Taas “sõprade” teemal

Mul on juba pikemat aega peas tiirelnud mõte:”Kuidas sa saad öelda, et oled mu sõber, kui sa ei tunne isegi huvi, kuidas mul läheb?”
Olen väsinud seletamast ja jagelemast, miks ma olen pettunud ühes või teises inimeses. Mis kõige hullem, ise te seda tunnistada ei taha ja ei saa aru ka, mis mul küll viga on. Jätan tõenäoliselt mingi närvihaige mulje. Lihtsalt, ära nimeta end minu sõbraks, kui sa seda pole ega välja näita.
Nii kiire see elu nüüd ka pole, et ei leiaks aega teha üks väike kõne ning tunda huvi. Seda ei pea kartma, et ma hull lobamokk olen. Interneti maailmas elades, ei ole raske ka fb’sse kiri saata. Selle asemel, et 101 vabandust leida, ütle otse, kui suhelda ei soovi. Nii kulutad enda närve rohkem ja olen mina teadlik ning ei pea sulle pinda käima.

Hiljuti kirjutas mulle netituttav, kes väga ammu pole minu kirjakasti tõenäoliselt avanud. Kõigepealt vabandas ja teate mis? Siis küsi ta ka esimese asjana mu õe kohta, väga kohatu minumeelest. Niigi olen tüdinenud sellest teemast, ikka tuleb ühelt või teiselt poolt mingi küsimus tema kohta. Olen suure hulga inimestega suhtlemise katkestanud, sest olen aru saanud, et hoolimata minu “halamisest”, ei ole neil sooja ega külma. Tähendab, nad ei vääri minusugust sõpra. Olgu, ma olen aus ka oma sõbrannadega, vahest isegi liiga aus, ehk ütlen otse välja, mis ei meeldi. Eks see arusaamatust ja pahameelt tekitab, aga miks ma pean inimesele valetama? Meessoost sõpru mul polegi põhimõtteliselt, mõni on arusaamal, et kui suhet ei taha, siis sõbrad ka ei ole. Teine jälle ei tea isegi, mis ta tahab. 🙂 Raske…

Mina juba põhimõtte pärast ei võta enam kellegagi ühendust, sest olen seda piisavalt teinud, nüüd on teie kord.

images (5)

Lugemiseni,

Deini

Advertisements

Pingevabadus :D

Paar päeva on olnud suhteliselt pingevabad, sõin, mida tahtsin, tegin, mida tahtsin. Ausalt öeldes mingit tegutsemistahet polnudki. Pidevad elektrikatkestused, nii tugeva tuulega õue ei kippunud ja trenn jäi ka tegemata. Täna tegin plaanides ümberkorraldused tänu patustamisele, aga kõik endiselt paigas. Päike pistis nina välja ja meie ka. Käisin paki järgi, kus pesitses ema jõulukingi teine osa ning täiendasin nii enda kui poja riidekappi. Hommikul tühjendasin ja tegin need korda ka. Juba see võtab omajagu aega. Aga noh, elektrit polnud, seega hea ajaviide. Muidugi ka teised pereliikmed said oma riiete hulka midagi uut. Õhtul sain ka spordiriided selga ning läksin tegin kiirkõndi. Kükid said täna tehtud kahes osas, pool hommikul ja pool õhtul. Iga päev on midagi teistmoodi, palju huvitavam.
Leian, et on oluline vahel rihm lõdvaks lasta ja võtta aega puhkamiseks, et ei pea mõtlema kohustustele. Pidevalt rakkes olles ei taha alati kõik asjad plaanitult õnnestuda, kuid vahepeal puhates, on lood hoopis teised.
Poja ka juba kolmandat päeva väga jonnakas, hammaste tulekust. Esimesed hambad siis jonniga, eelnevad on kuidagi valutumalt kulgenud. Toiduga ka pirtsutatakse, oeh, milline segadus.
Homme hommikul on kindel plaan võtta end taas käsile, sest kaalunumber peab ju langema, mitte tõusma. Reede ka aina ligemal, kardan, et midagi rõõmustavat reede hommik ei too.
Seniks aga, head jõuluootust teile!

image

image

image

Pöördudes lugejate poole

Olen saanud oma blogi kohta palju positiivset tagasisidet ja tahan teid selle eest südamest tänada.
Ma ei suuda küll pakkuda silmailuks luksuskodu või kalleid firmariideid. Kuid toon teieni oma täiesti keskpärase ja siira elu. Selles on nii häid kui halbu aegu, aga kõik on täiesti aus. Loomulikult ei saa ma oma peresiseseid probleeme detailselt teieni tuua, aga killuke kõigest ikka.
Tegelikult on mul nii hea meel, et ma ei kirjuta blogi vaid iseendale. Veel parem oleks, kui näeksin kommentaariumis oma lugejate arvamusi, olgu need siis head või halvad. Olen seda enne juba maininud, üksikud isegi räägivad blogi fb lehel kaasa, tehke seda rohkem. Oleks ainult rõõm.
Olen märganud, et väga paljud külastavad mind siin viimasel ajal. Eks ma püüan endast parima anda ja põnevatel teemadel rääkida. Kuigi ega kodus olles midagi erilist ei toimu.
Vahepeal ma üritasin korraldada Deini elublogi fb lehel loosi, millest keegi osa ei võtnud. Loobusin, ja teate mis? Enamus õnneloosid aitavad lehele lihtsalt feimi koguda, like on lihtne vajutada. Mina soovin eelkõige ikkagi asjalikke lugejaid, keda mu kirja pandu ka huvitaks. Like’ide arv ei näita midagi. 🙂 See on vaid minu arvamus.
image

Aitäh Teile, kes te mu blogi usinalt loete.
Lugemiseni,
Deini

Motivatsioon, kaalumine 04.12

Tänaseks olen jõudnud oma kükitamisega poole peale, ehk 140 kükki on tehtud. Raske on, aga alla anda ka ei saa, lisaks võtsin juurde kõhulihaste harjutused. Toitumist veel päris paika pole saanud, kõrvalekaldeid jagub. Tänasel päeval on minu organism harjunud väiksema koguse toiduga, mis on hea. Hommikuti tihti ma ei suuda end sööma sundida, see on viga. Hommikusöök on ju päeva tähtsaim toidukord ning annab ülejäänud päevaks jõudu. Ma ju tean seda, aga ometi ei järgi reeglit. Kohvi võtab hommiku poole söögiisu ära ja kohvi mõju kaob just lõunasöögi ajaks. Jooksmisega on lood, nagu nad on. Vahest käin, vahest mitte, nii nagu tuju on, vihm takistuseks ei ole.
Avastasin ema kapist jupp aega tagasi ühed teksapüksid, mis mulle kuidagi jalga ei tahtnud minna. Mitmeid kordi proovisin ja üritasin neid jalga saada, aga tulutult. Teate, mis? Mõned päevad tagasi läksid nii lukk kui nööp ilusti kinni, no nii õnnelik olin. Seega, peab ostma numbreid väiksemad riided ja püüdlema sinnamaale, et need selga läheksid. Motivatsioon missugune, minujaoks küll. 🙂
Täna hommikul sõin isegi midagi, ühe banaani, mis pidi muide kaalu langetamisele kaasa aitama. Ka kõhulihaseid tegin. Pärastlõunal läheme šoppama, jee. 😀
Kaalust rääkides, siis silme ees oli number 59,5kg.
image

image

Kodunt välja- erinevad üritused

Nüüd ma alles mõistan.
Kui palju soovitati kooli ajal käia erinevatel üritustel, eriti nendel, mis on väga odavad või üldse tasuta. Kui vähestel ma käisin, sest oli ju muud, palju “põnevamat” teha. Käisin alati vaid neil, mis kohustuslikud. Praegu ma käiks vist kõik kohad läbi, kui neid ainult rohkem oleks ja minu eale vastavaid. Näiteks tahtsin minna esimese advendi aeg pojaga Nuia keskväljakule advendi küünla süütamisele ning tervitada jõuluvanasid. See käik jäi ära, sest kodused toimetused vajasid tegemist. Nii palju on üritusi ka väljaspool Karksi-Nuiat, kuhu mina kahjuks ei pääse. 😕 Seda tänu sellele, et väike laps ja bussiga liiklemine ei käi kokku, ei julge proovidagi. Autoga käib ema tööl. Paras pähkel eksole?
Tulemas on isa töökoha poolt jõulupidu, teatrietendusega. Ema andis mulle võimaluse minna koos isaga, et natukenegi kodunt välja saada. Alguses tundus see mõte kuidagi võõras, aga olen saanud mõelda ja lähen hea meelega. Samuti kutsus endine klassiõde mind oma sünnipäevale, mitmeid aastaid olen keeldunud erinevatel põhjustel, seekord otsustasin minna. Ka võimalus kodunt välja saada ja midagi teistsugust nautida.
Mida ma tahan öelda on see, et kasutage igat võimalust, nautige seda, mida teile pakutakse. Mingit pirtsutamist ei tohi olla, ole sa siis nii pubekas kui tahes.
Lugemiseni,
Deini!
image

Esimene advent-jõuludeks valmistumine

Üleeile oli esimene advent- jõuluootuse algus. Nagu kombeks, põletasime küünalt ja panime tubadesse esimesed ehted. Jõuluaega on vähe ja juba esimesest advendist peale saab hakata seda nautima, vähemalt meie peres. Sellest hetkest alates on oodata susside sisse maiustusi või muid erinevaid üllatusi. Kui aus olla, siis endalgi oleks veel rõõm hommikul leida päkapiku poetatud maiuspala. Mis vahet sel on, et olen selleks ehk liiga suur. Heameelega teeks oma pojale rõõmu, aga tema on jällegi veel liiga väike, et aru saada. Või ma eksin? Järgmine aasta mõjuks see vast paremini.
Peresiseselt otsustasime, et kõiki ehteid me esimesel advendil ei riputa üles. Kõike vähe haaval, et ka möödakäiatel oleks silmailu. Kastides tuhnides tuli välja nii mõndagi, mis leidsid tee prügikasti, tuleb mõelda juba uute peale.
Jõulukingitustega on lood nii, et jagasime ära, kes kellele paki teeb, mulle isegi meeldib nii. Hinnaklass on ka loomulikult kokku lepitud, aga Dargole see ei kehti. Muide Dargo sai endale jõuludeks armsa pluusi ja pükste komplekti. Suurus on küll 90, aga selga läheb kui valatult. Kui keegi teab kedagi, kellel oleks peaümbermõõdule 48 päkapikumütsi pakkuda, siis andke aga teada.
Jõuluteemast veel nii palju, et olen hirmsasti kade nende peale, kes otsivad endale jõuludeks sobivaid kleite. No kurat küll, ma tahan kaa, aga mis mina selle silmipimestava kleidiga kodus ikka peale hakkan. Tuleb oodata paremaid aegu. 🙂

20151128_194538
20151129_17580220151129_185620

Lugemiseni!