.
Otsustasin sinna ise ka mõnd oma kirjutist “reklaamida”. Teate ma poleks elus uskunud, et ma sealt nii palju positiivset tagasisidet saan. Just võõrastelt inimestelt, tuttavad soovivad niikuinii alati head. Kellegi esialgu tundmatu poolt saadud toetus on hoopis erilisem, tähenduslikum. Mu blogi on olnud kuni tänaseni üsna varjus ja kirjutan justkui oma tutvusringkonnale, aga täna… milliste hüpetega mu vaatajaskond suurenes, silm kohe puhkas ja nii hea tunne oli. Kui varasemalt ei kommenteeritud postituste all,siis ma näen, et edaspidi tõotab neid tulla. Wuhuu.. 😀
Tänan südamest, et mu päeva nii eriliseks tegite! 🙂 image

Deini

Toitumisteraapia-nahaprobleemid

Avastasin täna hommikul ajakirjast “Toitumisteraapia” ühe artikli, mis räägib psoriaasist ja ekseemist. Tundsin, et see puudutab mind mingil määral, sest olen isegi kimpus ühega neist. Nagu ka seal kirjas, lõi minul psoriaas välja stressist, mis kaasnes lapse ja koolis käimisega. Ma tean, et väga paljud pole sellest kuulnud ja kui ma juba ettevaatuse mõttes mainin, et mind see vaevab, tehakse üllatunud nägu. Inimestel lööb see väga erinevalt välja, kellel kogu nahal, kellel vaid küünarnukkidel või põlvedel jne. Minul näiteks peanahal, senimaani teadsin, et see pole ravitav, aga, et teatud ravimiga saab seda leevendada. Ravim, mida ma ise kasutan, mõjub umbes 3 nädalat, siis on see jälle kohal ja tekitab sügelust. Eriti õnnetu oli mu peanaha olukord peale juuste värvimist. Ajakiri ütleb, et teatud vitamiinide ja toitude söömisel võib psoriaas koguni kaduda. Näiteks eriti oluline on piirata alkoholi ja suitsetamist, sest need kaks asja süvendavad haigust veelgi. Toitumise kohapealt peaks hoiduma suhkrutest, lihast ja loomsetest rasvadest ning sööma rohkem kalaliha ja taimset toitu. Seega on mul veel üks põhjus, miks oma toitumine korda saada. Meie peres on hetkel kõik, peale mu poja, psoriaasiga hädas, ju oli mul ka pärilik eelsoodumus.
Räägin seda sellepärast, et ehk on mu lugejatest kellelgi veel see probleem ja saab mõne kasuliku nõuande. 😉

Seniks, ilusat päeva! 🙂
Deini

Kuidas meisterdada mälestustekarp?

Mul on päris mitmeid ideid ja võimalusi, millest ja kuidas valmiks lapse mälestustekarp. On ju selle aastaga mälestusi kogunenud materiaalsel kujul. Näiteks Dargo esimene juukselõikus, jätsin ju juuksed alles. Dargo beebipäevik, kus on mitmed sissekanded, tema mõõtude, piltide ja oskustega, esimene joonistus paberil ja palju muud. Koguneb veelgi. Sinna kuulub kindlasti ka esimene pilt pojast.

Variandid:

Puust meisterdamine-lapse mänguasjakastis seisab hulk klotse, millega pole osanud siiani midagi peale hakata.
Tugev papp- ainus probleem on, kus seda saada?
Jalanõude karp- ostes jalanõud, saad tavaliselt karbi kaasa, miks mitte kaunistada see omanäoliselt ära? Kaas ka kohe olemas ja.
Lasen teha, ehk tellin-selle kasuks ma tõenäoliselt ei otsusta, sest tahaks ikkagi oma kätega midagi luua. Mure selles, et oskusi vähe.
Punuda-liitusin äsja sõbranna soovitusel grupiga Paberist punumine, ehk õpin isegi selle selgeks.

Ma arvan, et kõik on õpitav ja kui ei proovi, ei saagi teada. Kindlasti hoian ma teid kursis, millal tööga algust teen, sellest saab lausa omamoodi projekt, mille kallal nokitseda.

Paberist punumisest saab aimu sellel lingil, see on küll korv, aga ka hea mõte.
Puidust midagi taolist ehk lihtsamalt valmivat leiab siit
Papist või jalanõude karbist tehtu võiks olla midagi sellist
Ühesõnaga ülevaade on teil olemas, jääb üle oodata. 😉

Picture 1011a

 

Kui asi muutub liiga üksluiseks

Ma ei tea, kas ainult mulle tundub, aga see igast, praktiliselt ühesugusest päevast kirjutamine, on nii üksluine, nii igav. Eriti praegu, kui ilm on selline, nagu ta on, poeg haige, isutu, jonnakas ning jalanõud lasevad vett läbi. Mulle tänasel päeval ei meeldi see toitumise ja liikumise üles kirjutamine iga päev. Jään siiski esialgse plaani juurde ja võtan nädala kokku igal reedel. Kaalun end iga pühapäev, hommikul, enne söömist ning enda kergendamist. Kuna täna on küll reede, aga nädalast olete juba niigi palju lugenud, siis kokkuvõtet ma ei tee. Pühapäevast kaalumist võite kindlasti põnevusega ootama jääda. Uskuge mind, vesi on üks maagiline jook, igaljuhul kasulikum ükskõik millisest teisest janukustutajast. Gaasilistest ja kaloreid andvatest jookidest püüan kauge kaarega eemale hoida, vahel harva ehk luban endale mõne klaasi.
Võib-olla ma tundun teile veidi ebastabiilsena, sest hüppan ühest ideest teise, aga mis elu see on, kui ei katseta, ega proovi. Sain teada, et mulle ei meeldi igat päeva kirja panna ja tahangi teha esialgse plaani järgi kokkuvõtteid reedel. Sain tuttavalt 10 ajakirja, mis seotud toitumise, tervise, tervisliku toidu ja muu sellisega. Kavatsen need kõik otsast lõpuni läbi lugeda ja ehk aitab see kaasa minu kaalulangetamisele. Nimeks neil ajakirjadel on “Toitumisteraapia”. Algust juba tegin ja täitsa loetav.

Täna pakun teile rohkem pildimaterjali, sest pildistamistuhin tuli peale. 😀

Jaa,ma käisin täna Dargoga õues. Julgesin siiski, sest palavikku tal imekombel pole(ptü,ptüi,ptüi). Oii kui rahulik ta oli ja oii, kuidas ta nautis vankris vedelemist üle pika aja.

Sest ma tahtsin oma meistriteosega pildistada. 😀 Olen ikka nii uhke selle töö üle, ilutseb mul voodi kõrval seinal.

Selline kogus ajakirju siis. Lugemist pikemaks ajaks ja ehk mõjub teraapiliselt.

Tõestus, et mõni riie teeb ikka peenikeseks küll. Ja noh, selline väike kõhuke mul veel alles on ja sangad endiselt ilutsemas. 😀 Neid näopilte püüan enda jaoks rohkem teha, saab võrrelda ka nägu. 😉

Tänaseks kõik, ja ilusat õhtut teile. 🙂

Deini

Seriaalid

Kunagi ammu olin suur suur seebikate fänn, lahistasin neid vaadates nutta,nii mis jube. Ükski päev ei jäänud vahele, kui jäigi siis oli päev rikutud kah.
Mingi hetk oli aga pöördepunkt, ma isegi ei tea,millal, aga ma ei vaadanud ühtki seriaali. Tekkisid muud huvid, ma polnud ühiskonnast enam nii eraldatud kui varem. Käisin muidu üsna vähe väljas, ikka ainult otse koolist koju. Ja kui käisingi, siis enamjaolt ainult õe ja vennaga. Siis aga rohkem teistega ka. Kuni selle ajani, mil hakkas Metskass jooksma, hoidusin ma neist pisarakiskujatest. Tekitavad masendust ja ebareaalset pilti maailmast. Kuigi,kui aus olla, on mu enda elu ka paras seep olnud. Mõelda vaid,kui vähe ma ilmas elanud olen,ja juba sellised mured.
Miks ma Metskassi vaatama asusin?
Aga sellepärast, et mulle tohutult meeldib see peaosas olev näitleja Maite Perroni. Imetlen teda, kohe päris tõsiselt. Kui tõetruult ta oskab näidelda. Alati on ta olnud selles vaeslapse rollis, ka seekordses seriaalis. Sobib ka talle, see vaeslapse mängimine. Kusjuures, mind ennast paelub ka näitlemine, sellest ajast peale, kui klassiga näiteringis olime, sai isegi võistlustel käidud. Paaril korral olin ka peaosas ja nautisin seda, avaneks ainult praegu mõni selline võimalus. Mine tea, ehk mu tulevik ongi seotud näitlemisega.
Pilt näitlejast, keda silmas pean.
maite-perroni

DeiniS

Pole kuulnud,pole võimalik.

Ei suuda kohe suud kinni hoida ja pean oma mõtted kirja panema. Suva see, mida keegi arvab, või kas hüpatakse kõri kallale või mitte. Meil siiski sõnavabadus. Lisaks siis võtan siin kokku ka Paides käigu, mida ma peaaegu, et kahetsen juba.

Kõigepealt alustan asja tuumast. Nimelt käisin eelmine esmaspäev Paides ja olin seal kaks ööd. Laps sõitis esimest korda bussiga, edasi tagasi, minnes magas terve tee. Tagasi tulles aga kisas bussis, mida ma kõige rohkem kartsin ka. Ei meeldinud talle mitte miski ja sellest hetkest mu laps muutus, nagu polekski minu laps. Seda siis tänase päevani. Ta ei söö õieti, selle võin ajada hammaste kaela, ta ei maga enam korralikult, väga vähe ja ei saa oma und täis. Käib ja jonnib pidevalt, tegelen ma temaga või mitte, midagi talle ei kõlba. Ta karjub nagu metslane, meelega, teeb kõike meelega, hoolimata keelamisest. Miks ma tean, et meelega? Kui ma teda keelan, naerab ta mulle otse näkku, endal käsi sirutatud asja poole, mida võtta ei tohiks. Kindlasti on lapsel neid tegusid tehes hoopis muu mõte, aga mina emana ei oska arvata, mis mõtted need on. Seletasin seda ka oma sõbrannale, et lapsel vist stress seal käigust. Liiga palju emotsioone, millega Dargo toime ei tule. Me ei käi just eriti tihti kuskil kaugel ööbimas, tavaliselt viibime vaid päevasel ajal külas. Ma arvan, et iga ema, eelkõige väikelapse ema, peaks aru saama, et uued ja võõrad olukorrad mõjutavad lapsi. Kahjuks aga sõbranna sellest aru ei saanud ja pidas seda puhtaks lolluseks. Tema nägi seda nii, et nemad, nende kodu oli nii halb minu arvates, et lapsele ei meeldinud ja nüüd siis poeg tujukas. Mina olla ka nii muutunud peale seal käimist, aga arvake ära miks? Sest ma julgen oma arvamuse välja öelda, ma julgen jagada soovitusi, oma isegi väikse kogemuse põhjal. Võin julgelt öelda, et laste arv, ei näita veel kogemust. Sõbranna puhul kehtibki lause “Pole kuulnud, pole võimalik”, sest kui ta peab sellist asja lolluseks, siis on see minu silmis rumal. Miks ma sellest kirjutan? Sest mulle meeldib oma seisukohti põhjendada ja lahti seletada, ma ei leia mingeid vabandusi, ütlen otse, mida arvan.

Mulle meeldis Paides tegelikult väga, sest Dargo sai enda ealistega mängida, nägi ära tüdrukbeebi :D, mina sain imikuga tegeleda ja sõbrannaga mõnusalt aega veeta. Kellegagi koos jalutada, sest enamjaolt teen ma seda alati üksi. Üle pika aja sain kodunt välja, näha teistsugust elu ja palju muud. Lihtsalt see, mis tuli peale seal käimist, oli mulle hoop. Küll ei tohi ma muretseda lapse pärast, siis jälle suhtlesin tema sõbrannadega rohkem, kui temaga ja takkatipuks olen loll ka. Nüüd sain südamelt ära ja jään ootama uut kirja, kus ma olen lapsik, et selle kõik blogis avaldasin. 🙂 Aga pole hullu, elan üle.

Lugemiseni,

Deini

Minu päev 27.01

Vähemalt täna suutsin end toast välja ajada ja pool tunnikest kiirkõndi teha. Pool tundi, sest õues on kole paha ilm ja näkku sadav vihm muutis näo nii hellaks. Kes ikka tahab veel õues olla. Üldse veider, et talvel vihma sajab, ennekuulmatu. Ega siin Eestis ei imesta millegi üle, peaasi, et mingeid maavärinaid ja ohtlikke loomi pole.

Olen nüüd soovitusi järgides püüdnud süüa iga 2,3 tunni tagant, vett joon endiselt usinasti, kaalule astun ka igal vabal hetkel. 😀 Olen oma lubadust, mitte olla netis, kui laps ärkvel, ilusti pidanud ja pean ka edaspidi.
Märkan enda puhul ka seda, et kui toit on kenasti taldrikul, kõik on tasakaalus, siis naudin ma sööki hoopis teisiti. Kuigi ma istun niikuinii kodus päevast päeva, on olnud siiani ikka harjumus süüa kiiruga. Nüüd on see muutunud.

Minu toitumine
Hommik-jogurt, kohv
Vahepala-2 muna
Lõuna-tatar hakklihaga
Vahepala-jogurt, moosisai
Õhtu-värskekapsa supp, leib

Minu liikumine
Nagu juba mainisin, siis kõndisin täna vaid pool sellest, mis tavaliselt. Süüdlaseks see lörtsine ilm, jalad olid juba esimese 5-minutiga läbimärjad. Riietuse valisin ka veidi vale, teine kord siis tean. Loodan ainult, et selline ilm kaua ei kesta.

Dargost on ka nii kahju, oleks hea meelega tema asemel. See on jube, kuidas need järjestikused haigused lapse organismi kurnavad. Nüüd on kindel, et kui ta tervenemise märke ilmutama hakkab, ei pista veel vähemalt nädal aega me oma nina õue. Võinoh, mina küll, aga tema mitte.12645003_1211650652182658_1196716344059686869_nTerve õue ujub. :/

Ilusat õhtu jätku,

Deini

Üllatusloos facebookis

Mul on juba pikemat aega olnud kange tahtmine midagi välja loosida, midagi kellelegi kinkida. Sedapuhku otsustasin üllatusloosi kasuks, mis sobib nii meessoost kui naissoost osavõtjatele. Miks just üllatusloos?
Aga miks mitte, mulle meeldib põnevust tekitada ning kindlasti tekitab see ka teis ootusärevust. Saan esimest korda proovida, kuidas on “tõmmata loosirattast kellegi õnneliku” nimi välja. Kindlasti sisaldab see üllatus midagi, mis seotud sõbrapäevaga, muidu ju loos sõbrapäeval ei toimuks.

Olen ise ka üsna aktiivne loosidest osa võtja, kahel korral on loosiõnn naeratanud, aga ühe neist olen kätte saanud. Ehk siis ka üks negatiivne kogemus. Teile luban, et üllatus on garanteeritud ja mingit pettust ei ole. 🙂 Kuidas saakski.

 

Loosis osaleda saab siin

Lugemiseni,

Deini 🙂