Neile, kel väär arusaam!

WP_20150621_00720150621095039Naljakas, et lasteta mehed,naised/poisid,tüdrukud, leiavad, et lastega päevast päeva koos olemine ja nende kasvatamine on lust ja lillepidu. Võib-olla kõrvalt see tundub nii, lisatakse ju facebooki ja mujale suhtlusportaalidesse palju põnevaid pilte lastega. Näiteks, kui kurdan, et mul on igav, imestatakse, et, kuidas küll?

Muidugi on väga põnevaid hetki mu pisikesega, kui tagurpidi roomab, kui laginal naerab või jutustab omaette, kiigub laulule kaasa jne. Igat inimest, ma eeldan, tüütab ühel hetkel korduv rutiinne tegevus ära. Iga päev käin lapsega 2x päevas jalutamas üksi, “surfan” internetis, kui laps laseb vaatan mõne filmi lõpuni ja loomulikult jälgin lapse tegemisi ja löön ka ise kaasa. Ahjaa, söömine on ka vahepeal. Kusjuures poja söötmine on see kõige rängem tegevus. 😉 Õnneks ei ole iga päev ühesugune, seega hullumas ma veel pole. Telerist näiteks saadet Saladused või Suletud uste taga vaadates, näeb seal tihti emasid, kes on nelja seina vahele “lukustatud” oma lastega ja see tubli kodukana lihtsalt ei kannata enam oma lapsi välja. Mina isiklikult ei lase kunagi sellise olukorral tekkida, jah vahest on üsna igav, aga selle elab üle.(kirjutatud mõni kuu tagasi)

Nüüd, kui poja juba rohkem liigub ja tegutseb, ei saa temalt pilku pöörata, muidu on sigaduste rada järgi. 😀 Jalutamas ei pea ma ka enam Dargoga üksi käima(vahest ikka), vaid sõbranna ja tema 2-kuuse beebiga. Laste pealt näeme, kui kiirelt aeg lendab, kui ruttu lapsed arenevad ja kui palju rõõmu ning muret nad toovad.

Advertisements

Usaldus ja turvalisus

Mõtlen tihti, et miks olen nii naiivne ja usun kõike, mis tundub esmapilgul hea ja usaldusväärne. Olen ju pidanud palju kordi pettuma, ka lähedastes inimestes. Mulle tundub nii uskumatu, et leidub kohutavalt südametuid inimesi, kes ei näe maailma enda ümber. Nende isikute pärast on kõikjal suurel hulgal kurjust ja julmust. Selle üle juureldes mõtlen vaid sellele, kuidas suudan mina oma last kaitsta? Koolis või lasteaias, kus peaks olema turvaline, ei leia laps enam mingit tuge. Kuidas ma usaldan oma lapse selliste inimeste keskele? Tean seda rääkida, sest ise olen selle kõik läbi elanud, tundub, et olukord ei parane vaid halveneb. Jah, teadvus sellel alal on kasvanud, aga midagi ette võtta ei oska siiski keegi. Ma ei ütle, et koolis või lasteaias ei liiguta keegi lillegi, loomulikult on erandeid.

Mul on vaid hea meel, et lapse sünniga on kasvanud minu eneseteadvus-ja kindlus. Suudan kaitsta end igas olukorras. Võin vahel tunduda julm, aga Teie ise olete mu selliseks muutnud. Põhjuseta, ei ütle ega tee ma midagi, eriti, kui oled minu sõber/sõbranna. Lähedasi hoian ma kõige enam ja just sellepärast olen langetanud nii mõnedki otsused, olgugi, et need tol hetkel mulle ei meeldinud. Nägin vaeva oma sõbrannade nimel, kahjuks ei osanud nad seda hinnata. Uskuge, nüüd on mu elul hoopis teine värv ja pilt, ma ei pea kellegagi tülitsema, sest mõnele pirtsakale miski ei kõlvanud. Ma tunnen end oma seltskonnas turvaliselt ja armastatuna. Kas sellise moto järgi peamegi elama hakkama? 😦 life-is-full-of-fake-people-trust-no-one-quote-1

Kallid, paid.

Lugemiseni,

Deini