Elu kahe lapsega-kõike muud, kui ette kujutasin

Teree! Mul on hea meel tagasi olla ja kirjutada. Loodan, et teil ka. 😀

Mõned kuud tagasi, päris alguses, oli mu elu kohati ikka paras korralagedus. Ma poleks uskunud, et kõik nii keeruline vôib olla. Minu elu praegu on kõike muud, kui see, mida ette kujutasin. Hea, kui ma päevas korragi end helikiirusel pesta sain, see oli  ka parajalt koomiline vaatepilt. Küll pidin ma 10x pesemise pooleli jätma ja paljalt toas ringi lippama, sest beebikene arvas, et peab emmet kiusama. Siis jälle turvahälliga vannituppa ära mahtuma jne. Mul on muidu ülipisike vannituba, mis pmt koosnebki ainult vannist ja nüüd on seal ruumi võtmas veel ka kassi liivakast. Meie perre lisandus ju ka kiisupoiss Joosu, tema me tõime varjupaigast.

Olin kogu-aeg rakkes, laste ärkveloleku ajal jäid peaaegu kõik toimetused tegemata, mul oli vastik vaadata kraanikaussi, mis kubises nõudest, aga midagi teha ka ei saanud.  Probleem seisnes muidugi ka selles, et ei olnud harjunud korteriga ja viibisin parema meelega igal pool mujal, kui siin.

Ühel heal päeval panin peas plaani paika, et käin lastega õues ära ja lähen siis ruttu pesema, aga kus sa sellega. Kui muidu magas Deiro kenasti edasi toas peale õueskäiku, siis seekord nagu kiuste ta seda ei teinud. Mulle on saanud selline põngerjas, kes naljalt üksi kuskil ringi uudistada ei taha, ikka koguaeg peab tegelema. Siis juhtus üks selline päev, kui sain esimest korda toidu niimoodi otsast lõpuni valmis teha, et ei pidanud kumbagi lastest kantseldama, söömisega oli muidugi teine lugu juba, seda tegin ikka jooksu pealt. Muidu pidin tihti toidu ootele jätma, juhtub seda ka praegu mõnikord. Aga tegelikult läheb iga päevaga lihtsamaks, eriti mõnus on siis, kui Dargo on lasteaias. Nüüd alles poole aasta möödudes on paika saanud mingigi päevaplaan. Kui Dargo on aiast kodus, õnnestub mul tihti nad ühel ajal lõunaunne panna ja ise siis toimetada, kuigi vedeleks heameelega niisama.

Õnneks on mul veidi lihtsamaks läinud, Deiro ei vaja enam nii palju sületamist, Dargo on üsna iseseisev, kujutate ette, mul jääb isegi aega blogida ja raamatut lugeda. 😀 Tegelikult oleks ma ehk seda kõike ka enne jõudnud, aga milleks end ribadeks tõmmata, kui ma ilma nende tegevusteta juba õhtuks omadega nii läbi olen. Blogimise osas on mul enamus päevadest blokk ees. Täna imekombel seda pole.

Mitte enam nii tutikast beebist rääkides, siis temal olid esimesed neli kuud ja veidi peale gaasid, mis ei teinud elukorraldust sugugi kergemaks. Dargoga mul gaaside kogemus puudus, seega oli see minu jaoks paras katsumus. Nüüd olen ju täiesti üksi enamus ajast, Dargo ajal olid mul vähemalt vanemad, kes vajadusel mind peaaegu igal hetkel aidata said. Ma sain minna õhtul end tuulutama, jalutama jne. Praegu saan seda teha vaid lastega.

Ma olen niii kurb, et mu beebi on nii kiiresti  kasvanud, ometi ma võtan sellest beebieast maksimumi. Ikka on aeg linnulennul läinud. Kuna ma juba algusest peale teadsin, et minust mingit beebiblogijat ei saa, siis ei ole ma ka igakuiselt kokkuvõtteid teinud Deiro arengust. Ise arvan, et hetkel on ta arengus ilusti järjepeal, ei rooma, keerutab end ümber enda, s.t keerab, pöörab, istub toe najal, jutustab, on juba lisatoitu saanud. Saab 23.mail 6-kuuseks. Ainus murekoht, mis hetkel on, on pea kuu aega kestnud nohu, mis on kuskil nina-kurgu vahel ja ära ei kao. Ravin ja ravin, aga tolku sellest pole. Kas ma tõesti pean toas istuma või… Mõelnud olen ka õietolmu allergia peale, kuid, kas see lööb nii välja? Olen tagasiside eest tänulik.

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Aitab keha hävitamisest

Lõpuks leidsin selle üürikese aja, et endast teile jälle märku anda. Ma olen hetkel tegelikult päääris väsinud, aga ma tean, et kui ma aina edasi ja edasi lükkan oma kirjutamata, mustandites vedelevaid postitusi, siis sinna nad jäävadki. Kirjutamistuhin, kui selline on ju olemas, aga uni saab minust alati enne võitu. Täna olen päris tegus ka olnud.

Ma ei jõua just eriti tihti oma blogipessa, kuid kirjutamist jätta ma ei kavatse. See on siiski minu kirg, mille jaoks ma lihtsalt praegu aega ei suuda leida. Igavuse üle kurta ei saa.

Andsin instagramis teada, et alustan taaskord parema mina poole liikumist, seda siis toitumise näol, õige pea ehk lisandub ka intensiivsem trenn, kui olen sünnitusjärgses kontrollis ära käinud. Nüüd ju juba kuu möödas poja sünnist ja tunnen end ka suurepäraselt.

Postitasin kaks nädalat iga päev instagrami storysse hommiku, lõuna-ja õhtusöögi pilte, koos kirjeldusega. See oli minu jaoks n-ö kiirem variant olla motiveeritum. Iga kahe nädala tagant püüan olla nii tubli, et blogisse kokkuvõtvad postitused teha.

Eriti hea väljundi leidsin ma “Teeme koos 2018” näol, mille idee autoriteks on Mallukas ja Henry, väljakutsest võib lugeda siin ja siin. Mina olen sedapuhku Malluka tiimis. Miks mitte end sel viisil liigutama saada, kui muu ei motiveeri, siis ehk auhinnad ikka. Minupuhul on muidugi auhinnad teisejärgulised, teen seda ikka enda pärast.

Mõnele ehk jääb arusaamatuks, mis põhimõttel ma oma kaalu langetan? Kuna ma olen varasemalt kaalulangetusega tegelenud, siis olen õppinud tundma oma keha iseärasusi. Minu eesmärk ei ole olla üdini tervislik ja süüa täpselt õigeid asju. See tähendab, et ma ei soovi end raamidesse suruda. Olen korduvalt öelnud, et söön kõike, aga mõistlikus koguses, mulle mõjub, eriti siis, kui joon ka piisavalt vett ja liigun. Karuteene teebki see, kui liiga vähe end liigutan. Ja loomulikult magus ning sai.

Aga, minu esimesed kaks katsumusi täis nädalat on mööda saanud ja üks kokkuvõte tuleb kirja ja pilti panna. Kes mu insta storyt hoolega jälginud on, on järgnevate pildikestega kursis. Ma ei ole selle kahe nädalaga just musternäidis tervislikkusest olnud, pildistasin ja postitasin ka n.ö patused toidud. Aga, nagu ma eelnevalt mainisin, kavatsen endale lubada kõike mõistlikus koguses. Kui ma stressan ja endale maitsvaid toite keelan, ei jõua ma kunagi soovitud tulemuseni, uskuge, ma tean, küll tulemused räägivad enda eest, mingu, kui kaua tahes. Mul aega on. 😀

Olen suureks suureks smuutisõbraks hakanud. Tõstke käsi, kellel täidab smuuti hommikuti kõhtu? Mina olen üks neist, kuigi jaa, lõunaks on kõht juba päris hõre, aga, kui süüa kolm korda päevas, siis nii peakski vast olema.

26828072_1601513333240573_1138168102_o

Mõned näited toitudest. Alguses tundus mulle hea idee panna instagrami storysse iga toidukorra pilt, kuid nüüd olen aru saanud, et see on väga tüütu. Ja, kui ma tahan olla eeskujuks, motivatsiooniks, ei ole ka õige lisada sinna näiteks pilti kebabist või jäätisekokteilist. Selliseid asju on endale vahel mõnus lubada, aga mingit eeskuju see ju ei näita, mis sellest aususest ikka kasu on. See tähendab, et edaspidi, kui kokkan midagi enda jaoks põnevat ja tervislikku, näitan teile ka, igavast tatrapudrust jms pilte ei näe mõtet panna.

26781335_1601512383240668_1999539121_o

Täna olin ma nii tubli, et suutsin telefonis seatud eesmärgi 10 000 sammu üle pika aja jälle ületada. Lisaks on selle nädala eesmärgiks planking ja 3x45min võhma kasvatavat trenni. Mina suutsin täna plankida 1.05min ja tegin treeningu selle video järgi. Kusjuures 10min sellest treeningust oli mul laps kotiga kõhul ja uinus. Järgmine kord sellist treeningut ei vali, liiga igav. Iga päev võiks ju selline olla, kas pole?

26733073_1601513256573914_1000982751_o

Kõige enam huvitab teid kindlasti kaal ja ega ma teid teadmatuses ei hoia ka. Minu raseduse lõppkaal oli 77kg, haiglast koju tulin 71kg kaaludes. Minu jaoks on see, mis ma peeglist näen, üpris kole, sest ma tegelikult oleksin saanud selle suure kaalutõusu ära hoida. Aga noh, selleeest oli raseduse ajal vähem stressamist toidu pärast. Sealt edasi kuu jooksul 2kg kaotasin veel, aga enda teekonda alustasin, kaaludes 69,5kg. Nüüd 2 nädalat hiljem kaalun 68,4kg, eesmärk on 57kg. Uh, palju numbreid, aga küll aru saate. Võib-olla oleksin ma suutnud selle 2-nädalaga rohkem, aga seekord läks see üle kivide ja kändude, küll ma selle õige suuna varsti leian. Seniks, lugemiseni. 🙂

Minu tegemisi saad jälgida instagramis, d3iniih

Pisi Deiro sünnilugu

Loodan, et see pikk blogipaus saab nüüd lõpuks mööda. Kohe nii kehva tunne on, et oma mõtteid pole suutnud kirja panna. Aga ma tean, et iga paus tuleb kasuks ja niisama kirjutisi välja punnitama pole mõtet hakata.

Olen nüüd õnnelikult teistkordselt vanemaks saanud, elukaaslasele esmakordne kogemus. Meie beebi osutus siiski täitsa poisiks, seega viimase ultraheli ajal kahe arsti sõnad pidasid paika. Dargol on nüüd väike vend Deiro. Sündis 23.november, kell 16.53. Mõõtudeks 3750g ja 54cm. Minu jaoks päris suur laps, arvestades esimese sünnikaalu ja pikkust(3095g ja 50cm).

Kuidas Deiro siia ilma sai?
22.novembri hommikul kell 9.00 algasid üsna regulaarsed kuid valutud toonused. Paaril eelneval päeval tuli seda ka ette, aga kadusid mõne aja möödudes, seega ei teinud ma ka tollel hommikul sellest suurt numbrit. Olin üsna veendunud, et beebi lihtsalt lollitab minuga. Sellegipoolest helistasin igaks juhuks emale, et, kui peale suurema poja lõunaund toonused ei vaibu, läheme haiglasse kontrolli. Kui muidu peaksid n-ö valed valud vaibuma, kui ringi kõndida ja tegutseda, siis minul läksid need siiski tugevamaks. Millegi pärast ma aga peale lapse lõunaund ei läinud kontrolli, käisime emaga hoopis poes ja läksin lapsega vanematele külla. Seal võtsin vastu otsuse mitte enam koju tagasi  minna vaid nende juures ööbida, et vajadusel saan kohe haiglasse minna ja laps on turvalises kohas. Seega käisin õhtul kella 19 paiku veel kodunt läbi ja võtsin oma haiglakoti.
Miks ma siis kohe haiglasse ei tormanud, kui näiteks valude vahesid mõõtev äpp käskis mul juba ammu asjad kokku pakkida ja minna? Aga sellepärast, et esimese lapse aeg ma valutasin 52h, jah, sinna aja sisse jäid kindlasti ka valetuhud, aga igatahes avanemisprotsess kestis päris kaua ja kusjuures, väga talutav oli. See selleks, igatahes, jäin ma vanemate juurde, öösel kell 00 otsustasin üles tõusta ja ema ka äratada, aga mingi sisetunne ajas ka tema just sel ajal üles. Andsingi teada, et nüüd lähme haiglasse, kauem ei julenud ma n-ö omapäi olla ja tahtsin arstide hoole alla. Kell 1 olime haiglas, sain omale kitli ja hommikumantli selga, kontrolliti avatust, mis oli vaid 2cm, emakakael lame. Pandi ktg alla, regulaarseid valusid ei tuvastatud.
Nii jäin ma sinna ööseks sisse, valud olid mul endiselt olemas, kuid jah, mitte regulaarsed, magada sain isegi kuni kella viieni, siis muutusid mõneks ajaks valud regulaarsemaks. Vahepeal käidi uudistamas, kuidas mul läheb, kas midagi intensiivsemaks ka muutunud on. Kui eitavalt vastasin, küsiti, et kas tahan koju minna või sünnitada. 😀 Ilmselt ikka sünnitada, kui haiglas juba olin. Anti mulle tablett, mis mingit mõju ei avaldanud, hoopis võttis pooleks tunniks valud ära, siis olid vahed 15min jne. Jõudsin seal veel muretseda, et huvitav, kas süüa ka tuuakse, nälg tahtis silmanägemise võtta. Õnneks ikka toodi.
Mingi hetk tuldi mind jälle kontrollima, avatust 3cm vaid, taheti siis veed lahti teha, aga just sel hetkel olid valudel jälle pikad vahed sees ja arst ei jaksanud oodata. Seega anti teine tablett, mis hakkas juba toimetama ja valud olid iga 2-minuti tagant, seega avanes arstidel võimalus veed lahti teha. Enne veel kontrolliti avatust, 5cm. Enda ebaregulaarse ja suht talutava valutamisega saavutasin 5cm avatust. Kell 14.00 tehti veed lahti, ja noh, võib aimata, et siis läks küll põrgu lahti. Ei mäleta mina, et eelmise sünnituse aeg asi nii hull oleks olnud. Ju siis sellepärast, et siis sain ise lõpuni valutada. Kuna ma teadsin, et avanemisele aitab igati kaasa püsti olemine, ringi kõndimine, siis seda ma ka tegin, nii kaua, kui suutsin. Enamuse ajast valutasin järi najal, aknast välja vaadates, aga enne lõppu pidin saama voodisse, sest olin nii läbi omadega, ma tõesti oleks püstijalu magama jäänud või lihtsalt kokku kukkunud. Sel ajal, kui sünnitustegevus käivitati, oli minu kallis mees Tallinna jõudnud, ma ei lootnud, et ta lapse sünni hetkeks kohale jõuab, aga jõudis. Jõudis veel näha minu valutamist, kõige hullemal hetkel oli ta mulle toeks, oli lapse sünni hetkel mu kõrval, lõikas läbi nabanööri. Finišis olid minul muidugi pisarad silmis(kes sellest muidugi aru sai, silmad olid pressimisest juba niigi vettinud 😀 ) ja meeletu rahulolu. Arstidki mainisid ära, et mehe juuresolek aitas mind kõvasti. Kui enne sünnitust ma arvasin, et mehe kohalolu ei oma minu jaoks tähtsust ja ehk tunnengi end paremini, kui saan seda üksi teha, siis nüüd ma ei kahetse, et ta kõrval oli. Emotsionaalne kogemus meie mõlema jaoks.
Mõne õmbluse sain ka, kuid ei midagi hullu, istuda, astuda sain ja saan kenasti. Näost olin ma peale sünnitust muidugi kriitvalge ja paaril järgneval päeval samuti, lapsega mõlemal suurest pingutusest verevalumid silmas. Lisaks 2-kuu pikkune rauakuur vaja läbi teha. 2h sünnitusjärgses palatis koos oma ingliga sain pikutada, rinda võttis ka kohe imehästi. Vastupidiselt esimesele lapsele, kes lutsutas oma esimesed eluminutid minu sõrme. 😀
Viljandi haigla personaliga jäin seekord ka üsna rahule, oli minu jaoks uusi nägusid ja mitte nii uusi. Miks ma seda ütlen, sest paljudel on olnud selle haigla töötajatega halvad kogemused. Toit oli ka üsna normaalne ja kõhu saab väga kenasti täis. Kui ma oleks ainult seda toitu söönud, oleksin ehk mõne kilogrammi rohkem kaotanud, aga noh, olin täitmatu isuga ja lasin mehel head paremat tuua. 😀 Seega haiglasse jäi 6kg, või, kui täpsem olla, siis umbes 3500g tuli koju kaasa. Üllatavalt vähe muidugi, sest esimese aeg olin algkaalus tagasi, kui haiglast lahkusin. Kindlasti pajatan teile õige pea oma keha seisukorrast ning elust kahe lapsega. 🙂 Olge ootel.
24271295_317436778758150_922419568_o

39 nädalat

Taas tulen ma siia rasedajuttu rääkima, ja kui aus olla, siis muust mu elu praegu väga ei koosnegi. Pikk pikk ootamine. Mida lõpule lähemal, seda kannatamatumaks ma muutun ja seda rohkem aeg venib. Vean kihla, et väga paljudele rasedatele tuttav tunne. Samas olen ma üllatunud, kui kiiresti see aeg läinud on.

Vahepeal oli mul tõesti tunne, et nüüd on minek kah, sest nii paljud sümptomid viitasid sellele-limakork, külmavärinad, süda paha, isutus, kõht alla vajunud ning loomulikult terve raseduse mind piinanud kõrvetised. Tegelikult peaksid need ju lapse alla vajudes kaduma, aga tundub, et mina olen nendega kuni lõpuni, ainult, et ühtki pakki renniet ma enam osta ei kavatse. Aga beebi otsustas mind petta ja ei ole siiani kuskile tulema hakanud.

Viimases ultrahelis sain paraja üllatuse osaliseks-kindlus, et minu beebi on tüdruk, löödi kõikuma ja nüüd ootan sünnitust veel eriti suure põnevusega. Kumb siis välja vupsab ja, kui palju see muudaks?

Kui ma ausalt ütlen, siis emotsionaalselt see mind kõikuma ei löönud, sest algusest peale ei olnud ma võimeline uskuma, et mul tütar sünnib. Ometi ma lootsin väga seda 20.nädala ultrahelis kuulda. Kuulsingi ja see mõte meeldis mulle ning pereliikmetele samuti. Sellegipoolest ma ei mõelnud iga päev, et tütar ja tütar. Teisest küljest, nimedest mõtlesime välja vaid tüdruku oma ja hetkeseisuga poeg jääks nimetuks. 😄 Aga, ma ei ole kurb, kui poja saan, laps on laps ja küll jõuan ka tütre saada.

Soetatud beebiasjadega on muidugi kehva jah, sest roosat beebi riietesahtlis on omajagu. Õnneks leidub ka neutraalseid riideid, paljaks beebi igaljuhul ei jää. Vankri ja hälli osas on ka hea meel, sest need on samuti neutraalsed. Voodit meil veel beebile polegi ning beebipesa on mündiroheline.

Juba järgmine nädal ongi esimene tähtaeg, 14.november, sel päeval on mul ette nähtud ka ämmaka visiit, kuhu ma heameelega enam minna ei viitsiks. Beebi võiks enne välja vupsata, aga naise keha võib niiviisi vingerpussi mängima hakata, kui liiga palju loodad ja ootad. Hetkel olen vastikus köhas ka ja oi, milline piin see on, saaks sünnitama, kaoks ehk see ka ära. 😀 Targad siin on pajatanud. Ribid valutavad ka meeletult.
Lähedased loodavad muidugi, et beebi sünnib mu esimese pojaga samal päeval, 15.novembril. Eks me näe, mis plaanid kõhubeebil on.

Egas midagi, raporteerisin teile hetke olukorda ja hoidke siis pöialt, et varsti poolduksin. 🙂
23483013_1543690585689515_257575749_o

Pildipostitus-mu poja saab juba 3

Kui midagi targemat siia blogisse tulles pähe ei karga, tuleb teiega veidi pilte jagada. Ma armastan oma lapse pildistamist ja seda on hea kaameraga lausa lust teha. Olgugi, et ma pole neid õigeid seadeid veel päris täpselt paika saanud.

Loomulikult olen ma suures hämmingus, mu laps saab juba poole kuu pärast 3-aastaseks. Aeg lendab lastega ikka meeletu kiirusega ja kurb on, kui igat hetke ja päeva sellest nautida ei oska või ei saa.

Ah no ja muidugi on nüüd suur nuputamine, mida lapsele kinkida. Pean tunnistama, et eriliselt suuri summasid ma poja mänguasjade alla pannud pole. Kuid nüüd on soov kinkida midagi toredat, eakohast- ideaalis koosneks kingitus siis mitmest asjast. Endale on silma jäänud kriidi-magneti tahvel, ja muinasjuturaamatu sooviks ka osta, sest hetkel on õhtuti unejuttude lugemine-kuulamine teemas. Paraku mind ennast on juba ühtede samade lugude lugemine ära tüüdanud. Nii siis ootan heameelega teie poolseid pakkumisi vahvatele sünnipäevakingi ideedele, 3-aastasele.

Nüüd aga klõpsitud piltide juurde.

DSC_1633

DSC_1749DSC_1723

Raseduse juttu üldiselt

Et oma und nüüd kuidagi eemale peletada, otsustasin blogisse pilgu visata. Poja tudub ja mina pean nüüd ootama, millal tolmuimejaga majandada saaks.

Ma tegin raseduse alguses nii suuri plaane, mul keerles peas mitu mõtet, millest kõigest ma võiksin kirjutada. Tegelikult võiksin seda tagant järgi ka teha, aga viimasel ajal on nii, et alati, kui blogisse tulen, jookseb juhe kokku ja silmitsen neid mustandites olevaid poolikuid postitusi. Mulle tundub, et olen üks neist blogijatest, kes ei ole veel seda õiget väljundit leidnud, ometi üle 2-aasta ma siin figureerinud olen. Varsti lähen juba sünnitama ja kuskohast ma siis selle aja kirjutamiseks leian. Igatahes praegu on viimane aeg urust välja pugeda ja oma lugejatega jälle suhelda.

Me oleme end nüüd korterisse lõplikult sisse seadnud, mõtted keerlevad sedapuhku enam-vähem ainult beebi tuleku ümber. Miski kahtlane sisetunne ütleb mulle, et lähen sünnitama enne tähtaega. Aga eks aeg näitab, olen fb’s ühes beebigrupis, kus kaks last on juba enneaegselt otsustanud tulla. Olgugi, et ma oma kõhubeebit väga ootan, ei taha ma siiski, et ta peaks varase sündimise pärast tervisehädade käes vaevlema. Nüüdseks on see tõenäosus muidugi väike, sest umbes kuu aega saab ta seal pekki koguda veel. 😄

Seekord ei ole see rasedus ka miski lust ja lillepidu, sest esiteks, kõrvetised on alatihti platsis. Ilma apteegikraamita ma neile leevendust ei leiaks. Teiseks on lapse liigutused kohati väga valusad, mida esimese raseduse ajast ei mäleta, et oleks olnud. Vahepeal on üliraske voodist püsti saada, aga olen nüüd igapäevaselt poolkükke teinud ja enesetunne kohe palju kergem ja valutum. Paistes olen ma samuti nii mõnigi kord olnud, kuid see ei ole midagi kontimurdvat, läheb kiiresti üle.

Glükoositesti pidin nüüd hiljuti teistkordselt tegema, aga eks see oli oma rumalusest ka. Ei tasu ikka õhtu enne proovi viimist magusat süüa, nii see üleliigne suhkur organismi satub. Test oli loomulikult korras, ei põe rasedusaegset diabeeti, kuigi kaalu on juures ehmatavad 15kg. Mõne jaoks võib-olla kökimöki, aga mulle murettekitav, sest no, palju ma ikka sinna haiglasse jätan, lõpuks olen sealt väljudes ikka oma elu suurimas kaalus. Praegu ma tunnen end veel vabalt, aga peale sünnitust, nii pea, kui selleks jaksu leian, võtan end käsile. Ma tõesti ei jõua ära oodata, millal oma keha jälle tagasi saan, alles nüüd, teise raseduse aeg, mõistan, kui mõnus on olla oma keha peremees.

Vahepeal olid mul vastikud valud üleval kõhus, pistmisvalu n-ö, eriti jõhker oli, kui laps sinna lõi, võttis põlvist nõrgaks. Kõndides ja katsudes oli ka päris hull, kokku vast 5 päeva. Tagant järgi tarkus, aga oleksin pidanud haiglasse kontrolli minema sellega. Mina otsustasin ämmaka visiidini ära oodata, aga selleks päevaks olid need valud kadunud. Mul on mingi blokk ees, et ei taha iga asjaga kohe haiglasse tormata, kuigi rasedus on see õrn aeg, kus siiski peaks. Edaspidi olen targem, mis seal ikka. Nüüd on see tüütu Viljandi vahet jooksmine ka, sest iga kahe nädala tagant on ämmaka visiit. Eelmine kord sain rõõmustada, sest olin kahe nädalaga vaid 100g juurde võtnud, aga võin vabalt selle hommikusöögi kaela ka veeretada. 😀

Õige pea püüan veidi ka korterist juttu teha ja teile pilte näidata.
Seniks, püsige sel viiruste hooajal ikka terved! 🙂
22425822_1517674011624506_111362078_o

Räägime naabritega arvestamisest

Olen elanud enamuse oma elust eramajas, kus naabritega suurt arvestama pole pidanud, põhimõtteliselt vaba voli kõike teha. Pargid, kuhu tahad, kuulad muusikat nii kõvasti, kui soovid, räägid sellisel toonil, nagu heaks arvad ja kõnnid kasvõi nagu elevant.

Ometi olid ka eramajas elades mingidki reeglid, ma ei pannud tümpsu lõugama lapse uneajal, sest ma ei näe põhjust, miks peaks üldse laps lõugava muusika saatel magama. Veelvähem sellega harjuma. Ma arvestasin oma ema-isa-venna-õega, tegutsesin vaikselt, kui nemad magasid ja palusin ka lapsel vaikselt olla. Beebieas lapsega on muidugi teine lugu. Kõndisin ka normaalselt, mitte kand-varvas pauguga maha, et terve maa väriseb. Ja seda kõike päevasel ajal, mil otsest öörahu ei olnud. Öörahu aeg on niigi iseenesest mõistetav, et ollakse rahus ja vaikuses, samas, mis kellast alates algab öörahu? Ma lähen ise tihti 21-22 magama, laps veel varem, aga siis veel öörahu ju pole? Igatahes, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan.

Nüüd, kui ma viibin juba päris tihti korteris, olen aina enam mõelnud kõige selle peale. Millega ma peaksin ümber harjuma, kuidas ise käituma, mis siis saab, kui beebi ka majas on? Minu jaoks on kuidagi nii elementaarne, et korterelamus osatakse teineteisega rohkem arvestada. Paraku ma eksisin ja negatiivseid kogemusi juba kamaluga käes.

Loogiliselt võttes peaks ju näiteks kõndides arvestama alumiste ja kõrval olevate naabritega, sest me teame, kui hästi kostavad seinad läbi. Ma ei luba oma lapsel väga kõvasti joosta või kõndida ja ise olen ma niikuinii harjunud suhteliselt pehmelt astuma. Paraku kõik nii ei arva ja vahel on see üpris häiriv. Sama lugu on näiteks muusikaga, ei saa ju seda tümpsu kuulata nii kõvasti, kui heaks arvad, ikka mõtled automaatselt naabrite peale. Alles mul siin oli juhus, kus kõva muusika tõttu ei saanud laps uinuda. Kas see tähendab, et mu laps on vati sees kasvatatud või, et ma ei oska üldse oma last/lapsi kasvatada? Eks inimeste mõttemaailm ole erinev, kuid mina sellise asjaga paraku ei nõustu.

Edaspidise peale mõtlen ma juba hirmuga. Sest, kui ma beebi koju toon ja öörahu saab paratamatult häiritud, ei taha ma ettegi kujutada, kuidas majaelanikud sellega kohanevad. Majas elades oli sellevõrra lihtsam jällegi, ainus murekoht oligi see, kuidas mu töötavad vanemad öösel magada saavad.  Minu õnneks juhtus harva, kui nende uni häiritud sai ja ega nemad mulle seepärast turja ka ei karanud. Meil siin kortermajas üldse peenikest peret väga palju tulemas ja tunnen kaasa naabritele. Loodan vaid nende mõistvale suhtumisele, sest noh, ka neil kunagi olid pisikesed lapsed ja ei teibi beebil suud kinni. Mul on tegelikult tükk tegemist pojagagi, sest ta on harjunud tänu majas elamisele veidi kõvemini rääkima, ega siis ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata ka.  Olen sessuhtes optimistlik, et küll kompromissi leiame.

Teine teema on parkimine ja parkimiskohad. Kuna siin veel korteriühistut moodustatud pole, ei ole ka otseselt ära märgistatud autode kohad. Seega, pargitakse sinna, kus parasjagu ruumi on- ruumipuudus on siin ka, külalistele kohta ei jagu. Ometi on vähemalt üks inimene mingi koha omastanud ja hoidku alt, kui “tema kohal” pargitakse. Minumeelest oleks ju õiglane lahendus leppidagi kokku, kus, kelle koht on, sest praegu on kõik nii segamini ja probleemid kerged tulema. Näiteks minu ema, mulle külla tulles, ei pea teadma, kus, kelle koht on. Samamoodi ei pea mu sõbranna teadma, et ühte ratast murule parkida EI TOHI. Samas ei tee nad seda sihilikult vaid teadmatusest ja püüdes teistega arvestada. Samuti ei ole mina veel kursis täielikult kogu selle korraga siin, aga noh, nüüd on see mulle läbi suure sõimu selgeks tehtud. Kahju on, kui puudub võime rahulikult asju arutada. Loodetavasti ei pea ma rohkem sellise vihaga silmitsi seisma, lähen nii veel enneaegselt sünnitama. 😀
Vanasti mindi ikka külakostiga naabritele külla, tänapäeval on kombeks end kohe kehtestama asuda. Mis seals ikka, tuleb harjuda.

Kas teie korteris elades, olete pidanud leppima kõva muusika, trampimise
ja laamendamisega?
Kuidas on teil parkimine korraldatud?
Kas on, hoolimata ühistu puudumisele, kehtestatud kindlad n-ö kodukorrareeglid?
Milliseid probleeme on teil oma naabritega ette tulnud?

Ajaviiteks ja närvide rahustuseks

Mu näpud on juba pikka aega sügelenud, aga ma ei suutnud välja mõelda, mida ma olemasolevast teha saaksin. Küll polnud piisavalt materiali kodus, küll tundus üks või teine asi liiga keeruline. Sada häda ühe asjaga, ma vist olengi loodud selliseks. 😄

Kuna ma siin kodus usinasti asju koondan ja sorteerin, siis voodi alt tulid välja ammu unustatud lõngad. Küll n-ö vanaema karedad lõngad, aga siiski, midagi neist teha saab. Nimelt heegeldamine hakkas peas mõlkuma. Heegelnõela on poja ka pidevalt pinalist välja koukinud ja nii see mõte tekkis. Algsed teadmised mul ju heegeldamises täitsa olemas, nii palju kooli tööõpetuse tundidest kasu oli. Kuigi jah, olgem ausad, annet mul käsitöö jaoks pole ja ka koolis ei tundnud ma sellest mingit rõõmu, pidevalt läks miski aia taha ja paljud tööd jäid poolikuks. Nüüd, kui selle omal käel jälle ette võtsin, sujus õpetuste järgi mustri tegemine päris kenasti, suhteliselt kiiresti jäi meelde ka. Matemaatikat vist õpiks ka omal käel paremini, mul on tunne. 😀 Siis lihtsalt ei ole seda meeletut survet peal ja saad teha omas tempos seda, mida soovid.

Alguses ma muidugi proovisin erinevaid tehnikaid, lilli, lihtsalt edasi tagasi heegeldamast jne. Aga mingit eesmärki ju ka siiski vaja, millegagi tahaks valmis jõuda. Leidsin sellise toreda lehe, nagu seda on DROPS Design, seal on nii tooteid, kui õppevideoid. Väga lihtsasti arusaadavad õppevideod, kõige parem ongi, et sa ei pea kuulama otseselt vaid vaatad ekraani ja teed järgi. Mina valisin sealt vanaema ruudu, et sellest tekk või lihtsalt kate heegeldada. Kujunes see mul pigem ikkagi proovitööks, sest päris rahul ma sellega ei ole.

Tahan ju väga beebile midagi toredat teha, mütsi, sussid jms, aga selleks vajan poest paremat lõnga, sest see karedus beebi naha vastas poleks kindlasti hea. Idee poolest võiksin endale uude koju ka pajalapid heegeldada, selleks sobib see karedam lõng vist küll, ainult, et siis tuleks mingi riie vast ka külge õmmelda, muidu niisama need küll kuuma ei peaks. Siiani teostusega hakkama pole saanud, sest miski läheb alatasa valesti ja põhjalikku videot pajalappidest ei leidnud ka.

Loomulikult tekitas sõbranna minus soovi kudumist proovida, naljakas lugu, aga ma ei osanud isegi algsilmust teha. 😀 Selle tegin endale muidugi selgeks, aga näiteks sokki paraku kududa ei saa, sest poja on mu kaks ülejäänud varrast kuhugi nihverdanud. Ometi olen ma nii palju juba kraaminud, et peaks kuskilt nagu välja tulema. Loodan ikka enne üles leida, kui poest uusi torman ostma. Ükshaaval neid vist ei müüdagi?

Lisaks sellele, et mul see käsitöö tuhin on, aitab see kõik ka pingeid maandada. Kättemaksukontoristki meelde jäänud tegelaskuju Rainis Sõber ja tema teraapilise eesmärgiga kudumine. Ma üldiselt olen olnud siiani väga skeptiline taoliste asjade osas, nagu seda on heegeldamise, kudumise rahustav mõju. Tõesti, rasedana on niigi raske enda tundeid ja emotsioone kontrollida. Suurema lapse muredega ei ole ka sugugi lihtne toime tulla. Aga see nokitsemine on mind igati aidanud, ma ei tõsta nii kergelt lapse peale häält ja mind ei ärrita iga pisem asi, mis ta teeb. Suudan edukalt heegeldamise kõrvalt samal ajal lapsega tegeleda ja vastupidi. Aitab see ka igavust peletada ja aega parajaks teha. Sõbrannaga mingi hetk tekkiski arutelu, et mida siis näiteks sünnitushaiglas vaba ajaga peale hakata. Tundub, et tuleb käsitöö ka haiglakotti pakkida. 😀

Kasutust leiab see proovi heegeltöö minu öökapil
n-ö nihu läinud proovitööd

Milliseid meetodeid kasutate rahu säilitamiseks? Kas olete üldse kunagi silmitsi seisnud närvilisusega(seoses lapsega)?
Kuidas enda jaoks käsitöö avastasite? 🙂

Lapsed õigel ajal magama

Ma mäletan poja imikuajast, et magama minek oli kuidas kunagi, vahel kell 22, siis jälle 00, olenevalt ma ei tea millest. 😃 Vist sellest, millal ja kui kaua viimati magas, nii pisikest ei sunni ju teatud kellani üleval olema, et õigeks ajaks ööunne sättida. Ajapikku kujunes see režiim iseenesest.

Aga mitte kõigil ei lähe nii lihtsalt ja ma ei anna ka pead, et minul järgmise lapsega kõik sujub nii, nagu ootan. Ega see vist väga paika ei pea, et mis aegadel beebi kõhus liigutab, nii ta ka väljaspool kõhtu üleval on ja magab. Öösiti saan näiteks väga rahulikult magada, vähemalt siiani. Ega ma ju tegelikult väga kaua pole liigutusi tundnud ka. Beebi harjub kõhus ema päevarütmiga ära. 🙂 No juba läheb jälle teema mujale.

Igatahes, mulle on aina enam kõrvu kostunud, et lapsed lähevad kell 22-00 magama. Ma ikka mõtlen, et kuidas need vanemad jaksavad? Kuidas need lapsed jaksavad? Paljud neist ei maga isegi lõunaund. Ju siis hommikul põõnavad kauem. Parandage mind, kui eksin. Ja neid lapsi on eri vanuses, 2-5 ja isegi edasi.

Ma olen tihti vaadanud Jo Frosti saadet, temalt saab väga häid nõuandeid, üks nendest on see, et lapsed peaksid umbes kell 19.00 magama sättima. Nii on vanematel oma vaba aega ja saavad korralikult välja puhata. No nii vara vast ikkagi ei paneks last magama, ma ei kujuta ette, mis kell nad siis hommikul juba öökulli silmadega sulle otsa vaatavad. 😄

Minu poja läheb kell 20.00 magama, ärkab hommikul kell 6-7, tegelikult tahaks ikkagi kauem magada. Aga mis parata, tema saab oma une täis. Nüüd viimasel ajal on ta jätnud päris tihti lõunaunesid vahele. Esiti arvasin, et see on sellest, et ei väsita end hommikupoolikul piisavalt. Alustasin siis aktiivsemalt hommikuti õues käimist ja igasugu muude tegevuste tegemist. Vahel mõjub, vahel mitte. Nüüd saan siis mina ka aru, kui oluline see lõunauni minu jaoks on. Vahel magan ma isegi koos pojaga lõunal, ja tihti võtan aega endale, et n-ö akusid laadida. Nii suudan ma olla adekvaatsem ja parem ema oma lapsele, mul on jaksu ja tahtmist temaga koos toimetada. Seetõttu on üpris raske toime tulla, kui ta otsustab oma und mitte teha, vaim tuleb kohe ümber lülitada.

Nii ka eile, käisime koos jalutamas, seekord ilma käruta, tuulasime korterite vahel, mängisime mänguväljakul, kiikusime koduhoovil. Justkui sai piisavalt majandatud, toas sai veel enne voodisse sättimist süüa ja multikaid vaadata. Minul oli loomulikult juba käsi soe ja lootsin rahulikult kohvi juua ja heegelnõela pihku haarata. Pojal olid paraku teised plaanid ja minul tuju veidi rikutud. Ma usun, et te mõistate, kui ütlen, et terve päeva ainult lapsega tegelemine väsitab hullumoodi ja väike tüdimus tekib. Jah, on vaja selliseid päevi ka, aga paluun, koos lõunaunega. 😄

Omaette teema on veel see, et paljud vanemad sätivad lapse uneaegasid enda vajaduste järgi. Sellist teguviisi mina ei poolda, sest kindlad uneajad on lapsele vajalikud, et laps oleks rõõmus ja tore kogu päeva. Harvad juhud, kui näiteks perereis on ette võetud ja sealt hiljem koju jõutakse, on täiesti normaalsed ja n-ö andestatavad. Aga see, kui vanem näiteks sõbrannale külla läheb, sinna pikemalt pläkutama jääb ja arvab, et on ok oma lapse uneaeg tunni-kahe võrra edasi lükata, ei ole normaalne. See on isekas. Vanemaks saades on teatud asjades vaja siiski lapse vajadustest lähtuda, mitte enda omadest. Peace!

Milline unerežiim on teie lastel? Kui paindlikud te selles osas olete? Kui vana laps võiks juba ilma lõunauneta päeva mööda saata?

Rasedusaegne liikumine

Mul jäi üks nädal blogimises täitsa vahele, kuigi lubasin endale ja teile, et vähemalt korra nädalas postitan. Aga no kui jutt ei jookse, mis ma ikka punnitan. Täna kupatas poja mu juba kell 6.12 üles, ta vist lülitub juba eos lasteaiarežiimile ümber, kuigi aeda läheb alles esmaspäevast. Ma nii muuseas olen talle vahepeal maininud ja talle tundub see mõte meeldivat.

Kuna ma olen siiani olnud nii laisk ja liigutada no üldse ei ole viitsinud, siis tahakski kurta ja end lõpuks käsile võtta.

Ma pole muidugi õige inimene sellest rääkima, sest kuigi eeskujulik ma ei ole olnud. Mäletan esimesest rasedusest, et olin väga aktiivne, ja seda eriti suveperioodil. Vähemalt 3km päevas jalutasin kindlasti ära, sai ikka veidi ujumas ka käia. Isegi rattaga sõitsin, õnneks siin raputavaid teid pole. Praegu kahjuks pole kodunt töökorras ratast võtta. Motiveerisid mind tol hetkel muidugi muud asjad, kui see, et aktiivne eluviis mind sünnitusel aidata võiks ja kehakaal korras oleks. Seekord aga mõlguvad just need samad põhjused mõttes, praegu on veel viimane aeg jalad pepsi alt välja vedada ja liigutama hakata. Ma olen vist suurem külmavares, ujuma ei olegi see aasta veel saanud. Küll ei ole õiget tuju, siis ilma, raseduse aeg ei jaksa lauspäikese käes 6km isegi kõndida mitte. Eks palju mängib rolli ka see, et poja mul vajab kantseldamist ja paraku ei saa ainult endale ja rasedusele keskenduda. Samas ei taha ma olla see vinguviiul, sest tegelikult on võimalusi mustmiljon, tuleb vaid endasse uskuda ja saab kõigega hakkama. Hirmsasti tahaks kasvõi basseinis ujumas käia, ehk see võimalus avaneb, kui poja lasteaias käib ja basseinihooaeg jälle pihta hakkab. Siin on suviti kõik kinni alati. Mis tuletab mulle meelde, et mul pole korralikke ujumisriideidki.

Aga mis mul viga, poja heameelega istub kärus ja jaluta pikalt tahad. Nii lihtne see paraku muidugi pole, sest harjumuse jõud on suur ja poiss muutub kohe laisaks. Kellele see ikka kasuks tuleb, kui beebit kärutama hakkame ja tema ei saagi vankris mõnuleda. Õnneks on need toredad seisulauad välja mõeldud, selles ma kindel pole, kui hästi need talveoludes hakkama saavad. Vist mitte väga hästi, neil ei ole ju suuri rattaid, ikka mingid kipakad. Õnneks ei ole talve pikalt ja ehk kõnnib poja ikka ise. Niikuinii ei kavatse pikki jalutustiire teha, kui Dargo kodus on.

Nüüd läks jutt juba teisele teemale üle. Igatahes, mind pani muretsema tohutu puusavalu ja raskused püsti tõusmisel, eelmise raseduse aeg sellist asja ei olnud. See oli ilmne märk, et tuleb end liigutama hakata. Kaalunumber ju ka vaid tõuseb, 12kg olen juba praegu juurde võtnud, mis siis edasi saab sellise moega. Toitumine mul ju tegelikult normis, eks seda maiustamist tuleb ikka ette, aga mitte õgimistasandil. Ma nüüd umbes-täpselt nädala olen eeskujulikult hommikuti, enne poja lõunaund ikka arvestatava tiiru jalutanud. Mul see üksi kõndimine hetkel ei lähe kuidagi peale, ei oskagi seletada, miks. Ongi hea kaks asja omavahel ühendada, laps saab end enne lõunaund väsitada ja mina liikuda.

Täna õue vaadates ei kipu üldse sinna, nii hämar ja hall, aga kui vihma ei saja, siis veame end välja. Muide, täna peaks meie kõhubeebi vanker kohale jõudma, ei jõua ära oodatagi.

Varsti kirjutan ja näitan, mis meil beebile juba olemas on. 😉 Muide, enamus asjad on neutraalsed, sest ma miskipärast ikka veel ei taha uskuda, et pliks tulemas on. Samas nimedest olen ainult tüdrukute omi vaadanud. Võta siis kinni eks.

Milliseid liikumisviise teie raseduse aeg harrastasite? Kas kaalutõus oli seotud söömise ja liikumisega, või puhtalt raseduse omapära? Millega leevendasite puusa-ja vaagnavalu?