39 nädalat

Taas tulen ma siia rasedajuttu rääkima, ja kui aus olla, siis muust mu elu praegu väga ei koosnegi. Pikk pikk ootamine. Mida lõpule lähemal, seda kannatamatumaks ma muutun ja seda rohkem aeg venib. Vean kihla, et väga paljudele rasedatele tuttav tunne. Samas olen ma üllatunud, kui kiiresti see aeg läinud on.

Vahepeal oli mul tõesti tunne, et nüüd on minek kah, sest nii paljud sümptomid viitasid sellele-limakork, külmavärinad, süda paha, isutus, kõht alla vajunud ning loomulikult terve raseduse mind piinanud kõrvetised. Tegelikult peaksid need ju lapse alla vajudes kaduma, aga tundub, et mina olen nendega kuni lõpuni, ainult, et ühtki pakki renniet ma enam osta ei kavatse. Aga beebi otsustas mind petta ja ei ole siiani kuskile tulema hakanud.

Viimases ultrahelis sain paraja üllatuse osaliseks-kindlus, et minu beebi on tüdruk, löödi kõikuma ja nüüd ootan sünnitust veel eriti suure põnevusega. Kumb siis välja vupsab ja, kui palju see muudaks?

Kui ma ausalt ütlen, siis emotsionaalselt see mind kõikuma ei löönud, sest algusest peale ei olnud ma võimeline uskuma, et mul tütar sünnib. Ometi ma lootsin väga seda 20.nädala ultrahelis kuulda. Kuulsingi ja see mõte meeldis mulle ning pereliikmetele samuti. Sellegipoolest ma ei mõelnud iga päev, et tütar ja tütar. Teisest küljest, nimedest mõtlesime välja vaid tüdruku oma ja hetkeseisuga poeg jääks nimetuks. 😄 Aga, ma ei ole kurb, kui poja saan, laps on laps ja küll jõuan ka tütre saada.

Soetatud beebiasjadega on muidugi kehva jah, sest roosat beebi riietesahtlis on omajagu. Õnneks leidub ka neutraalseid riideid, paljaks beebi igaljuhul ei jää. Vankri ja hälli osas on ka hea meel, sest need on samuti neutraalsed. Voodit meil veel beebile polegi ning beebipesa on mündiroheline.

Juba järgmine nädal ongi esimene tähtaeg, 14.november, sel päeval on mul ette nähtud ka ämmaka visiit, kuhu ma heameelega enam minna ei viitsiks. Beebi võiks enne välja vupsata, aga naise keha võib niiviisi vingerpussi mängima hakata, kui liiga palju loodad ja ootad. Hetkel olen vastikus köhas ka ja oi, milline piin see on, saaks sünnitama, kaoks ehk see ka ära. 😀 Targad siin on pajatanud. Ribid valutavad ka meeletult.
Lähedased loodavad muidugi, et beebi sünnib mu esimese pojaga samal päeval, 15.novembril. Eks me näe, mis plaanid kõhubeebil on.

Egas midagi, raporteerisin teile hetke olukorda ja hoidke siis pöialt, et varsti poolduksin. 🙂
23483013_1543690585689515_257575749_o

Advertisements

Pildipostitus-mu poja saab juba 3

Kui midagi targemat siia blogisse tulles pähe ei karga, tuleb teiega veidi pilte jagada. Ma armastan oma lapse pildistamist ja seda on hea kaameraga lausa lust teha. Olgugi, et ma pole neid õigeid seadeid veel päris täpselt paika saanud.

Loomulikult olen ma suures hämmingus, mu laps saab juba poole kuu pärast 3-aastaseks. Aeg lendab lastega ikka meeletu kiirusega ja kurb on, kui igat hetke ja päeva sellest nautida ei oska või ei saa.

Ah no ja muidugi on nüüd suur nuputamine, mida lapsele kinkida. Pean tunnistama, et eriliselt suuri summasid ma poja mänguasjade alla pannud pole. Kuid nüüd on soov kinkida midagi toredat, eakohast- ideaalis koosneks kingitus siis mitmest asjast. Endale on silma jäänud kriidi-magneti tahvel, ja muinasjuturaamatu sooviks ka osta, sest hetkel on õhtuti unejuttude lugemine-kuulamine teemas. Paraku mind ennast on juba ühtede samade lugude lugemine ära tüüdanud. Nii siis ootan heameelega teie poolseid pakkumisi vahvatele sünnipäevakingi ideedele, 3-aastasele.

Nüüd aga klõpsitud piltide juurde.

DSC_1633

DSC_1749DSC_1723

Raseduse juttu üldiselt

Et oma und nüüd kuidagi eemale peletada, otsustasin blogisse pilgu visata. Poja tudub ja mina pean nüüd ootama, millal tolmuimejaga majandada saaks.

Ma tegin raseduse alguses nii suuri plaane, mul keerles peas mitu mõtet, millest kõigest ma võiksin kirjutada. Tegelikult võiksin seda tagant järgi ka teha, aga viimasel ajal on nii, et alati, kui blogisse tulen, jookseb juhe kokku ja silmitsen neid mustandites olevaid poolikuid postitusi. Mulle tundub, et olen üks neist blogijatest, kes ei ole veel seda õiget väljundit leidnud, ometi üle 2-aasta ma siin figureerinud olen. Varsti lähen juba sünnitama ja kuskohast ma siis selle aja kirjutamiseks leian. Igatahes praegu on viimane aeg urust välja pugeda ja oma lugejatega jälle suhelda.

Me oleme end nüüd korterisse lõplikult sisse seadnud, mõtted keerlevad sedapuhku enam-vähem ainult beebi tuleku ümber. Miski kahtlane sisetunne ütleb mulle, et lähen sünnitama enne tähtaega. Aga eks aeg näitab, olen fb’s ühes beebigrupis, kus kaks last on juba enneaegselt otsustanud tulla. Olgugi, et ma oma kõhubeebit väga ootan, ei taha ma siiski, et ta peaks varase sündimise pärast tervisehädade käes vaevlema. Nüüdseks on see tõenäosus muidugi väike, sest umbes kuu aega saab ta seal pekki koguda veel. 😄

Seekord ei ole see rasedus ka miski lust ja lillepidu, sest esiteks, kõrvetised on alatihti platsis. Ilma apteegikraamita ma neile leevendust ei leiaks. Teiseks on lapse liigutused kohati väga valusad, mida esimese raseduse ajast ei mäleta, et oleks olnud. Vahepeal on üliraske voodist püsti saada, aga olen nüüd igapäevaselt poolkükke teinud ja enesetunne kohe palju kergem ja valutum. Paistes olen ma samuti nii mõnigi kord olnud, kuid see ei ole midagi kontimurdvat, läheb kiiresti üle.

Glükoositesti pidin nüüd hiljuti teistkordselt tegema, aga eks see oli oma rumalusest ka. Ei tasu ikka õhtu enne proovi viimist magusat süüa, nii see üleliigne suhkur organismi satub. Test oli loomulikult korras, ei põe rasedusaegset diabeeti, kuigi kaalu on juures ehmatavad 15kg. Mõne jaoks võib-olla kökimöki, aga mulle murettekitav, sest no, palju ma ikka sinna haiglasse jätan, lõpuks olen sealt väljudes ikka oma elu suurimas kaalus. Praegu ma tunnen end veel vabalt, aga peale sünnitust, nii pea, kui selleks jaksu leian, võtan end käsile. Ma tõesti ei jõua ära oodata, millal oma keha jälle tagasi saan, alles nüüd, teise raseduse aeg, mõistan, kui mõnus on olla oma keha peremees.

Vahepeal olid mul vastikud valud üleval kõhus, pistmisvalu n-ö, eriti jõhker oli, kui laps sinna lõi, võttis põlvist nõrgaks. Kõndides ja katsudes oli ka päris hull, kokku vast 5 päeva. Tagant järgi tarkus, aga oleksin pidanud haiglasse kontrolli minema sellega. Mina otsustasin ämmaka visiidini ära oodata, aga selleks päevaks olid need valud kadunud. Mul on mingi blokk ees, et ei taha iga asjaga kohe haiglasse tormata, kuigi rasedus on see õrn aeg, kus siiski peaks. Edaspidi olen targem, mis seal ikka. Nüüd on see tüütu Viljandi vahet jooksmine ka, sest iga kahe nädala tagant on ämmaka visiit. Eelmine kord sain rõõmustada, sest olin kahe nädalaga vaid 100g juurde võtnud, aga võin vabalt selle hommikusöögi kaela ka veeretada. 😀

Õige pea püüan veidi ka korterist juttu teha ja teile pilte näidata.
Seniks, püsige sel viiruste hooajal ikka terved! 🙂
22425822_1517674011624506_111362078_o

Räägime naabritega arvestamisest

Olen elanud enamuse oma elust eramajas, kus naabritega suurt arvestama pole pidanud, põhimõtteliselt vaba voli kõike teha. Pargid, kuhu tahad, kuulad muusikat nii kõvasti, kui soovid, räägid sellisel toonil, nagu heaks arvad ja kõnnid kasvõi nagu elevant.

Ometi olid ka eramajas elades mingidki reeglid, ma ei pannud tümpsu lõugama lapse uneajal, sest ma ei näe põhjust, miks peaks üldse laps lõugava muusika saatel magama. Veelvähem sellega harjuma. Ma arvestasin oma ema-isa-venna-õega, tegutsesin vaikselt, kui nemad magasid ja palusin ka lapsel vaikselt olla. Beebieas lapsega on muidugi teine lugu. Kõndisin ka normaalselt, mitte kand-varvas pauguga maha, et terve maa väriseb. Ja seda kõike päevasel ajal, mil otsest öörahu ei olnud. Öörahu aeg on niigi iseenesest mõistetav, et ollakse rahus ja vaikuses, samas, mis kellast alates algab öörahu? Ma lähen ise tihti 21-22 magama, laps veel varem, aga siis veel öörahu ju pole? Igatahes, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan.

Nüüd, kui ma viibin juba päris tihti korteris, olen aina enam mõelnud kõige selle peale. Millega ma peaksin ümber harjuma, kuidas ise käituma, mis siis saab, kui beebi ka majas on? Minu jaoks on kuidagi nii elementaarne, et korterelamus osatakse teineteisega rohkem arvestada. Paraku ma eksisin ja negatiivseid kogemusi juba kamaluga käes.

Loogiliselt võttes peaks ju näiteks kõndides arvestama alumiste ja kõrval olevate naabritega, sest me teame, kui hästi kostavad seinad läbi. Ma ei luba oma lapsel väga kõvasti joosta või kõndida ja ise olen ma niikuinii harjunud suhteliselt pehmelt astuma. Paraku kõik nii ei arva ja vahel on see üpris häiriv. Sama lugu on näiteks muusikaga, ei saa ju seda tümpsu kuulata nii kõvasti, kui heaks arvad, ikka mõtled automaatselt naabrite peale. Alles mul siin oli juhus, kus kõva muusika tõttu ei saanud laps uinuda. Kas see tähendab, et mu laps on vati sees kasvatatud või, et ma ei oska üldse oma last/lapsi kasvatada? Eks inimeste mõttemaailm ole erinev, kuid mina sellise asjaga paraku ei nõustu.

Edaspidise peale mõtlen ma juba hirmuga. Sest, kui ma beebi koju toon ja öörahu saab paratamatult häiritud, ei taha ma ettegi kujutada, kuidas majaelanikud sellega kohanevad. Majas elades oli sellevõrra lihtsam jällegi, ainus murekoht oligi see, kuidas mu töötavad vanemad öösel magada saavad.  Minu õnneks juhtus harva, kui nende uni häiritud sai ja ega nemad mulle seepärast turja ka ei karanud. Meil siin kortermajas üldse peenikest peret väga palju tulemas ja tunnen kaasa naabritele. Loodan vaid nende mõistvale suhtumisele, sest noh, ka neil kunagi olid pisikesed lapsed ja ei teibi beebil suud kinni. Mul on tegelikult tükk tegemist pojagagi, sest ta on harjunud tänu majas elamisele veidi kõvemini rääkima, ega siis ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata ka.  Olen sessuhtes optimistlik, et küll kompromissi leiame.

Teine teema on parkimine ja parkimiskohad. Kuna siin veel korteriühistut moodustatud pole, ei ole ka otseselt ära märgistatud autode kohad. Seega, pargitakse sinna, kus parasjagu ruumi on- ruumipuudus on siin ka, külalistele kohta ei jagu. Ometi on vähemalt üks inimene mingi koha omastanud ja hoidku alt, kui “tema kohal” pargitakse. Minumeelest oleks ju õiglane lahendus leppidagi kokku, kus, kelle koht on, sest praegu on kõik nii segamini ja probleemid kerged tulema. Näiteks minu ema, mulle külla tulles, ei pea teadma, kus, kelle koht on. Samamoodi ei pea mu sõbranna teadma, et ühte ratast murule parkida EI TOHI. Samas ei tee nad seda sihilikult vaid teadmatusest ja püüdes teistega arvestada. Samuti ei ole mina veel kursis täielikult kogu selle korraga siin, aga noh, nüüd on see mulle läbi suure sõimu selgeks tehtud. Kahju on, kui puudub võime rahulikult asju arutada. Loodetavasti ei pea ma rohkem sellise vihaga silmitsi seisma, lähen nii veel enneaegselt sünnitama. 😀
Vanasti mindi ikka külakostiga naabritele külla, tänapäeval on kombeks end kohe kehtestama asuda. Mis seals ikka, tuleb harjuda.

Kas teie korteris elades, olete pidanud leppima kõva muusika, trampimise
ja laamendamisega?
Kuidas on teil parkimine korraldatud?
Kas on, hoolimata ühistu puudumisele, kehtestatud kindlad n-ö kodukorrareeglid?
Milliseid probleeme on teil oma naabritega ette tulnud?

Ajaviiteks ja närvide rahustuseks

Mu näpud on juba pikka aega sügelenud, aga ma ei suutnud välja mõelda, mida ma olemasolevast teha saaksin. Küll polnud piisavalt materiali kodus, küll tundus üks või teine asi liiga keeruline. Sada häda ühe asjaga, ma vist olengi loodud selliseks. 😄

Kuna ma siin kodus usinasti asju koondan ja sorteerin, siis voodi alt tulid välja ammu unustatud lõngad. Küll n-ö vanaema karedad lõngad, aga siiski, midagi neist teha saab. Nimelt heegeldamine hakkas peas mõlkuma. Heegelnõela on poja ka pidevalt pinalist välja koukinud ja nii see mõte tekkis. Algsed teadmised mul ju heegeldamises täitsa olemas, nii palju kooli tööõpetuse tundidest kasu oli. Kuigi jah, olgem ausad, annet mul käsitöö jaoks pole ja ka koolis ei tundnud ma sellest mingit rõõmu, pidevalt läks miski aia taha ja paljud tööd jäid poolikuks. Nüüd, kui selle omal käel jälle ette võtsin, sujus õpetuste järgi mustri tegemine päris kenasti, suhteliselt kiiresti jäi meelde ka. Matemaatikat vist õpiks ka omal käel paremini, mul on tunne. 😀 Siis lihtsalt ei ole seda meeletut survet peal ja saad teha omas tempos seda, mida soovid.

Alguses ma muidugi proovisin erinevaid tehnikaid, lilli, lihtsalt edasi tagasi heegeldamast jne. Aga mingit eesmärki ju ka siiski vaja, millegagi tahaks valmis jõuda. Leidsin sellise toreda lehe, nagu seda on DROPS Design, seal on nii tooteid, kui õppevideoid. Väga lihtsasti arusaadavad õppevideod, kõige parem ongi, et sa ei pea kuulama otseselt vaid vaatad ekraani ja teed järgi. Mina valisin sealt vanaema ruudu, et sellest tekk või lihtsalt kate heegeldada. Kujunes see mul pigem ikkagi proovitööks, sest päris rahul ma sellega ei ole.

Tahan ju väga beebile midagi toredat teha, mütsi, sussid jms, aga selleks vajan poest paremat lõnga, sest see karedus beebi naha vastas poleks kindlasti hea. Idee poolest võiksin endale uude koju ka pajalapid heegeldada, selleks sobib see karedam lõng vist küll, ainult, et siis tuleks mingi riie vast ka külge õmmelda, muidu niisama need küll kuuma ei peaks. Siiani teostusega hakkama pole saanud, sest miski läheb alatasa valesti ja põhjalikku videot pajalappidest ei leidnud ka.

Loomulikult tekitas sõbranna minus soovi kudumist proovida, naljakas lugu, aga ma ei osanud isegi algsilmust teha. 😀 Selle tegin endale muidugi selgeks, aga näiteks sokki paraku kududa ei saa, sest poja on mu kaks ülejäänud varrast kuhugi nihverdanud. Ometi olen ma nii palju juba kraaminud, et peaks kuskilt nagu välja tulema. Loodan ikka enne üles leida, kui poest uusi torman ostma. Ükshaaval neid vist ei müüdagi?

Lisaks sellele, et mul see käsitöö tuhin on, aitab see kõik ka pingeid maandada. Kättemaksukontoristki meelde jäänud tegelaskuju Rainis Sõber ja tema teraapilise eesmärgiga kudumine. Ma üldiselt olen olnud siiani väga skeptiline taoliste asjade osas, nagu seda on heegeldamise, kudumise rahustav mõju. Tõesti, rasedana on niigi raske enda tundeid ja emotsioone kontrollida. Suurema lapse muredega ei ole ka sugugi lihtne toime tulla. Aga see nokitsemine on mind igati aidanud, ma ei tõsta nii kergelt lapse peale häält ja mind ei ärrita iga pisem asi, mis ta teeb. Suudan edukalt heegeldamise kõrvalt samal ajal lapsega tegeleda ja vastupidi. Aitab see ka igavust peletada ja aega parajaks teha. Sõbrannaga mingi hetk tekkiski arutelu, et mida siis näiteks sünnitushaiglas vaba ajaga peale hakata. Tundub, et tuleb käsitöö ka haiglakotti pakkida. 😀

Kasutust leiab see proovi heegeltöö minu öökapil
n-ö nihu läinud proovitööd

Milliseid meetodeid kasutate rahu säilitamiseks? Kas olete üldse kunagi silmitsi seisnud närvilisusega(seoses lapsega)?
Kuidas enda jaoks käsitöö avastasite? 🙂

Lapsed õigel ajal magama

Ma mäletan poja imikuajast, et magama minek oli kuidas kunagi, vahel kell 22, siis jälle 00, olenevalt ma ei tea millest. 😃 Vist sellest, millal ja kui kaua viimati magas, nii pisikest ei sunni ju teatud kellani üleval olema, et õigeks ajaks ööunne sättida. Ajapikku kujunes see režiim iseenesest.

Aga mitte kõigil ei lähe nii lihtsalt ja ma ei anna ka pead, et minul järgmise lapsega kõik sujub nii, nagu ootan. Ega see vist väga paika ei pea, et mis aegadel beebi kõhus liigutab, nii ta ka väljaspool kõhtu üleval on ja magab. Öösiti saan näiteks väga rahulikult magada, vähemalt siiani. Ega ma ju tegelikult väga kaua pole liigutusi tundnud ka. Beebi harjub kõhus ema päevarütmiga ära. 🙂 No juba läheb jälle teema mujale.

Igatahes, mulle on aina enam kõrvu kostunud, et lapsed lähevad kell 22-00 magama. Ma ikka mõtlen, et kuidas need vanemad jaksavad? Kuidas need lapsed jaksavad? Paljud neist ei maga isegi lõunaund. Ju siis hommikul põõnavad kauem. Parandage mind, kui eksin. Ja neid lapsi on eri vanuses, 2-5 ja isegi edasi.

Ma olen tihti vaadanud Jo Frosti saadet, temalt saab väga häid nõuandeid, üks nendest on see, et lapsed peaksid umbes kell 19.00 magama sättima. Nii on vanematel oma vaba aega ja saavad korralikult välja puhata. No nii vara vast ikkagi ei paneks last magama, ma ei kujuta ette, mis kell nad siis hommikul juba öökulli silmadega sulle otsa vaatavad. 😄

Minu poja läheb kell 20.00 magama, ärkab hommikul kell 6-7, tegelikult tahaks ikkagi kauem magada. Aga mis parata, tema saab oma une täis. Nüüd viimasel ajal on ta jätnud päris tihti lõunaunesid vahele. Esiti arvasin, et see on sellest, et ei väsita end hommikupoolikul piisavalt. Alustasin siis aktiivsemalt hommikuti õues käimist ja igasugu muude tegevuste tegemist. Vahel mõjub, vahel mitte. Nüüd saan siis mina ka aru, kui oluline see lõunauni minu jaoks on. Vahel magan ma isegi koos pojaga lõunal, ja tihti võtan aega endale, et n-ö akusid laadida. Nii suudan ma olla adekvaatsem ja parem ema oma lapsele, mul on jaksu ja tahtmist temaga koos toimetada. Seetõttu on üpris raske toime tulla, kui ta otsustab oma und mitte teha, vaim tuleb kohe ümber lülitada.

Nii ka eile, käisime koos jalutamas, seekord ilma käruta, tuulasime korterite vahel, mängisime mänguväljakul, kiikusime koduhoovil. Justkui sai piisavalt majandatud, toas sai veel enne voodisse sättimist süüa ja multikaid vaadata. Minul oli loomulikult juba käsi soe ja lootsin rahulikult kohvi juua ja heegelnõela pihku haarata. Pojal olid paraku teised plaanid ja minul tuju veidi rikutud. Ma usun, et te mõistate, kui ütlen, et terve päeva ainult lapsega tegelemine väsitab hullumoodi ja väike tüdimus tekib. Jah, on vaja selliseid päevi ka, aga paluun, koos lõunaunega. 😄

Omaette teema on veel see, et paljud vanemad sätivad lapse uneaegasid enda vajaduste järgi. Sellist teguviisi mina ei poolda, sest kindlad uneajad on lapsele vajalikud, et laps oleks rõõmus ja tore kogu päeva. Harvad juhud, kui näiteks perereis on ette võetud ja sealt hiljem koju jõutakse, on täiesti normaalsed ja n-ö andestatavad. Aga see, kui vanem näiteks sõbrannale külla läheb, sinna pikemalt pläkutama jääb ja arvab, et on ok oma lapse uneaeg tunni-kahe võrra edasi lükata, ei ole normaalne. See on isekas. Vanemaks saades on teatud asjades vaja siiski lapse vajadustest lähtuda, mitte enda omadest. Peace!

Milline unerežiim on teie lastel? Kui paindlikud te selles osas olete? Kui vana laps võiks juba ilma lõunauneta päeva mööda saata?

Rasedusaegne liikumine

Mul jäi üks nädal blogimises täitsa vahele, kuigi lubasin endale ja teile, et vähemalt korra nädalas postitan. Aga no kui jutt ei jookse, mis ma ikka punnitan. Täna kupatas poja mu juba kell 6.12 üles, ta vist lülitub juba eos lasteaiarežiimile ümber, kuigi aeda läheb alles esmaspäevast. Ma nii muuseas olen talle vahepeal maininud ja talle tundub see mõte meeldivat.

Kuna ma olen siiani olnud nii laisk ja liigutada no üldse ei ole viitsinud, siis tahakski kurta ja end lõpuks käsile võtta.

Ma pole muidugi õige inimene sellest rääkima, sest kuigi eeskujulik ma ei ole olnud. Mäletan esimesest rasedusest, et olin väga aktiivne, ja seda eriti suveperioodil. Vähemalt 3km päevas jalutasin kindlasti ära, sai ikka veidi ujumas ka käia. Isegi rattaga sõitsin, õnneks siin raputavaid teid pole. Praegu kahjuks pole kodunt töökorras ratast võtta. Motiveerisid mind tol hetkel muidugi muud asjad, kui see, et aktiivne eluviis mind sünnitusel aidata võiks ja kehakaal korras oleks. Seekord aga mõlguvad just need samad põhjused mõttes, praegu on veel viimane aeg jalad pepsi alt välja vedada ja liigutama hakata. Ma olen vist suurem külmavares, ujuma ei olegi see aasta veel saanud. Küll ei ole õiget tuju, siis ilma, raseduse aeg ei jaksa lauspäikese käes 6km isegi kõndida mitte. Eks palju mängib rolli ka see, et poja mul vajab kantseldamist ja paraku ei saa ainult endale ja rasedusele keskenduda. Samas ei taha ma olla see vinguviiul, sest tegelikult on võimalusi mustmiljon, tuleb vaid endasse uskuda ja saab kõigega hakkama. Hirmsasti tahaks kasvõi basseinis ujumas käia, ehk see võimalus avaneb, kui poja lasteaias käib ja basseinihooaeg jälle pihta hakkab. Siin on suviti kõik kinni alati. Mis tuletab mulle meelde, et mul pole korralikke ujumisriideidki.

Aga mis mul viga, poja heameelega istub kärus ja jaluta pikalt tahad. Nii lihtne see paraku muidugi pole, sest harjumuse jõud on suur ja poiss muutub kohe laisaks. Kellele see ikka kasuks tuleb, kui beebit kärutama hakkame ja tema ei saagi vankris mõnuleda. Õnneks on need toredad seisulauad välja mõeldud, selles ma kindel pole, kui hästi need talveoludes hakkama saavad. Vist mitte väga hästi, neil ei ole ju suuri rattaid, ikka mingid kipakad. Õnneks ei ole talve pikalt ja ehk kõnnib poja ikka ise. Niikuinii ei kavatse pikki jalutustiire teha, kui Dargo kodus on.

Nüüd läks jutt juba teisele teemale üle. Igatahes, mind pani muretsema tohutu puusavalu ja raskused püsti tõusmisel, eelmise raseduse aeg sellist asja ei olnud. See oli ilmne märk, et tuleb end liigutama hakata. Kaalunumber ju ka vaid tõuseb, 12kg olen juba praegu juurde võtnud, mis siis edasi saab sellise moega. Toitumine mul ju tegelikult normis, eks seda maiustamist tuleb ikka ette, aga mitte õgimistasandil. Ma nüüd umbes-täpselt nädala olen eeskujulikult hommikuti, enne poja lõunaund ikka arvestatava tiiru jalutanud. Mul see üksi kõndimine hetkel ei lähe kuidagi peale, ei oskagi seletada, miks. Ongi hea kaks asja omavahel ühendada, laps saab end enne lõunaund väsitada ja mina liikuda.

Täna õue vaadates ei kipu üldse sinna, nii hämar ja hall, aga kui vihma ei saja, siis veame end välja. Muide, täna peaks meie kõhubeebi vanker kohale jõudma, ei jõua ära oodatagi.

Varsti kirjutan ja näitan, mis meil beebile juba olemas on. 😉 Muide, enamus asjad on neutraalsed, sest ma miskipärast ikka veel ei taha uskuda, et pliks tulemas on. Samas nimedest olen ainult tüdrukute omi vaadanud. Võta siis kinni eks.

Milliseid liikumisviise teie raseduse aeg harrastasite? Kas kaalutõus oli seotud söömise ja liikumisega, või puhtalt raseduse omapära? Millega leevendasite puusa-ja vaagnavalu?

Ei ole kerge olla rase

Põhilised probleemid saab ikka suve ja palavuse kaela ajada. Mäletan poja ajast, et erilisi vaevusi mul algusest peale ei olnud, ei mingit iiveldamist, rasket olekut jne.

Nüüd mind kimbutavad kõrvetised. Esialgu olid need suht leebed, jõin paar lonksu vett ja läks juba üle, külm piim aitas mind ka. Kohe alguses soovitati mulle, et haaraksin apteegist Rennie, aga ma olen pigem seda usku, et kui saab ilma ravimiteta leevendust, pole mõtet neid koju tolmu koguma osta. Peale selle, kui ämmaka juures ära käisin, talle nii muuseas mainisin, et veidi nagu kõrvetab vahel, aga Renniest puudust ei tunne, läks asi hullemaks. Nüüdseks juba mitu x päevas vaevlen ma kõrvetiste küüsis, ükskõik, mida siis söön. Nüüd ei aita enam vesi ega külm piim, mõned päevad olin isegi ilma kohvita, see pidavat ka kõrvetisi tekitama, aga aitab ikka ainult Rennie, kuigi peab tunnistama, et mitte terveks päevaks. See närimistablett on minu jaoks nagu kriit või süsi, seega ma ikkagi kannatan viimse hetkeni, et mitte seda võtta.

Muidugi on kaalutõus ehmatavalt suur. Ma üldse ei põdenud ka selle pärast, sest poja ajal võtsin kokku kaalus juurde 12kg, praeguseks juba 10kg juures. Kindlasti mängib hästi suurt rolli ka palavus, sest olen suhteliselt paistes praegu. Omast arust ei tarbi küll soolast nii palju, et keha peaks hakkama vett kinni hoidma. Ah see raseda keha toimetab ikka omasoodu. Võrdlesingi siin vahepeal pilte, kuhu ma jõudsin oma kaalulangetusega, oli ilus vaadata. Kibelen juba uuesti selle teekonnaga alustama, aga jupp maad on veel minna. 😄 Peab ikka hetkes elama ja seda nautima.

Tänu kaalutõusule pidin loomulikult läbima ka GTT,(glükoosi taluvuse test)mida ma tegelikult ei oodanud, sest teadsin, et perekonnas diabeeti kellelgi pole, enne rasedust olin normaalkaalus ja veresuhkur on ka normis. Miskipärast pidas ämmakas siiski vajalikuks mind sinna saata. Kes ei tea, siis seal peab arvestama 2-3-tunniga, kolm korda võetakse veeniverd, peale esimest verevõtmist peab ära jooma 750ml glükoosilahust, ja 2h passid niisama, soovitatavalt rahulikult istudes või lamades. Ma sain palati ja lebotasin seal need kaks tundi, uni oli muidugi ka kohe platsis, aga ma ei viitsinud seal tunni kaupa magada ja selle äratusega jännata. Seega mängisin telefonis mingit mängu ja suhtlesin sõnumite teel sõbrannaga.

Peale selle testi läbimist tahtsin hirmsasti kohvi ja süüa. Sest alates eelmise õhtu kella kaheksast kuni testi lõpuni ei tohtinud süüa ega juua. Sel päeval oli Härra ka Eestis ja sai mind sinna ja tagasi sõidutada. Igatahes valis ta mingisuguse kohviku Männimäel välja, kus ma varem käinud polnud. Kuskil loomapoe kõrval vms. Olin seal käigust suht pettunud, sest kohviku mõõtu see koht küll välja ei anna, pigem söökla, kus töölised lõunatamas käivad. Paar töölist seal isegi oli. Toit andis ka soovida, pakutaval salatil oli vanamuti maik juures, ausalt, ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Ma oleks eelistanud koduni oma tühja kõhtu ja kohvinälga kannatada. Ainus normaalne asi vist oligi kohv, mis oli hinna sees. Viimasel ajal üldse toiduvalikuga väljas süües ämbrisse kukkunud, ei tea, mis needus see nüüd järsku on.

Oma rasedavaevustega jätkates- vahepeal külastab mind mingitsorti hingeldamishoog, mis ei saa kohe kindlasti leevendust rahulikult istumisest või pikutamisest. Pigem peab just ringi kõndima ja värskes õhus olema. Selle hoo juures peab kindlasti rahulikuks jääma, hetkeks võib tekkida tunne, et õhk saab otsa, aga läheb kiirelt üle. Kuna ma olen hetkel suurem, kui poja ajal, on kohati juba raske olla, voodist püsti tõusmine on vaevaline, vaagen annab tunda, liikuda ei taha jne.

Pesapunumisinstinkt- see on see vajadus koguaeg midagi korda sättida, ette valmistada jne. Kuna ma õige pea hakkan oma vanemate kodust välja kolima, siis iga päev mõtlen, mida ebavajalikku ära visata, mida alles hoida, mis siia jääb jne. Päris hulluks lähebki vist asi siis, kui ma meie päris oma kodus juba olen ja seal sisekujunduse üle pead murran. 😄 Ei jôua ära oodata, ausalt.

Sain oma mured südamelt ära ja tõmban otsad kokku. Liiga palju loba ei ole ka hea.

Millised vaevused teid raseduse aeg kimbutavad/kimbutasid? Kas vaevused esinesid pigem esimeses raseduse järgus, või teises?

Ma olen valesti bloginud

Vahepeal, teile arvatavasti märkamatult, on mu blogi saanud 2-aastaseks, 2-aasta jooksul jõudsin kirja panna 200 postitust. Ma ei tähista oma blogi sünnipäeva mingi loosiga, sest juba esimese aasta lubadus läks vett vedama, seega ma eelistan mitte lubada asju, mida ma täita ei suuda. Aga, ma olen jõudnud tõdemuseni.

Mida rohkem ma oma kirjutisi loen, seda rohkem saan ma aru, et püüan jube ideaalselt kirjutada. Võib-olla sellepärast ei suuda ma paljusid postitusi lõpuni kirjutada ja mustandites vedeleb mõni alustatud postitus päris pikka aega. Mõni koguni nii pikalt, et lõpuks hoopis kustutan selle. Ma ei tea, kas asi on selles, et kardan liigset infot avaldada või ei soovi, et keegi minu tõelisest olemusest aimu saab.

Kuid täna otsustasin, et sellega on lõpp, ma kirjutan blogi ikkagi enda jaoks, et mul oleks, kuhu oma mured ja rõõmud kirja panna, ja kuhu tulla aastate pärast meenutama. Muidugi on mul tekkinud ka teatud lugejaskond, kes on juba harjunud aeg-ajalt mu blogi avama kasvõi hommikukohvi kõrvale. On inimesi,keda ma teavitan uue postituse avaldamisest, ja inimesi, kes juhtuvad lugema vaid seda teemat, mis neid parasjagu kõnetab.

Mul on facebooki blogi lehel jälgijaid 170+, enamus on sinna tekkinud puhtalt huvist minu tegemiste vastu. Uue beebi uudise järel tuli ikka omajagu juurde like, aga mis seal salata, rasedus, beebindus, see kõik läheb peale. Ma imestan, et see imalaks pole muutunud, sest kui aus olla, on neid beebiuudiseid juba nii palju, et iga uut beebiblogi ma jälgida ei viitsi. Ma ei tea, kuidas teiega on.

Muidugi selle feigi olemuse tõttu ei lase ma endal ka kirjutades areneda. Olen justkui ühes mustris kinni ja mul on isegi päris kahju, et selle kahe aasta jooksul ma pole selle tõdemuseni jõudnud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, eksole.

Minu stiiliks on kujunenud oma elust ja tegemistest pealiskaudselt kirjutamine, vahel mõne teema kohta arvamuse avaldamine, kaasa rääkimine. Olen selle aja jooksul tegelenud kaalulangetuse, tervisliku eluviisi poole pürgimisega, koolitööd teinud, last kasvatanud, uue beebi ootele jäänud. Sealjuures on mul nii hea meel, et teie mulle kaasa elate, nii heas, kui halvas mõttes. Ka neist lugejatest on mulle kasu olnud, kes üritavad oma negatiivsusega mulle kuidagi liiga teha. Blogides on võimalik enda eest seisma õppida, ja n-ö paksu nahka kasvatada. Võib öelda, et teatud osa minu hetke iseloomust, olen ma tänu blogimisele saanud. Minu jaoks negatiivsus võib muidugi olla kellegi arvamus minust, kuid ükskõik, kui palju ma siin blogis ka enda elu ei kajastaks, ei saa siiski lõpliku otsust minu kohta langetada enne, kui isiklikku kokkupuudet olnud pole. Kõlan nagu leierkast, aga see on vana tõdemus ja peab paika. 😉

Kas oled blogisse tulles tundnud, et postitused on justkui pastakast välja imetud?
Kas jälgid mu blogi alaliselt või loed vaid sind kõnetavaid postitusi?
Mis on see, mis on mu blogi juures sinu arvates puudu?
Kas olen 2-aasta jooksul blogides arenenud?

Uus kaaslane, lapsel pole õigust elatisrahale

Olen taaskord päeva korda võtnud elatise teema. Uskuge või mitte, ma pole siiani seda lapse isalt välja nõudnud. Ja nüüd, erinevaid õigusi ja kohustusi arvesse võttes hakkan isegi kahtlema, kas on mõtet. Samas süda ei anna rahu, mu jaoks on endiselt ebaõiglane, et üks vanem on end lihtsalt vanemlikest kohustustest vabastanud, ja lööb teiste kulul lulli. Mis nii viga elada, eks. Kellel ei ajaks selline asi verd keema.

Mis mind aga ajendas siia sellest kirjutama tulema, oli artikkel, mida juba varem lugenud olen, aga tekitas endiselt emotsioone.

Selliseid lauseid, nagu pealkirjas, ütlevad välja inimesed, kes näevad kogu teemat ainult enda vaatenurgast, kes nina eest kaugemale ei vaata. Kahjuks elus ei käi nii, et seadused ainult ühest kogemusest lähtuvad. Kes iganes see noor lugeja oli ja aastal 2015 pani kirja midagi sellist:”Olen noor naine ja esindan alimentide maksmise poole pealt mehi. Minu arust on ebaaus, kui pärast lahkuminekut jääb laps ema ja tema uue kaaslasega ning mees on neile kohustatud toetust maksma. Alimendid on väga ausad, kui tegu on näiteks üksikvanemaga, kes on lapsega kahekesi jäänud. Kui võtta ette Eesti eriti närune palk, siis kuidas peaks mees alustama uut elu — uues kodus uue perega? Minu arust oleks igati õiglane see, et lahutuse korral uurib notar naise majanduslikku seisukorda mingi aja jooksul ja paneb paika, kas abiraha on vajalik või mitte. Kui on, siis peaks miinimum algama nullist. See on ebaaus, kui naine alustab suhet uue mehega ja neil ka ühine rahakott tekib. Mees teenib hästi ja hoolitseb lapse eest ning lisaks sellele peab endine mees veel neile pea 200 eurot kuus peale maksma. Miks ma seda räägin? Sest see on ikka päris hea summa, mida iga kuu ära enda närusest palgast ära anda. Mis mehele peale arvete ja laenu maksmist kätte jääb? Laps on muidugi kõike väärt, aga minu arust see ei ole võrreldav 195 euroga kuus kui meie näruse riigi närune miinimumpalk on 390 eurot. Minu tuttav mees maksab mitusada eurot iga kuu enda naisele, kellel on uus väga heal järjel mees. Isegi nii heal, et naine otsustas töölt ära tulla. Last ei näidata, vahest tahetakse näha siis tuleb enne kaua pugeda, sest kui julgetakse midagi valesti öelda polevat ta oma lapsele piisavalt hea isa. Häbi!”, tea, et elus ei ole kunagi asjad ühepoolsed ja nii must-valged. Seda teemat on juba nii palju leierdatud, aga ikka veel ei suudeta aru saada, et mees ei saa oma last jätta mingi teise mehe kasvatada. Tundub, et seekord kirjutas see noor naine vaid oma tuttava sõbra kogemusele toetudes. Mind huvitab, kas naine ka sellise stsenaariumi peale sama kirjutaks:” Mees keeldub last toetamast ja nägemast, kuigi talle on seda võimalust kordi ja kordi pakutud. Naine on leidnud 2,3 aastat peale lapse sündi endale kaaslase, kuid mismoodi pidi naine hakkama saama enne seda? Naine ei ole siiani alimente peale pannud, kuid nüüd soovib seda siiski teha.” Jah, tal on nüüd mees, kes last ja naist üleval peab, kuid see ei tähenda, et isa enam isa ei ole. Mind isegi ei huvitaks raha, kui isa oma lapsega algusest peale oleks tahtnud koos olla ja omavahel normaalselt suhelda. Paraku kõigil nii ei lähe, hoolimata pingutustest. Siinkohal mõtleks iga terve mõistuse juures olev inimene lapse heaolule. Seda ma ka püüdsin, pakkudes lapse isale erinevaid variante, aga tulutult. Mulle on öeldud, et olen vaid raha peal väljas ja poja peale üldse ei mõtle. Miks teha üldse suud lahti, kui detailset informatsiooni olukorra kohta ei oma? Võtan õiguse ja ütlen samamoodi:”Häbi!”

Millised on teie tunded ja mõtted seoses selle teemaga? Kas olete tundnud hukkamõistu, ilma, et teid tundma on õpitud? Miks?