Kuidas see juhtus?

Kuna ma olen kõigest nii jupiti ja erinevates postitustes rääkinud, otsustasin, et teen teile nüüd kõik siin, ühes kohas selgeks. Kuidas, miks, millal jne.

Alustades aastast 2012391215_404512899607295_1106890264_n

Koolis läks mul üsna hästi, olin üle keskmise õpilane, või noh, sellel aastal oli mul tunnistusel natuke rohkem kolmesid, kui tahtnud oleksin. Üldiselt olin kukupai, kuni minu ellu tuli Alvar, mu lapse isa. Ei, koolis olin ikka edukas, isegi edukam kui enne, kuid kodune olukord muutus aina pingelisemaks. Hoidsin suhet saladuses, kohtusime salaja jne. Lõpuks kui külaelanikud märkasid ja aimasid, et midagi toimub, jõudis see ka minu vanemate kõrvu. Kodu õhkkond muutus veelgi pingelisemaks, kuid suhet ära ei keelatud. Loomulikult, iga vanem on hinges selle vastu, et teismeline tütar on loonud suhte endast 17 aastat vanema mehega. Aga keelamisega oleks tekkinud minus veel suurem trots ja salaja oleks see suhe ikka kestma jäänud. Nii seletas mulle mu ema, kes on ise nooruses sarnases olukorras olnud, vahe ainult selles, et teda ei olnud keegi keelamas. Nagu ikka, on suhte algus alati roosiline, õpitakse üksteist tundma ja üleüldse on põnev.

2013. aasta 971742_533482440043673_1206196997_n

koorusid välja need halvad omadused-alkohol ja sõbrad olid minust tähtsamal kohal, igast väiksemast arusaamatusest tekkis suur tüli, mille käigus ta mind maha jättis. Sellised olukorrad kordusid tihedalt, minu tunnetest ta ei hoolinud. Olin talle nagu nukk, keda võis muudkui ära visata ja tagasi võtta. Oleks ma siis sellest midagi õppinud, vastupidi, kasvasin veel rohkem tema külge, käisin ringi, roosad prillid peas. Ainult nii oskan ma seda seletada, kõik peale tema olid halvad. Kui palju püüdsid mu vanemad mind kaitsta, mina tegin selle asemel veel hullemaid tegusid. 2013. aasta suvi oli haripunkt mu vanemate jaoks, selle mehe pärast toimus kaklus mu vanemate ja Alvari sõprade vahel. Alvari arvates olin veel mina süüdi ja vandus, et vihkab mind. Tema puhul oli koguaeg nii, et üks õhtu solvas mind nii kuis jaksas ja järgmine hommik tegi näo, nagu midagi poleks olnud. Lauset “palun vabandust” ta ei tundnud. Aasta lõpp kujunes eriti õudsaks, ma jooksin kahel korral kodust ära, mind otsis politsei. Kuidas ma vihkan, et ma oma vanematele, eriti emale, nii palju valu põhjustasin.

2014 aasta.

Sellel aastal olin ma enda jaoks selgeks teinud, et nii see asi jätkuda ei saa. Ma hakkasin vastu ja otsustasin, et kui mingi probleem veel tekib, saab see suhe lõpu. Nii see juhtuski, kuid esimene kord ei õnnestunud, sest ta sooritas enesetapukatse ning mu süda läks jälle hellaks. Siiani imestan, kuidas saab üks 30ndates mees nii rumal olla. Kuigi ega mina targem polnud. Siis juhtus see, mida mu ema kartis ammu, ma jäin veebruaris lapseootele, aga ei teadnud sellest 4 kuud midagi. Teine katse suhe lõpetada, õnnestus. Kindlasti jääb õhku küsimus, kuidas ma neli kuud rasedusest aru ei saanud. Lihtne, ei olnud mingit iiveldamist, rääkimata kõhu kasvamisest ja lapse liigutustest. Üldiselt kulges rasedus valutult ja rõõmsalt, isegi ilmale toomine polnud nii raske, kui ette kujutasin. Novembris sündis mu poeg ja isegi siis ei soovinud Dargo isapoolne perekond õnne vms. Hiljem tulid lihtsalt kohutavalt solvavad sõnumid iga paari kuu tagant. Kooli ma pooleli ei jätnud, olin koduõppel.

2015 aasta.003

Ka see aasta ei alanud eriti roosiliselt, lisaks sellele, et nägin ränka vaeva õpingute ja lapsega kohanemisega, arvas mu õde, et jookseb samuti kodust ära. Tema puhul oli hullem see, et kadumiskuulutus jõudis ka meediasse. Kui temaga kontakti saime, ütles ta palju erinevaid kohti, kus ta on. Ise kahtlustasime, et ta on mu lapse isa juures, seal käis politsei kontrollimas, aga ei leidnud midagi. Hiljem selgus siiski, et ta oli Alvari juures. Kahjuks on ta seal siiani, mu oma õde läks mehe juurde, kes ei hooli oma lapsest ja solvas meid rängalt.

Hea selle aasta juures on olnud see, et lõpetasin poja kõrvalt põhikooli, minu kooli õpetajad olid tohutult vastutulelikud ja olen selle eest südamest tänulik. Eriti suure tänu võlgnen oma vanematele, kes aitasid mind kõige rohkem-hoidsid vajadusel last, võimaldasid mul aegajalt koolis käia ja põhikooli lõpetada. Teine üllatav asjaolu on see, et lapse isa asus oma last nüüd, aasta hiljem toetama. Seda ka sellepärast, et Soomes ei saa enam mustalt tööl olla ja tal on suur kartus, et nõuan kohtu kaudu elatusrahasid. Kokkuvõttes on aasta 2015 lõppenud hästi ja uus aasta võib alata.

Palun teid, noori tüdrukuid, teie vanemad püüavad teid ainult kaitsta! Võtke neid kuulda, kui vähegi võimalik.

Palju palju õnnestumisi uuel aastal!

Deini, 17 ja kasvatan 1,1-aastast last.

Advertisements

Kui jõulud on läbi ja kaal ootab!

Üldse pole tahtmist seda teemat üles võtta, aga peab ju end uuesti käsile võtma. Päris nullist alustada ka ei taha. Hea viis end liigutama sundida ongi siia kirjutada. Siis ma vähemalt luban teile, mitte ainult endale. Kohutav tõde on see, et pühad tegid oma töö ja kaal on tõusnud. Mida ma sõin? Mm, verivorsti, sinki, suitsuvorsti, kartulisalatit, pikkpoissi, täidetud vahvleid, kommi, piparkooke. Olen suur magusasõber, hoidusin maiustustest kuni jõuludeni. Patustamise aeg sai tänasega läbi ja trenn võib taas alata. Jama on see, et ma ei saa lapsega õues käies enam ise tempot valida. Poja ju kõnnib ja vankris hea meelega olla ei taha. Esmaspäevast pidin taas alustama kuid ette tuli toa ümberpaigutamine ning vastik peavalu, koguaeg kõrvus kumiseb. Täna tegin peale paari nädalast pausi esimese trenni, kui õnnestub ja oma peavalust lahti saan, lähen jooksma ka. Toitumise koha pealt püüan samuti end käsile võtta ja taas jälgida, mida ja millal söön.  Uus aasta tõotab tulla tegus, ei mingit logelemist. Kui elu tundub igav, siis tuleb see ise põnevaks teha ning seda ma kavatsengi.
Eilne päev oli nagu pühadejärgne paastumine. Jõin lause kolme erinevat teed, sõin ühe mandariini ning esimene toidukord oli alles õhtul, siis sõin tatart hakkliha ja hapukurgiga. Mulle pakub huvi, mis on meresoola ja tavalise soola vahe? Paljud kaalulangetajad kasutavad just meresoola, ehk peaks isegi kasutusele võtma. 🙂
Õudne kirjutada küll, aga minu kaal esmaspäevase seisuga oli 61,2kg. Vaja kiirelt liigutama hakata.
Natuke poosetamist
image

image

Teile soovin head vana aasta lõppu ja uue algust,
Deini

Suur beebi!

Kõndimine on nüüd meie pisikese Dargo puhul tavaline nähtus. Suur vaimustus on möödas ja aegajalt vaatan oma suurt beebit kurbusega. Miks aeg peab nii kiirelt mööduma, miks ei võiks ta olla veel väga väike,nuku suurune? Saaks ta oma süles magama uinutada, vaataks teda lälisemas, ei peaks keelama iga tema liigutust. Paratamatult ei saa aja peatamiseks midagi teha ja lihtsalt peab selle hüppelise kasvamisega kaasa minema. Muidugi ma naudin igat etappi Dargo arenemises. Praegu ta kõnnib ja roomab vaheldumisi, kasutan veel neid hetki, rooman, või õigem oleks öelda käputan, koos temaga. Pojal on väga lõbus nii, üldse püüan temaga palju mängida ja lapsik olla. Veel tuleb see mul hästi välja, te ei kujuta ettegi, mis hulle asju ma teen. Aelen põrandal, lasen end juustest tirida, olen trummi eest, teen igasugu naljakaid liigutusi ja nägusid. Täna käisime ilusat ilma nautimas, Dargo harjutab jalanõudega kõndimist. Toas olles tegi Dargo oma elu esimese joonistuse. Oskab öelda sõna Kiisu, olen väga uhke oma poja üle.

 

Viimasel ajal pean kasutama väga palju lauset “ei tohi”, varsti laps muud ei oskagi öelda. Ta saab aru küll, mis on keelatud, aga neil ju komme sihilikult sigatseda. Vahest on närvid ikka tõeliselt krussis, kuid õnneks rahunen kiirelt. Sellega seoses olen palju mõelnud, et minust kindlasti lasteaiakasvatajat ei saaks. Kui ühe lapsega on juba pisikesed raskused, siis mitme lapsega oleksid suured raskused. Imetlen seda vastupidavust, mis noortel kasvatajatel on. Vaadates neid armsaid beebisid, kes on mu tuttavate perekondadesse sündinud, tekib endal ka beebi igatsus. Olen palju maininud, et ei saanud või ei osanud Dargo beebiaega nautida. Ühest küljest oli takistuseks kool, öine magamatus. Isegi haiglas ei hoidnud ma oma last eriti süles. Eks siis oli olukord mulle veel liiga võõras. Kui saaksin samasse hetke tagasi minna, teeksin kõik hoopis teisiti, veedaksin iga võimaliku hetke pisikesega. Kuid olen kindel, et tulevikus on Dargol üks väike inglike, õde või vend kindlasti kodus. Sinna on veel aega, kõigepealt võiks minu ellu tulla see õige.

Olen 17 ja kasvatan 1,1-aastast poega. Elan lihtsat elu ja olen sellega rahul.

Lugemiseni,

Deini

 

Jõulusaated

Jõulude aeg võikski jääda teleri ette ja päevläbi erinevaid multikaid, filme, sarju vaadata. Ilmselt ma teekski seda, kui mul mu armsat poega poleks, kes tähelepanu nõuab. Mässiks end mõnusalt pleedi sisse, teetass ja võileivad kõrvale. Kui aus olla, siis enne last ei osanud ma neid lihtsaid hetki nautida. Nüüd on iga vaba moment kasutatud.
Tihti saan mahti teleri ette istuda alles õhtul enne magama minekut, mulle sobib see. Lihtsalt pühade ajal on kõike nii palju ja kõike sooviks vaadata. Mis sest, et mitmed filmid on aastast aastasse samad ja neid on nii palju nähtud.
Koos lapsega õnnestub väga harva pikutada ja mõnd multikat vaadata, tema on meil ju püsimatu, jaa need on need emaks olemise võlud. Aga ma ei kurda, päeval ei tunnegi televisioonist puudust. Ah, läheb teemast mööda.
Ma ikka ja alati imestan, kuidas mõnel inimesel fantaasia nii suurelt lendab, kuskohast see kõik tuleb? Antud juhul mõtlen neid, kes meieni armsad ja pisardama panevad filmid toovad, kes mõtlevad kogu kupatuse välja. Vahest mul endalgi mõte jookseb, aga see, mille mina välja mõtlen, on suuremale hulgale ehk liiga lapsik. Mulle ei meeldi kirjutada tõsielulisi lugusid, pigem elan oma kirjutistes fantaasiamaailmas.
Imetlen seda järjepidevust. Aga noh, see on ju üks raha teenimisvõimalus. Igaljuhul on alati just jõulude aeg nii palju mida vaadata, igati tore.
Muide, see salapärane kingitus, mis pojale ukse taha jäeti, tuli ikkagi tema isa poolt. Mul on hea meel, et hoolimata kõigest, oli tema poeg tal jõulupühadel meeles. image

Kõike head,
Deini

Meie pere jõulud!

Kui ebanormaalne, tavatu ja vastik on ilma lumeta jõule nautida. Siin polegi midagi nautida, valge maa on lahutamatu jõulude osa. Seekord jõuluime ei sündinud, tuleb loota, et aastavahetuseks sajab maa valgeks, külmakraade vähemalt lubatakse. Aga tänane päev algas ilusti, päike särab tuppa, tuju kohe palju parem.
Mida meie jõululaupäeval tegime? Pereringis sai otsustatud, et kingid jagame jõuluõhtul, mitte hommikul, see tekitas vähemalt natukenegi pühademeeleolu. Kõigil olid luuletused, mida “jõulumemmele” lugeda, kuigi minul ei tulnud kõige paremini välja. Laiskusest ei hakanud ma luuletust pähe õppima ning tegin screenshoti telefoni. Üllaülla, minu telefoniga tehti pilte ning seda luuletust ei saanud ma ette lugeda. Läksin lihtsama vastupanu teed, “jõuluvana punanina, hüppas üle laualina…”. Olin endas veidi pettunud, aga mis tehtud see tehtud. Isal, emal,vennal olid salmid aga kenasti ette valmistatud. Esimesena sai kingituse “jõulumemm” ise, seega päkapikumütsi tõmbasin esialgu mina pähe. Okei, kõige esimesena sai siiski Dargo ning temal oli lausa kaks kingitust, kolmas veel saamata. See tuleb minu sõbranna poolt, eks minulgi ole väike kingikott temale ja ta pojale ette valmistatud. Siiski pisike jõuluime meid üllatas. Päev enne jõululaupäeva ilmus ukse taha kingitus, mis oli mõeldud Dargole. Kingi saatjat kuskil kirjas ei olnud, kuid sosistati, et selle tõi mu õde Milene. Seda ei oska ma arvata kas see on Dargo isa ja minu õe poolt ühine või ainult õe poolt. Aitäh sellegipoolest.
Jõuluõhtu kulges väga rahulikult, kui kingid olid jaotatud, istusime jõululaua äärde. Nosisime head ja paremat, tänaseni on veel laud kaetud. Järgmine päev polnud erilist isugi, sest nii palju sai söödud,ausalt ma ei püüdnudki end tagasi hoida, ülesöömist pole minu puhul kunagi juhtunud, ma ei muretse. Järgmisest nädalast hakkan taas tubliks. 😀 Kava on juba seinal. Ütlesin küll, et uuel aastal uue hooga, kuid ega vahepealne trenni tegemine midagi paha küll ei tee.
Jõulukingitustest nii palju, et kõik olid enda omaga rahul, eriti veel Dargo, kes sai oma autoga terve õhtu tutvust teha.

image

image

image

Rõõmsat pühade jätku, soovin teile kõige paremat!
Deini

18.12 kükitamine sai läbi!

Ma pole viimastel päevadel millestki kirjutanud. Osaliselt sellepärast, et pole midagi kirjutada ning teisalt sellepärast, et laps on haige. Tema haigus mõjub ka mulle muserdavalt, pole tahtmist midagi teha. 30 päeva ja kuni 250 kükki sai tehtud. Olen nii rahul, et sellega lõpuni jõudsin. Teekonna alguses olin päris kahtleval seisukohal, kas suudan väljakutset täpselt järgida. Peaaegu täpselt, tegin enda jaoks mõned ümbermuudatused, seda näeb sellel pildil. Ehk siis vabu päevi võtsin erinevalt.
image

Kirjutasin telefoni memosse üles, palju tehtud oli.
Kindlasti ei tasu arvata, et ma nt 140 või 240 kükki järjest tegin. Ei, tegin 40-kaupa või 20-kaupa, olenevalt päevast, pausidega- näiteks 1 minut oli pausi. Võib-olla mõni võimekam suudab järjest, kuid mina mitte. Nädalavahetus on mul nüüd trenni vaba, koostan endale järgmisteks nädalateks kava, erinevad võimlemisharjutused ning püüan ka jooksmas käia. Kuna vanematel on puhkus, saan seda teha päevasel ajal, endiselt ei söenda õhtuti joosta/kõndida. Seda ütlen kindlalt, et aasta lõpu-jõulud ja aastavahetuse,võtan rahulikult, ei sea endale eesmärke vaid olen nii nagu olen. Uuel aasta uue hooga, vähemalt on uueks aastaks eesmärk olemas. Endiselt püüdlen 57-kilogrammini ja vajadusel veel edasigi. Selleks reedeks ei olnud mul kahjuks mingeid saavutusi ette näidata, kaal oli endiselt 60-ringis. Mul oleks hädasti professionaali nõu vaja, aga kui ma peaks rahalist toitumiskava järgima hakkama, olen kindel, et see on üsna kulukas. Püüan oma mõistusega hakkama saada ja end kokku võtta. Hea on see, et nüüd on enamus toitude kõrval ikka salat ka ning 1x päevas soe toit. Mis kõige naljakam, just siis, kui on vaja kaalust alla saada, tekib minul tahtmine küpsetada, olen ikka veider. Eile toodi poest krõpsu, mõtlesin, et no nüüd läheb patustamiseks, aga teate mis? Need krõpsud ei tahtnud üldse alla minna. Kui muidu on nii, et peale ühte krõpsu ei saa enam pidama, siis eile see nii ei olnud. Mõnesmõttes väga hea. Palju lihtsam rämpsust eemale hoida.
Luban endale, et pühendan oma perele ja sõpradele rohkem aega ja tähelepanu. Teen lihtsaid ja rõõmu pakkuvaid tegevusi. Seega ei pruugi ma siin blogis eriti aktiivne olla.
image

image

image

Ilusat olemist,
Deini

Kellele vanaema, kellele vanavanaema

Nädalavahetusel võtsime üle pika aja ette sõidu Märjamaale. Saame seal käia paar korda aastas ja vaid ühe päeva. Tagasisõidud on hilisõhtuti ja koju jõudes oleme kõik rampväsinud. Sihtpunkte on alati kaks, ema sõbranna ja minu ning venna vanaema. Okei, päris alati ei käi kahes kohas, vahel jääb kummaski kohas käimata. Sellegipoolest on need käigud meeldejäävad ja rõõmsad, sest nii harva näeme üksteist. Seekord käisime vanaema 75.sünnipäeva tähistamas. Ausalt, meie pere ei istu vanaema juures telefonides facebook või messenger avatud. Sinna lähemegi nautima, istume koos laua ääres, sööme, räägime juttu. See on väga mõnus vaheldus igapäevasele elule, kus on pidevalt kiire ja igasugu tehnikavidinad on nina ees.

Te ei kujuta ette, kui oluline on meile see üks vanaema Õile, kes on alati nii tubli ja tragi, peab elama üksi metsade vahel, seltsiks vaid koer. Temal ei saa kunagi töö otsa ning olenemata ilmast, veedab ta ikka suurema osa ajast õues. Ta ei ole vanaema, kes istub tugitoolis ning koob sokki, kuid ometi on tema kodu tohutult hubane. Selline, nagu olema peab. Juba sellepärast väärtustame me teda, sest tema on ainsana olnud meie jaoks olemas, kõik need aastad. Üks vanaema ja vanaisa peale Õile on veel, kuid nemad ei väärigi vanavanemate nime, neid pole meie jaoks olemas olnud.

Dargo oli külas üllatavalt hea laps, otsustas isegi usinamalt kõndima hakata, nüüd kodus muudkui kõnnib ja kõnnib. Isu on millegipärast halb, tekitab muret lausa. Igaljuhul nädalavahetus oli sisustatud ja väga mõnus. Selleks aastaks on reisidega vist kõik. Fotode näol ka midagi.

Märjamaa 013

Märjamaa 014Märjamaa 022Märjamaa 042Märjamaa 035 Jah mu ema oskab ka vaipa kübaraks muuta. 😀

Lugemiseni,

Deini

Kingitused 1-aastasele-minu visioon

Olen paar päeva kadunud olnud, lihtsalt ei jaksanud kirjutada, kuid nüüd jälle tagasi.

On ikka pead murdev ülesanne küll, mõelda välja kingitus 1-aastasele põnnile. Teate mis mina arvan?
Võib-olla hing ihkab osta kokku kõige värvilisemad, lahedamad ja arendavamad mänguasjad, aga kas olete kindel, et selles vanuses laps oskab veel sellega midagi teha? Muidugi võib ju lapsele asju ette osta, et tulevikus ikka läheb vaja, aga mõte ongi see asi tulevikus koju tuua. Ühest küljest on mõttetu jätta asi kuskile kapi otsa seisma ajaks, mil seda vaja läheb. Teisest küljest kui isegi kapi otsa ei jäta, siis selleks ajaks kui laps aru saab, mis funktsiooni põnev mänguasi täidab, on see juba nii ära räsitud, et ei kõlba kuhugi. Tihti on ju lastel komme asju visata, närida ning kakkuda. Paljudel toodetel on pakendil kirjas või eraldi märgina 0-3 keelatud. Ometi on ka meie kodus selliseid tooteid ja laps on neist vaimustunud, olgugi,et alles 1,1 aastane. Püüa siis leida see eakohane ja huvi pakkuv vidin. Toon näiteks puldiauto. Muidugi on ilus ja uhke vaadata kuuse all lahedat puldiautot, aga suuremal meesperel on sellest rõõmu rohkem kui aastasel. Vaevalt oskab see pisike puldiga midagi peale hakata. Mis oleks siis see kõige ideaalsem? Dargo sai endale kingituseks raamatu värvide ja esemetega, kaks pehmet mänguasja, joonistustahvli,pildi ja kirjaga särgi ning lehmakostüümi.12395120_970256606366252_1513318465_n12386662_970256619699584_1748231333_n12388149_970256636366249_1687597410_n Soovitused kingitusteks on piltidel.

Peale istutav auto on üks väga praktiline ese. Laps arendab jalgade tööd, tasakaalu ning õpib tundma üleüldiselt autot. See on üks jõulukingi variantidest mu oma lapsele, kuid on veel küsimärgi all.fisher-price-pealeistutav-toukeauto-muusika

Käimistugi on hea lapsele, kes aastasena on alles õppinud toe najal käima ning püüdleb iseseisvalt käimise poole. Minu pojal näiteks sellist abivahendit tarvis ei lähe, sest kõnnib juba iseseisvalt.images (6)

Väga lihtne raamat, laps õpib piltide järgi sõnu, nt koer, kass, muru, õun jne.1_1_19790627

On veel niimõndagi, millega oma last kas sünnipäeval või jõuludel üllatada. 🙂 Ehk olete isegi kursis, mis on kõige asjalikum, aga see on minu nägemus.

Lugemiseni,

Deini

11.12 tulemused

Jälle olen sealmaal, et anda aru, mis on nädala jooksul muutunud või mis pole. Mitu nädalat nüüd möödas on?6 äkki, ausalt öeldes ma ei loegi päevi ega nädalaid. Ma tunnistan, et toitumise poole pealt ei ole ma just eriti eeskujulik. Jahutooteid on olnud menüüs rohkem, kui tavaliselt, paar päeva võtsin tuure maha ja see kõik mõjub. Kükke teen küll eeskujulikult, 23 päeva olen juba teinud, päris palju tegelikult. Kuid kahjuks pole neist kasu, kui ma ei suuda end käsile võtta ja normaalselt toituma hakata. Vahepeal mu perekond tundis juba muret, et kas ma ikka saan nii väiksest kogusest kõhu täis? Muretsemiseks pole tegelikult ju põhjust, sest olen maininud, et mu organism on harjunud väiksemate kogustega. Küllap mõnel päeval ületades harjumuse piiri, mõjub see kehale halvasti. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ma jõulude aeg vastu pean, homme veel vanaema juurde, kus on laud lookas. Enne sealt minema ei saa, kui kõht on punnis. 😀
Mis ma siin ikka vatran, mu kaal kõigub üles alla, jooksmas ei julge käia, seetõttu pean päeval võtma ette pikemad jalutuskäigud. Ainuüksi kükid vast tulemusi ei too. Kaal oli täna 59,9kg.
image

Lubadused uueks aastaks on ees ja tean täpselt, millised need on.
Ilusat jõuluaega!
Deini

Hommikuinimene

Ajendatult Malluka postitusest.

Mis mul viga on?

Hommikul vara ärkamine ei meeldi vist enamus inimestele, eriti neile, kes poole ööni tööl peavad olema või siis lihtsalt unetusest üleval passivad. Mina heidan voodisse õhtul tavaliselt 22,23 aeg ja ärkan kuue ja kaheksa vahel. Olenevalt sellest, mis kell laps ärkab, tal kõik segamini. Tihti jääb Dargo peale piima joomist uuesti magama, aga minul siis uni läinud. Sel ajal on mul võimalus kohvitada, süüa ja trenn ära teha, hommikul ainuke aeg endale. Trennist rääkides, siis juba homme on kaalumine ja kükkidega olen jõudnud 22-päevani. Õue jalutama minna ma enam õhtuti ei julgegi, kuuldes pidevatest kadumisjuhtumitest, mis enamus on lõppenud surmaga.

Kui mul mu pisi Dargot poleks, põõnaks ma nädalavahetuseti kindlasti ka vähemalt üheksa, kümneni. Aga noh, oleks on paha poiss, unistada ju võib. Küll tuleb see aeg, kus ei sõltu mina nii väga lapsest ega tema minust, praegu tuleb lihtsalt kõike seda omamoodi nautida. Arvan, et leidub vähe selliseid inimesi, kes olenemata vabast päevast ärkavad ikka 5,6-aeg hommikul. Kindlasti leidub, kellaaja peale ärkamine on tihti lausa sisse kodeeritud, eriti kehtib see laste puhul. 😀 Vahet pole, mis kell Dargo õhtul uinub, varem või hiljem, ta on ikka üsna ühel kellaajal hommikul üleval. Aga ega minagi seda mõista, kuidas saab öine uni nii lühikese ajaga täis magatud ja juba viiest hommikul krapsti reibas olla. Mul on tunne, et see kehtib rohkem vanemate inimeste puhul. Näiteks koduperenaistel on vaja varem tõusta, et lastele toit lauale panna, käiakse tööl, viiakse lapsi lasteaeda, kooli. Enamjaolt on vara ärkamisel siiski mingi sunniviisiline põhjus. See on asja point.

12355097_968119179913328_1578862980_n12358534_968119159913330_172839493_n

Ilusat päeva jätku,

Deini.