Minu teadlikkus rasedusest algas alles 4. kuul. Miks? Mul polnud ühtki raseduse tunnust, kui välja arvata väikesed muutused kehas(mitte kõhu kasvamine). Teada saades tabas mind suur šokk, aga harjusin sellega üsna kiiresti, valikut nagu polnud ka. Valmistasin end ette iiveldusteks, seljavaludeks, jalgade paistetuseks ja paljuks muuks. Mida polnud, olid need samad hädad, ainsana kasvas kõht. Mul ei iiveldanud kordagi, selg tsipakene valutas 8.kuul üks päev, 2x olid jalad paistes, aga ei midagi märkimisväärset. Mina saan öelda, et mul oli võimalus rasedust nautida. Enamus ootusaega kulges suvel, aga ka see polnud tohutult piinarikas, käisin ujumas, jalutasin mitmeid kilomeetreid, paaril korral sõitsin isegi rattaga. Imelikke isusid ma enda puhul ei täheldanud, võib-olla olid need märkamatud. Kui aus olla, siis mind hoiti lausa sulgedel, et ma ometi ei muutuks närviliseks, et ma sööks ja liiguks piisavalt. Kõike seda ma ka tegin, kuigi kooliaeg muutus küll väga pingeliseks. Kooli osas oli praktiliselt kohe otsus tehtud- ma jään koduõppele. Siiani imestan, kuidas ma suutsin kõik selle läbi teha. Nüüd on see möödanik ja mul on siiralt hea meel, et olin võimeline lõpetama põhikooli lapse kõrvalt. 🙂
Nüüd on mul juba aastane põnn, täitsa isiklik aare. Aasta hiljem suvatses ka lapse isa meid toetama asuda.
Mõned pildid raseduse ajast 🙂
5 kuud rasedust
6 kuud
7 kuud
8 kuud
9 kuud
ja sündiski Dargo
