Miks kirjutan alatihti “meie” vormis?

Kindlasti olete tähele pannud, et ma väga palju räägin “meie” vormis. Ei mul pole elukaaslast ja ei, ma ei ela oma korteris või majas. Ma elan koos oma vanemate ja vennaga. Alati on olnud perekond mulle kõige tähtsamal kohal, ükskõik, mis olukorras. Alati on nemad olemas, kui mingi mure vaevab. Nemad jäid mulle toeks sel hetkel, kui saime rasedusest teada. Nemad võimaldasid mul lõpetada põhikooli. Ma olen selle eest südamest tänulik, sest mõni teine vanem jätab oma lapse sellisel hetkel üksi. Reeglid siin majas kehtivad ka mulle, seni kuni elan vanemate kaitsva tiiva all. Mingis mõttes igatsen juba iseseisvust ja täitsa oma kodu, aga siin Viljandimaal ei ole seda mida ma otsin. Samas ei taha oma kodukohast kaugele minna ka. Mulle on antud võimalus, minna järgmisest sügisest kooli. Samuti on võimalik leida töökoht ja endale jalad alla saada. Seisan raske valiku ees, kuigi tegelikult tean, mida hing ihkab.
Mul on hea meel, et enamus ajast võetakse mind kodus kui täiskasvanut ja ma saan end tõestada. Kuigi, palju olen mõelnud ja tundnud end kasutuna. Ma olen päevade, nädalate viisi kodus, ei teeni pere heaks midagi. Jah, ma toimetan kodus jne, aga ma tunnen, et sellest ei piisa. Püüan end neist mõtetest eemal hoida ja teen, mis ma suudan. 🙂
2008 aasta veebruarist perepilt, õde enam meiega ei ela.

20151130_112956

Sellel pildil poseerime vennaga. 🙂20151121_150036

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s