Eesmärk suveks!

Juhe jooksis ühe postitusega nii kinni, et otsustasin kirjutada hoopis tänasest hommikupoolikust ja eesmärgist.

Leidsin endas lõpuks jõudu, et alustada jooksmas käimise ja kõhulihaste tegemisega. Kõhulihaseid teen  juba varsti 3 nädalat, aga seda ka mitte iga päev. Leidsin isegi ühest artiklist video, kus näidati õiget kõhulihaste tegemise viisi. Seni olin täitsa valesti teinud(nii nagu koolis õpetati), see polnud lihtsalt nii efektiivne.  Jooksmas olen käinud koos tänasega 3x. Tohutult mõnus tunne on pärast jooksmist, kui saab end veel jaheda veega üle loputada. Täna näiteks jooksin 3 tiiru ümber tiikide, keegi ehk ikka teab, millistest tiikidest räägin. Neid tiike siin väikses Karksis on 3. Üks neist selline.22456. Ma pole seadnud endale mingit kindlat distantsi, mida jooksen, pigem teen seda nii, nagu enesetunne lubab. Aegamisi ikka tulemus saabub. Soov oleks saada 57kg peale, mis peaks kmi järgi ideaalkaal mul olema. Olen ju 161cm ja viimaste andmete järgi kaalusin 62kg. Muidugi on probleem kõhukesega, mida natuke trimmi tahaks saada. Olen kindel, et saan hakkama.

Viimastel päevadel on täitsa suve ilmad, palavas õhus on üsna raske joosta, muide. Samas just see särav päike annab jõudu. Kuna poja läheb kell 11.00 alati iluund magama, siis on ideaalne aeg tervist kosutavaks tegevuseks. Ikka öeldakse, et maga samal ajal kui laps, aga no ma ei ole päeval magaja, mõnel üksikul korral olen laps kaisus tukkunud. Väsimust see sellest hoolimata ära viinud pole.

Täna jäi Dargo päris kiiresti magama, seega sain varem riided vahetatud ja jooksma. Tore on see, et siin leidub mitut maastiku, muru, kruus, asfalt, mõned künkad, põnev. Meil terviserada ka olemas, veel pole seal jooksnud, pigem sõidan rattaga, siis ei paista mu pingutamine jooksuga nii palju välja. 😀 WP_20150617_003Kõnnitee on loomulikult super koht kärutamiseks, mida igapäevaselt teen, sellest kasu nii mulle kui pojale.

Varsti, kui mõtteid koguneb, lõpetan ka pooleli oleva postituse.  Jälgige, kommenteerige, jagage mõtteid.

WP_20150630_00220150630114515

Advertisements

Nagu on sõbrad ja nagu pole ka!

WP_20150321_00120150321205831Kõige targem on vist alustada alates esimesest klassist. Ma polnud eriti populaarne, või noh, mis populaarsus saabki 7,8- aastaselt olla. Mul olid ja on siiani prillid, silm vaatab kõõrdi, riided polnud kõige uhkemad ja ei käinud klassikaaslastega ühes lasteaias. Kõik need “vead” tegid minust nohiku, keda noriti. Olin siis kui hiireke, aga sellegi poolest oli klassis vähemalt üks, kes n-ö hoidis minu poole ja oli mulle sõber. Pikka aega veetsime peale kooli koos aega, aga siis, 8. klassi läks ta Soome ja nii meie suhtlus hääbus.  Peale seda tekkis sõprussuhe teise klassiõega. Oh, kui palju oli tülisid temaga, nagu meie eale kohane, leidis aset pidev taga rääkimine, tülitsemine, ära leppimine ja taas tülitsemine. Selline tunne, nagu meil polnud valikut, pidime hoidma suhted head, sest käisime siiski ühes klassis. Siis ei omanud sõprus veel nii suurt tähendust, kui praegu. Ajapikku muutus teistegi klassikaaslastega suhtlus talutavaks, kuid mitte lähedaseks. 2014 aasta toimus minu elus kannapööre, sain teada oma juba neli kuud kestnud rasedusest 8. klassi lõpus. See oli šokk nii mulle, mu lähedastele kui tuttavatele. Sõbranna, keda pidasin parimaks, loomulikult jätkas minuga suhtlemist, kuid mitte pikka aega. Ühel heal hetkel arvas tema, et “vahetab” mu teise, parema vastu, kes pidutses ja oli lahedam. See haavas mind, aga midagi muuta ma ei saanud. Märkamatult olime taas head sõbrannad, kuna käisin nüüd vahetevahel koolis ehk olin koduõppel. Naljakas, kuidas sõbrad tulid ja läksid. Aga neid ju ei saagi sõpradeks nimetada või kuidas? Hüppame siis praegusesse aega, nüüd neid sõpru sõnaotseses mõttes polegi.

Kummaline, kuidas need inimesed lihtsalt kaovad mu elust, teadmata põhjustel. Üks jätab suhtlemise oma ema pärast, teine ühel hetkel lihtsalt kõnnib tuimalt mööda ja kolmas on alles puberteedi eas, millest mina pidin lapse saades üle saama. Tänapäeval on facebook üks olulisemaid suhtlusallikaid, aga sealgi teevad vähesed mind tundma. Jah, laigitakse pilte ja postitusi, aga suhtlus kui selline on vaid minupoolne. Hiljuti tühjendasin oma sõbralisti ning arvatavasti tühjendan veelgi. Olen aru saanud, et ei saa olla lahke inimestega, kes sinust kui prügist üle trambivad. Nagu ühes fb postituseski mainisin, “ma vastan Teile samaga”. Võib-olla teid ei huvitagi see! Nüüd näen, millised tegelikult olete.

Tutvustus

Siit leiate minu muresid, rõõme ja igapäevaelu puudutavaid lugusid. Kuna olen alles värske blogija, siis esmalt tutvustan ennast. Nimi on Deini Serg, olen 16. aastane ja 7-kuuse lapse emme, sünnipäev on 7. augustil.  Poja sünnipäev on 15. november. Olen äsja lapse kõrvalt lõpetanud põhikooli ja ei kavatsegi õpinguid unarusse jätta. Jah, poolteist aastat umbes jääb küll vahe sisse, aga see ei kõiguta mind. Minu lapse isa hoiab meist kauge kaarega eemale ja ehk on nii paremgi. Sõbrad, keda vist ei saagi enam sõpradeks nimetada, on kui õhku haihtunud. Olen üritanud aastate jooksul olla sõbralik, vastutulelik jne, aga ikka teenisin ma kuidagimoodi välja sõprade ükskõiksuse minu suhtes. Sellest aga pikemalt järgmises postituses. Kui on soovi, saate mind läbi blogi tundma õppida. 😉juuni 019