Aasta 2018

Mulle läks Jane postitus väga hinge ja hakkasin mõtlema, milline oli minu aasta. Ma pean tunnistama, et üldjoontes oli see aasta üpris hea. Eks neid kaikaid kodaratesse lendas ka, aga olid pigem väiksed mured.

Mäluga on mul nagu on ja kuude lõikes ma ei oskagi näiteid tuua.

Esimene rõõmsama noodiga asi oli see, et külastasime varjupaika ja andsime ühele koduta kiisule kodutunde. Nimetasime ta Joosuks. Kui me ta koju tõime, oli esialgne ettekujutus see, et paneme puuriga maha, teeme ukse lahti ja anname aega. Mõtlesin, et raudpolt jookseb kuskile voodi alla peitu ja mõnda aega välja ei tule. Aga ei, tema astus üsna kindlal sammul mööda tube ja esimesel võimalusel tahtis mängida. Nüüd on ta väga harjunud meiega elama ja on hakanud näitama rohkem oma krutskeid täis poolt. Tohutult paimaias on ta ka. Nii, et kui külla tulete, siis võite arvestada, et kui istute, on ta lops teil süles.

Ma olen tohutult tänulik selle üle, et mul on sõbrannad, kellest paar aastat tagasi poleks ma osanud undki näha. 2018 aasta oli just see, kus ma sain aru sõpruse olemusest, sellest, kui palju on minu ümber inimesi, kes hoolivad. Veel mõned aastad tagasi olin ma liigselt klammerdunud ja ka armukade. Miskipärast oli minu ettekujutus sõprusest hoopis teine. Aga täiesti aus olla, siis ega tolleaegsed tutvused polnudki sellised tugevad, nagu praegu. Siis ma lihtsalt arvasin, et peab olema vähemalt üks väga hea sõber/sõbranna, ja pookisin seda nimetust päris tihti külge. Jumal tänatud, et olen saanud sellest faasist üle, sest selline asi tekitas meeletult stressi. Näiteks kinkis üks mu sõbrannadest meile jõuludeks võileivagrilli. Väike asi küll, aga ma hindan meeletult seda, kui hoitakse selliseid pisiasju meeles. Aitäh Maarja. Eelmisel aastal kinkis teine sõbranna meile esikusse ise tehtud riietenagi. Jälle üks kõrvataha pandud asi, mis meie kodus puudu oli. Aitäh Sirli.

2018 aastal saavutasin ma enam-vähem meie korteris kodutunde. Või õigem oleks öelda, et harjusin ära. Aga selle harjumise käigus on esinenud nii mõnigi probleem ja häiriv faktor. Esiteks oli pikka aega probleem vaaraosipelgatega. Sellised pisikesed punased, ronivad köögitasapinnal, seintel, põrandaäärtes, riiete vahel, vannitoas ja otsivad, millest toituda. Ausalt, et neid vähekenegi minema peletada, pidi kodu olema peensusteni puhas. No arvake ära, kuidas see lastega elamises õnnestub. Ma peaks siis 24/7 lapp käes ringi jooksma. Lõpuks viskas kopa ette küll ja tellisime mingi geeli, paar korda sain panna ja nad olid läinud. Ei teagi, kas suvi või see geel oli põhjuseks, aga pole siiani ühtegi näinud. Kuigi nüüd juba nii jahe küll.

Järgmisena tuli päevakorda meeletult väike vannituba. Alguses oli mul savi, sest no lõpuuks vann ja pesemisvõimalus, vanematekodus seda polnud. Igaljuhul mahub sinna vannituppa vaevu riideid vahetama ja kuivatama. Igatepidi parem oleks lahendus, kus vannituba ja wc saaks kokku ehitada. See on suur töö ja selleks ressursse hetkel eraldatud pole. Ei tea isegi, kas on mõtet, tahaks üldse minema kolida siit. Esialgu, kui siia tulime, tundus piisavalt ruumi olevat meie kõigi jaoks. Nüüd on ruumipuudus pinnuks silmas. Eriti laste toas, siiani nuputan, mismoodi saaks nii, et lapsed kahekesi sinna ära mahuksid ja mänguruumi ka jääks. Praegu on meil elutuba nagu mängumaa.

Põhimõtteliselt häirib mind siin praegu iga pisemgi detail. Võingi neid loetlema jääda.

No vaadake ise, kui imepisike. Praegu on seal vannitoas veel lisaks pesukorv.

Negatiivsest poolest veel rääkides, siis sel aastal oli elukaaslasega hõõrumisi kohe eriti palju, mis viis meid peaaegu lahkuminekuni. Põhiline teema olid lapsed ja laiskus. Suur probleem oli selles, et härra ei suuda suud lahti teha ja avaneda, suud puhtaks rääkida. Ma tean, et see sama tilk tõrva meepotis on paljudes peredes. Tundub väga väike mure, aga võin öelda, et kui probleeme mõistlikult lahendada ei suuda, siis on ainult üks lahendus ja teate isegi, mis see on. Mina ise olen pigem avatud raamat. Kuigi jah, sel aastal õppisin oma suud rohkem koomal hoidma, liiga avatud ei ole ka hea olla. Pole vaja hiljem seda stressi, et keegi kuskil on su usaldust kuritarvitanud. Ütleme jälle, et kaks aastat või veidi enam tagasi, ma selle vea tegin.

Novembris otsustasin viimaks alustada autokooliga. Pean ütlema, et siiani olen suutnud sel teekonnal külma närvi säilitada ja loodan seda teha ka edaspidi. Eks mõnes teises postituses kirjutan sellest täpsemalt.

Enda heaolule mõeldes, lasin üle pika aja geelküüned paigaldada ja selline enda poputada laskmine laste kõrvalt on nii mõnus. Ei pea olema igakuiseid spaakülastusi, et end vabamalt tunda. Piisab ka lihtsast asjast, nagu seda on küüned. Muidu ma oma välimusele rõhku ei pane, muu on, nagu öeldakse, loomulik.

Laste poole pealt oli nii ja naa. Ma ei räägi blogis eriti laste teemadel, sest kardan neile tuleviku perspektiivis liiga teha. Ma olen nende murede suhtes samuti tagasihoidlik ja üritan mingit piiri seada. Aga kui nüüd veidi nende maailma siseneda, siis suuremal pojal on olnud alates beebi sünnist käitumise halvenemist. Ta paneb meid tugevalt proovile. Olen saanud oma vanematelt kriitikat, peamiselt muidugi emalt, tema käitumise kohta. No näiteks Dargo vaidleb meeletult palju vastu. Pole ka see lohutuseks, et vaidlemine pidi hea olema, sest see õpetab last argumenteerima jne. Olen püüdnud neid vaidlemise situatsioone lahendada nii, et palun põhjendust, aga see viib meid järgmise probleemini. 4-aastase kohta on tal võimeid selleks liiga vähe, et adekvaatset vastust anda. Samas hiljaaegu olen märganud arengut ja ta saab oluliselt rohkem aru. Ma ei salga, mul on raske temaga, tihti ei jagu mul kannatust, tihti saan ilmaaegu kurjaks, tihti ei õnnestu mul anda talle piisavalt tähelepanu. Ka mina arenen koos lastega ja püüan ikkagi asju õigesti teha. Nüüd on ju ka Deiro selles vanuses, kus tuleb hakata tema käitumisele tähelepanu pöörama. Tema kasvatamine on alles ees.

2018 aasta suutsin ennast ka nii paksuks süüa, et olin oma elu suurimas kaalus. Number 8 ette tulemisest vaid 1kg puudu, prrrrr. Selle tõttu võtsin vastu otsuse proovida esimest korda toitumiskava ja enda üllatuseks pole selles midagi ületamatut. Olen motiveeritud ja loodan ikka samas vaimus ka 2019 aasta edasi minna. Nüüd motivatsiooniks ka väga varajane sünnipäevakink endale-aktiivsusmonitor polar loop 2. Kõik eeldused on olemas.

Hetkel nagu ei oskagi midagi rohkemat lisada. Uueks aastaks mingeid lubadusi ei andnud, elu läheb lihtsalt edasi ja elu muutub pidevalt. Oluline on hoida end õigel rajal ja kõiges, mida ette võtnud olen, mitte alla anda. No see justkui on lubadus, imal, aga tõsi ja soovin teile ka sama.

Mis oli teie 2018 aastas positiivset ja negatiivset? Kui negatiivset üldse oligi.

Advertisements

Jõulud 2018 kirjas ja pildis

Aasta viimane päev on käes ja ma polegi jõudnud meie jõuludest pajatada. Kohe parandan selle vea.

Sellel aastal möödusid jõulud helikiirusel. Tundsin lausa, et ei jõudnudki õieti olemist nautida. Meie pere istumine toimus minu vanemate kodus, jõululaulude, pidulaua, sauna, luuletuste ja tantsudega. Tegemisi oli nii palju, aga aega vähe. Me jõudsime sinna liiga hilja, mingi nelja aeg, ja läksime poole üheksa aeg. Seekord oli vaja laste unele ka mõelda. Siis, kui veel vanemate juures elasin, jätkus istumine ka peale suurema poja magama minekut. Seekord nii ei saanud.

Aga sellegipoolest oli väga lõbus. Peamiselt see aeg, kui kingitusi lunastasime. Meil juba tavaks saanud, et lunastamine käib ikka luuletuse vms, aga keegi selleks ometi ettevalmistunud pole. Nii siis improviseeritakse ja see teebki kõik nii lõbusaks. Kes loeb telefonist maha, kes jääb oma vanade pähekulunud salmide juurde, kes tantsib jne. Ma ise olin seekord mingi lühema salmi pähe jätnud, kui üritasin Dargoga luuletust õppida. Lõpuks laulis ta ikka aisakella väga lühikese versiooni. Olgugi, et meil “päris” jõuluvana polnud, oli Dargol suur närv sees, lihtsalt ei julgenud, kuigi olin tal kõrval toeks. Mis seal ikka, küll aastatega see julgus ka tuleb. Tema jaoks oli ju ka esimene kord niimoodi esineda.

Deiro nägu oli küll hindamatu, kui issi näos oli habe ja prillid. Ta kartis ikka meeletult.

Mis mind kohe väga üllatas, oli see, et minu Härra mängis siis seda jõuluvana ja ta tegi seda nii hästi. Ei olnud mingit krampliku vaikust vaid rääkiski nii, nagu me oleme harjunud jõuluvanasid rääkimas kuulma. Vahva.

Ma rääkisin hiljuti ühes postituses, et üritan see aasta kingitustega tagasihoidlik olla, aga lõppkokkuvõttes läks kinkide peale ikka pea 200€, kui mitte rohkem. Aga samas on kõik rahul ja see on peamine. Loomulikult oli ka viimase hetke kingitusi. Vennale tahtsin telefonikaasi, aga no meil siin Viljandimaal polnud üheski poes, mis avatud oli. Tegin talle siis pooleldi naljakingituse.

Mainisin ka seda, et ei tea, kuidas suudan jõulud ilma toiduga liialdamata mööda saata. Ma ei pidanudki pingutama. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus või oligi nii, et kõik sõid oma taldriku tühjaks helikiirusel, et saaks ometi juba kinke lahti rebima asuda. Nii me siis sõimegi iga üks ühe taldrikutäie sooja toitu. Külm pool jäi vist peaaegu täiesti puutumata. Hehee, eks me olimegi kõik üsna õhinas, aga peamiselt ikka sellepärast, et kingisaajate reaktsiooni näha. Mina sain kingiks ihaldatud telefoni, sellist kinki ei osanud oodata. Ma eeldasin, et saan aktiivsusmonitori, aga kus sa sellega.(ei tasu mind nüüd tänamatuks pidada, ma olen igatiiii rahul oma kingiga) Ah ja muidugi nägi mu kallis mees pakkimisega kurja vaeva, et mina hiljem omakorda kurja vaeva peaks nägema. Oli tükk tegemist küll.

Meie traditsiooniks on olnud jõuluistumine teha 24.dets. Kerge jõulumeeleolu jätkus ka 25.dets, siis küpsetasime ühiselt piparkooke.

Kuidas veetsite teie oma jõulud? Millised on teie traditsioonid seoses jõuludega? Kas liialdasite toiduga?

Esimest korda toitumiskava abil kaalust alla

23.november võtsin ma ennast JÄLLE KÄTTE. Tellisin musta reede megapakkumise ajal Erik Orgu poole aasta toitumiskava. Olen seda tänaseni nii ja naa jälginud. Olen teinud veidi omaloomingut, samas jälginud põhitõdesid, mille põhjal Orgu toitumiskava koostatud on. Tasakaal- rasvad, valgud, süsivesikud. See on ka põhjus, miks just Orgu kava tellisin. See on minu jaoks kõige lihtsamini arusaadav, ja kui midagi ikka toitudest teada, siis saab ka ilma kavata, oma peaga mõeldes tervislikke toite valmistada. Ma olin siiani üpris skeptiline toitumiskavade osas, ei uskunud, et võiksin suuta kava jälgida. Kui midagi väga tahta, saab hakkama. Ka poes käies on nii palju lihtsam. Kindel poenimekiri ja ei mingit mõtlemist ja üleliigse rämpsu ostmist. Mõne jaoks tundub see kõik muidugi kallis, mulle ilmselt seepärast mitte, et olen enamus ajast ainult lastega kodus. Ja palju nemad ikka söövad eksole.

Ma mäletan, et kui üldse esimest korda oma kaalule mõtlema hakkasin ja kaalulangetusteekonna ette võtsin, olid esimesed katsed ikka kehvad ja läksid luhta. Läheb aega, et harjuda. Nii on ka praegu, motivatsioon ja tahe tuleb ja läheb, aga päris alla ikka ei anna, kukud ja tõused. Ma tihti mõtlen, et kas ikka tahan jagada blogis oma teekonda, sest olen näinud nii mõnegi blogija kallal võtmist sel teemal. Õnneks või kahjuks ei ole ma pea üldse mingit negatiivset tagasisidet saanud. Põhjuseks ilmselt see, et minu lugejateks on peamiselt mu tutvusringkond.

Ma ausalt ei imesta, et mul on stress või midagi. Kipun endale liiga palju eesmärke seadma ja rabelema, liiga palju mõtlema. Samuti olen ma emotsioonisööja. Kui on ikka kehv päev olnud, siis tahaks täiega mugida. Lisaks pole kodune õhkkond ka eriti sõbralik olnud ja see kõik mõjub. Üks päev pakatan energiast ja teotahtest, teine päev ei tahaks voodistki tõusta. Tegelikult mõjutavad lapsed ka palju, kui lastel on olnud paha päev, on ka minu päev luhta läinud. See on paratamatu elu osa ja kõik ei saa minna ideaalselt ja plaanipäraselt.

Mina olen see, kellel imetamine kaalu ei mõjutanud ja sellest on kohati isegi kurb ja kade ka. Sest no, mõni võtab tõesti ilma absoluutselt vaeva nägemata alla. Võiks ju arvata, et mul siin kahe lapsega rabelemist küllaga, ja ongi, aga muud peale stressi ma sellest kasu ei saa. 😀 Võib-olla veidi vale sõnastus, aga usun, et saate aru, mis ma mõtlen.

Mul näiteks sõbranna võttis peale teise lapse sündi tohutult alla, isegi sõrmused on suureks jäänud. Seevastu minul ei lähe üks kindel sõrmus juba mõnda aega sõrme. Aeg-ajalt olen ikka proovinud, aga lootusetu.

Hetkel on mu suurimaks motivaatoriks tõesti vana mina ja tihti sirvin neid pilte, milline kaks aastat tagasi olin. Lisaks sellele ka tore grupp facebookis -“Süües saledaks”. Seal on tõelised edulood tõeliste inimestega. See tahtejõud on osadel inimestel ikka meeletu.

Kui kava jälgimist alustasin, kaalusin 78,6kg ja täna kaalun 76,6kg. Aeglaselt langeb, aga vähemalt langeb ja püüaks ikka jõulud ka nii üle elada, et numbreid ei lisanduks. Kuigi ma pole suutnud veel ükski aasta jõulude ja aastavahetuse ajal end tagasi hoida. Eks näha, kuidas seekord.

Selline olin ma kaks aastat tagasi.

Ja selline olen täna.

Kas sina jälgid toitumiskava? Millist? Kuidas sobib ja kuidas selle jälgimine edeneb?

Ükski aasta ei ole nii pingeline olnud

Mida aasta edasi, seda vähem on alles seda sooja jõulutunnet. Nüüd on ilmselt asi juba selles, et koduks on meil korter ja me ei ole saanud seda veel enda jaoks piisavalt hubaseks ja mõnusaks muuta. Suur osa asju on siin endiselt ajutisi,(ja nagu öeldakse, igavesi)mis ei aita kindlasti hubasemale õhkkonnale kaasa. Aga mis sa ikka noore perena teed. Ma vaatan ja otsin netis ringi ja tean täpselt mida vaja on, aga käed on seotud. Hinnad on krõbedad, aga samas ei ole ka. Siis on juba trantspordis kûsimus. Näiteks nägin ma müügis täpselt sellist kappi, mis sobiks lastetuppa imehästi, hind nii hea, aga asub Viimsis ja kapil pole uksi ees. Njah, jama.

Tegelikult ei tahtnud sellest rääkida. See aasta on sõpradele ja perele kohe eriti raske kingitusi valida. Ma plaanisin olla see aasta tagasihoidlik, mõneti on see ka õnnestunud. Lastele on jõuludeks pigem tagasihoidlikum kingipakk, sest noh, novembris oli mõlemal sünnipäev ja sai päris suur summa kinkide alla pandud. Ega seegi valik kerge polnud. Ma ju tahan pigem vähem mänguasju, kui rohkem. Mõttetu nänn ei tõmba ja arendavaid asju nii raske leida, just 4-aastasele.

Elukaaslasele pole suutnud siiani midagi välja nuputada, vanematele on idee olemas, aga teostust veel mitte. Selle ideeni jõudmiseks läks juba üüratu aeg. Kuna ma olen väga pigem praktiliste kingituste pooldaja, siis küünlad, odavad ehted ja kommid ei ole minu tassike teed. Kui inimesed on mulle olulised, tahan neid rōõmustada parimal võimalikul moel. See tähendab võimaluste piires. See aasta on ka nii, et sõbrannade lastele otsustasin mitte kinke teha. Õudselt tüütu tegelikult, kui kõik su lähedased sõbrannad on lastega. 😃 Jääb ju ikka kerge süütunne, aga õnneks on nad arusaajad.

Mis kummaline aasta see selline on, et niii pingeline on just jōuluaeg. Ei ole veel ükski aasta sellist asja olnud.

Mis ma veel öelda tahtsin, jäi kuskil arutelu silma. Tegelikult ei PEA kinke tegema. Kui see muutub kohustuseks, ei saa sellest rõōmu tunda. Kõigile tuttavatele ei PEA kinki tegema. Kui vaevata oma pead sellega, et äkki keegi solvub, siis noh… ongi pingeline. Kui keegi tõesti solvub, on see temast lapsik.

Eelmisel aastal pidasime jõule oma kodus. Vanemad, vend ja sõbranna tulid siis siia. Aga tundsin siiski, et ei olnud päris õiget tunnet. See aasta lähme minu vanemate juurde, majas ahjusoojuses on hoopis teine tera. Ma nii kui nii elan poole kohaga seal, kui meest kodus pole. 😃 Mõni võib arvata, et on alles memmekas, aga eks ma ju natukene olengi ja üldse ei häbene seda. Ma naudin oma perega koos olemist.

Jõulutundest veel nii palju, et kui lapsed on juba piisavalt suured, et naudivad jōule täiel rinnal, tuleb endal ka see õige tunne sisse. Laste siiras rõõm on nakkav.

Pildid on selliselt, sest tellin pildid paberkujul ära ja kustutan arvutist/telefonist.

Sõbranna minu beebi ja enda beebiga.

Kuidas teie see aasta jõule tähistate? Kas tunnete samamoodi, et kuidagi väga pingeline on?

Sünnitusest

Olen suur eluliste blogide fänn ja seda postitust kirjutama ajendas mind Mallu.

Ma olen kirja pannud Deiro sünniloo, kuid peale Dargo sündi ei rääkinud sellest. Alustasin blogimist pikka aega peale Dargo sündi ja ilmselt siis ei pidanud vajalikuks sel teemal rääkida. Aga, kuna Malluka jälgijad on kindlastii kursis, et rasedus oli tal üle kantud ja sai esilekutsumisele saatekirja, tuli mul selle valguses tahtmine rääkida sellest, millised olid minu sünnitused. Üks laps saabus minuteid peale vete tulemist, teine laps sündis kaks tundi ja 53min hiljem, peale vete avamist. Arvake ära, milline neist oli hullem?

Kuigi väidetakse, et iga järgnev sünnitus peaks olema eelmisest kergem, siis mitte minul.

2014 aasta 14.november, läksin ma haiglasse, tuhud olid olemas, aga üsna ebaregulaarsed. Olin veidi aega jälgimise all, aga aktiivset sünnitegevust ei toimunud. Ilmselt olid need siis libatuhud, aga mina, kui esmasünnitaja ei osanud neid õigetest eristada. Kuna minu elus olid keerulised ajad, ei olnud ma ka kuskilt midagi uurinud. Ja olin arvamusel, et lihtsam on sellele kõigele vastu minna teadmatuses, mis mind ees ootab. Et vähem paanikat külvata.

Igaljuhul anti mulle valida, kas jään haiglasse või lähen koju. Läksin koju, ja 15.november algasid siis need õiged valud, mis olid täpselt samasugused, nagu need n-ö libatuhud. Teise sünnitusega võrreldes polnud need mingid õiged valud.

Valutasin seal siis mõnda aega, kui tulid veed ja hops sünnituslauale. Täiesti aus olla, ei mäletagi, mitme pressiga Dargo mul käes oli, aga päris kiiresti, 6min pressimist vaid. Peale sünnitust oli enesetunne super, kõik näidud normis, laps ilus, terve. Oli tunne, et sünnitaks kohe teise lapse veel.

Imetamisega oli küll alguses probleeme, laps ei tahtnud rinda võtta. Andsin siis arstide soovitusel sõrme lutsutada, et beebi saaks imemisvõtte selgeks. Kuna see meil eriti sujuvalt ei kulgenud, pidi Dargo saama lisa. Esimene öö möödus lapsel üldse söömata, magas kogu öö maha, mille eest ma pärast ka sõimata sain, et vastsündinu peab iga kahe tunni tagant sööma. Järgnevad ööd pidin käima iga kahe tunni tagant lapsele piima küsimas. Võite ette kujutada, kui ebameeldiv oli üksi öösel haigla peal tuiata ja arste üles ajada. Aga kodus hakkas piim vohama ja beebi sõi ilusti.

Kusjuures Deiro ajal ei tulnud keegi mulle ütlema, et peaksin umbes last öösel äratama. Aga ega sellega probleeme polnudki, ta ärkas ise. Üldse olid Dargo ja Deiro beebidena väga erinevad. Minul ei õnnestunud Deiro beebiaega nautida nii, et pidevalt magas ja sõi. Oh ei, tema oli väike põrguline, aga no on kindlasti ka hullemaid. 😃

Nii siis ei olnud mul ka teise sünnituse ees hirmu. Ärevus loomulikult, aga see on normaalne. Samas teadvustasin endale, et ikkagi erinevad sünnitused ja kõik ei pruugi minna nii, nagu ette kujutan. 22.november kell 9 hommikul algasid mul suht regulaarsed tuhud, ei midagi ulmeliselt valusat. Samas ringi liikudes kadusid tuhud ära. Kuna plaanisin emaga poest läbi käia, ei jätnud ma seda sellepärast veel ära. Peale poeskäiku otsustasin jääda igaks juhuks vanemate juurde ööseks, sest mine tea. Tuhud olid iga kord kui istusin, plaks tagasi. Sarnanesid nendele, mis olid esimese raseduse aeg. Mõtlesin siis endamisi, et ei ole veel mõtet haiglasse minna, sest eelmine kord läksin ka liiga vara, samas tundsin pinget, et no äkki nüüd läheb kiiremini protsess ja ei tahaks nagu kiirabi ka kutsuda.

Otsustasin igatahes magama minna ja kella kaheteistkümneks öösel olid tuhud piisavalt intensiivseks muutunud, et äratasin ema ja sõitsime haiglasse. Seal tehti vajalikud protseduurid, avatust oli vist 2cm, kui õigesti mäletan ja tuhud ebaregulaarsed. Jäin ööseks haiglasse, tuhud kadusid mõneks ajaks, siis jälle tulid ja nii see läks. Anti mulle jälle valik, et kas koju või kutsutakse esile. Selle vahega, et Dargo aeg ei kutsutud esile. Kuna ma esilekutsumise variandi peale üldse varasemalt mõelnud ei olnud ja mingeid erilisi teadmisi ka polnud, siis olin esilekutsumisega nõus, sest tahtsin ju ometi oma beebiga kohtuda juba. Kell 14 avati veed ja 16’53 oli Deiro käes. Aga see aeg vete avamise ja lapse kätte saamise vahel oli põrgu. Tagant järgi mõtlengi nüüd, et oleks ju võinud lasta lapsel ise tulla, nii, nagu tema soovib, mitte tagant kiirustada. Oleks ehk olnud minul kergem ja lapsel väljatulek sujuvam. Sest no pressimise aeg oli esimese sünnitusega võrreldes ikka palju pikem ja vaevalisem. Laps oli muidugi suurem ka.

Dargo 3095g ja 50cm, Deiro 3740g ja 54cm.

Mõeldes sellele, kui palju suurem oli Deiro Dargost sündides, poleks ehk olnud hea mõte tal veel mu kõhus mõnuleda lasta. Ma tõesti ei tea, kas tegi lapse suurus pressimise nii raskeks või mitte, aga üks mis kindel. Soovitan võimaluse korral lasta lapsel ise valida aeg, mil ta tulla tahab, mitte tagant kiirustada. Nii endal kui lapsel on nii lihtsam, nagu juba eespool mainisin.

Millised erinevused olid veel esimese ja teise sünnituse vahel? Minu olukord peale esimest sünnitust oli super, peale teist sünnitust mitte nii väga super. Pea lōhkus tohutult, nõrk oli olla. Näost olin ma lubivalge, rauapuudus tekkis jq pidin haiglas olles ja sealt välja saades rauapreparaate võtma. Haige olin ma ka juba mõnda aega enne sünnitust, kerge pōletik. Õnneks sain paari kuuga näidud normi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi.

Dargo peaaegu kohe peale sündi

Deiro veidi peale sündi

Mina olen see ema, kes unustab sünnitusvalu suht kiirelt ja kindlasti soovin ka kolmandat last. Tulevikus!

Väljakutse endale- nädal 4

Pausid, pausid. Neid tuleb mul üpris tihti ette. Olgugi, et olen kodune ema, on elutempo suht kiire.

Jätkan oma väljakutsetega sealt, kus pooleli jäi. Ma seadsin eesmärgiks tegeleda korrektse toitumisega, ja enda üllatuseks tuli see isegi hästi välja. Hetkeni, mil tulid “need päevad kuus”. Võiks öelda, et esimest korda peale lapse sündi, kui välja jätta pillideaegsed korrad.

Mind valdab isutus, ma ei tunne toidu järgi vajadust ka peale taastumist. Ma võin poes ringi käia ja mõelda, mida õhtuks vaaritada võiks, aga ei ole millegi järgi isu. Isegi grillvõileivast suutsin hiljaaegu ära süüa vaid veerandi ja juba hakkas vastu. Magnumi topsijäätisest jagus ka vist kolmeks korraks, enne, kui otsa sai. Tavaliselt saab see ühe korraga tühjaks. Kui umbes paar-kolm aastat olen harjunud hommikuti sööma, siis nüüd ei tunne absoluutselt vajadust, healjuhul ühe banaani või õuna vägistan sisse. Üks nädalavahetus Paidest koju tulles andis see mitte söömine-joomine tunda. Süda oli paha ja pea valutas meeletult.

Üks asi, mis isegii hästi peale läheb, on kiirnuudlid. Need ka ilmselt selle puljongivedeliku pärast. Ema andiski idee, et äkki siis puljongit juua. Peaks hästi toitma. Ja võib vist juba aimata, kui paljud on esimese asjana arvanud, et olen lapseootel. Ei aitäh, tahaks elu ka elada.

Aga nüüd tahaks endale uued eesmärgid seada ja nende kallal töötama hakata, ma toitumise osas ei julge küll midagi lubada, sest jah, ma ei saa end sundida, kui vastu hakkab. Mõnesmõttes on ju hea, ehk saabki niimoodi kiiremini pekist lahti. Aga samas olen mures ka, sest pole varem sellist probleemi olnud.

Väike update: Tänaseks on isu taastunud, mõned päevad nädalas pole erilist vajadust toidu järgi, aga üldiselt ikka isu olemas.

Käisin hiljuti ka perearsti juures tervisetõendi asjus. Mind pani imestama, et olen pikemaks kasvanud. Alles siis, kui viimase rasedusega arvel olin, oli mu pikkuseks 160,5cm ja tänaseks on pikkust 163. Ei arvanud, et sellises vanuses veel kasvan. Kaalu on kohutavad 78kg. Ausõna, viimane aeg jalad pepsi alt välja ajada, mul lööks errori ette, kui peaksin nägema kaalul kaheksaga algavat numbrit. Prrr, juba praegu tulevad judinad peale.

Nüüd, kui ma jälle mõned päevad üksi pole, saan päevas ühe korralikuma jalutuskäigu teha. Peale seda annaks ehk velole võimaluse.

3x nädala jooksul rattasõitu

1,5l vett päevas

Avastasin enda jaoks ka tantsu, kõige nauditavam tegevus üldse, kui tahan pingetest vabaks saada. Seda siis loomulikult kodustes tingimustes ja youtube’i vahendusel.

See nädal olen teinud 6 treeningut, põhirõhk on olnud kätel. Päris hea tunne.

Väljakutse endale-nädal 3

Lausa kohutav, kui raske on iseenda ootustele vastavuses olla. Aega jääks nagu väheks iseendaga tegelemiseks. Ilmselt on süüdi minu organiseerimatus. Lastel on rutiin super hästi paigas ja siis olen mina, kes teeb kõike siis, kui saab või ei tee üldse, sest lihtsalt nii väsinud on olla.

Ma liikusin see nädal rohkem, peaaegu iga päev ja üle 3-kilomeetri.

  • 1 tass kohvi päevas- kahel päeval libastusin ja jõin kaks tassi päevas.

  • 2 tubast trenni matil. Omaette eesmärk on vähemalt 1 neist pildile jäädvustada- matil tubaseid trenne ei teinud, seega polnud ka midagi jäädvustada. See oligi see koht, kus ajast ja energiast jäi puudu. 😟

  • Nii palju kui ilm lubab, siis 3km päevas kõndimist- see eesmärk sai ilusti tehtud ja ehk korvab ka puuduolevad matitreeningud.

  • 2 suhkruvaba päeva- kahel päeval suutsin ma alustada sellega, aga ikka peitus kuskil mingi suhkur ja feilisin seekord.

Ma ju ütlesin, et liiga suuri eesmärke ei tohi endale seada. Ilmselt peab siis veel vaiksemalt võtma. Mind ajab lausa hulluks, et ma ei saa oma kodus olevat kahte kaalu absoluutselt usaldada. Õudne. Võib-olla nii ongi parem, sest kui liiga palju kaalule mõelda, ei jõua ma kuskile.

Täna tahan ma tegelikult rääkida ühest probleemist nimega diastaas-sõna “diastaas” tuleneb Vana-Kreeka sõnast “diastasis” ja tähendab “vahe/lõhe”. Diastaasi korral kõhu eesseinas olev valgejoon laieneb ning kõhusirglihase kaks lihaskõhtu eemalduvad teineteisest. Diastaasi esineb sünnitanud naistel ligi 60%-l, kuid seda võib esineda ka mittesünnitanud naistel, meestel ja lastel.

Ma olen varem sellest kuulnud ja põgusalt ka lugenud, aga ei osanud mõelda, et ka mul endal võib see olla. Ma kahtlustan, et see tekkis juba peale esimese lapse sündi, sest kõht on mul olnud probleemikohaks pikalt. Lisaks on mu kaal kõige suurem, mis üldse olnud. Miks ma arvan, et mul on diastaas? Seda on lihtne kodus kontrollida- oled pikali, kõverdad oma jalad, tõstad pea veidi õhku ja katsud sõrmedega nii, et sõrmed asetsevad risti kõhu sirglihase ja talje vahel, naba piirkonnas. Minul tundub olevat see vahe kuskil 2 sõrme, aga ei usalda päris täpselt enda kontrollimist. Huvitav, kas perearst oskaks midagi öelda? Tean, et spetsialiste sel alal on Eestis vähe ja aega on raske saada.

Täna jäin mõtlema ka sellele, et diastaasi kahtluse korral pole ka tark mõte last kõhukotiga kanda, aga ometi pean ma seda tegema. :/ Olen üritanud end vähemalt nii palju kontrollida, et last tõstes ei lükka kõhtu ette vaid tõmban sisse, pingule. Kui keegi oskab selles osas mulle rohkem infot anda, ootan huviga.

Seekord on nii, et ma sean endale eesmärgiks saada enda toitumine paika ja jalutada nii palju kui võimalik. Tass kohvi päevas on endiselt päevakorras, see nädal on see ideaalselt õnnestunud. Lisaks on toitumine ka siiani päris hea olnud, võrreldes eelnevaga. See nädal saab juba läbi tegelikult ja postituse lõpetan suure hilinemisega.

Lõpetuseks lisan kollaaži sammude arvust, mis eelmine nädal tehtud said.

Väljakutse endale-nädal 2

Esiteks pean ma kohe ütlema, et minu järjekordne kaalumisvahend paneb pange ja ei õnnestunudki tänast kaalu kätte saada. Aga ei ole hullu, see polegi kõige olulisem.

Oluline on see, kui palju suutsin ma eelmise nädala alguses püstitatud eesmärkidest täita. Tõsi, niimoodi eesmärkide kirjapanek motiveerib mind kordades rohkem, kui lihtsalt mõte, et mul on vaja midagi teha. Sellegipoolest kõike, mida tahtsin, ma tehtud ei saanud.

  • Üks tass kohvi varasema kolme asemel- ühel päeval õnnestus juua ainult üks tass kohvi, ülejäänud kordadel kaks. Aga saavutus seegi, et ühe tassi võrra vähenes. See nädal kavatsen siiski edasi püüda ja juurutada vaid ühte tassi kohvi. See ongi tegelikult harjumises kinni. Nagu suitsetamisega. Kui oled harjunud ühe hommikuse rutiiniga, näiteks ärkamine, kohvi, suits, siis tuleb tekitada uus rutiin, mis viiks mõtte suitsult eemale. Minul õnnestus see umbes kolme päevaga. Tegelikult ma ei tulnud suitsetamisest rääkima. Aga põhimõttest saite aru. 😁
  • Kahel päeval vähemalt 3km kõndimist- see eesmärk oli kõige lihtsam täita, tuli rohkemgi, kui 3km, andestan endale sellega puuduoleva rattasõidu.
  • 3x30min rattasõitu- sellega oligi nii ja naa. Esimesel päeval sõitsin ma natuke rohkem, kui 30 minutit. Teisel päeval õnnestus vaid 20 minutit, sest noh, teate isegi, kuidas lastega need asjad käivad. Kõik ei lähe plaanipäraselt. Ja eile, pühapäeval mõtlesin ma minna õue jalgrattaga sõitma, aga vaid mõtteks see jäigi, sest vihma sadas lakkamatult ja õhtul pimedas ma enam ei kipu välja. Õhtul olid juba muud toimetused ja sinna see jäigi.

Muide, ma eelmises postituses ei täpsustanud, et rattasõit on velotrenažööril. Sain selle vennalt sünnipäevaks, vanakooli värk, aga ideaalne meie väiksesse korterisse. Eriti meeldib see kilomeetrite jms süsteem. (Teine pilt on laenatud googlest)

 

Minu 2.nädala eesmärgid. Et mitte kiirelt motivatsiooni kaotada, ei liigu ma nende eesmärkidega liiga hüppeliselt edasi.

  • 1 tass kohvi päevas

  • 2 tubast trenni matil. Omaette eesmärk on vähemalt 1 neist pildile jäädvustada.

  • Nii palju kui ilm lubab, siis 3km päevas kõndimist.

  • 2 suhkruvaba päeva.

Lõpetuseks lisan pildid endast praegusel hetkel. Kui peale sünnitust tundsin end piisavalt pekisena, et halb oli vaadata, siis nüüd kaalun ma rohkem ja ei tunne üldse nii pekisena. Või noh, tegelikult pigem ma ei saa aru, et kuskilt on nii 5,6kg juurde tulnud.
NB! peegel ei ole must.
pjimage

Väljakutse endale- nädal 1

Kindlasti ei tule kellelegi üllatusena, et olen parajalt ülekaaluline. Ka mind ennast teeb mu keha rahulolematuks ja on raske leppida sellega, mis peeglist vastu vaatab. Ja olgem ausad, miks peaksingi leppima.

Taaskord võtan oma blogipesa appi ja püüan end edasi vedada. Ma ei taha kaalust alla võtta ainult peegelpildi pärast, ma kardan, et üsna pea hakkab ülekaal ka minu tervisele. Laste jaoks ma tahan olla ometigi terve ja neile eeskujuks.

Olen inimene, kellele rutiin ei sobi absoluutselt. Mul on vaja vaheldust ja uusi väljakutseid. Minu viga on kahjuks selles, et kõik need väljakutsed jäävad üürikeseks. Aga ma püüan, tahan püüda, saan püüda. Et ükskord ometi saaksin olla selline, nagu soovin.

Püstitan endale siinsamas blogis eesmärgid, iga nädal peaks olema uus ja uute väljakutsetega. Pean ületama mugavustsooni ja tegema midagi, mida varem proovinud pole. Aga edasi tuleb minna tasa ja targu, sest kogemus on näidanud, et kohe alguses end läbi põletades ei jõua sihini.

Õige pea kajastan tulemusi. Üritan järge pidada ka piltide näol, mulle on alati meeldinud tegevusi üles pildistada, sest siis on justkui rohkem motivatsiooni ja tulemused selgelt näha.

See on minu esimese nädala väljakutse. Algkaaluga 76,4(ideaalkaal 57kg)

Võrdluspilt- Vasak 2016 aasta lõpp, parem 2017 aasta lõpp ja praegu olen veel veidi juurde võtnud.

Üks võrdluspilt teile. Vasakul olev pilt tehtud 2016 aasta lõpp, paremal olev 2017 aasta lõpp.

Sellel nädalal ma:

  • Sõidan 3x30min rattaga, keskmine kiirus 15-20km/h.

  • Kahel päeval jalutan värskes õhus vähemalt 3km.

  • Vähendan kohvi kogust, varasema kolme tassi asemel joon ühe.

 

 

9k ja 4-aastase lapse lemmik tegevused

Tervelt kolm kuud on möödas viimasest postitusest.

Aeg on taaskord käest libisenud ja kohati on nii kurb. Aga, mis seal ikka, tuleb lasta kõigel kulgeda omasoodu ja võtta igast hetkest viimast.

Eile jäin mõtlema ja omaette arutama, mida oma lastega õigupoolest ette võtta. Dargoga on raske, sest ta ei võta uusi olukordi, uusi mänge eriti hästi vastu. Tema puhul peabki lähtuma tema huvidest. Ja nendeks on autod. Nii ma olengi püüdnud autodega mängimist edasi arendada. Küll oleme ehitanud garaaže, majakesi autodele ja mänginud rollimänge, s.t autod räägivad ja tegutsevad omavahel. Sõitnud autodega erinevatel pindadel jne. Aga siinkohal saab mu mõistus otsa. Joonistamisest, värvimisest ta eriti lugu ei pea, meisterdamisest koos minuga ei tule ka midagi välja. Tõsi, on erandjuhte, kus mõningaid puslesid paneb ta agaralt kokku. Ja nüüd, kui oli vanavanemate päev, tegi koos minuga vanaemale-vanaisale hea meelega kaardid. Mõtles ka selle ise välja, mida kaardile joonistada. Issand, ma tundun endale praegu hullult uhkeldavana. Aga samas ma olengi uhke, peangi uhkusega oma laste arengut jälgima. Aa ja nüüd hiljuti proovis minu joonistatut järgi joonistada. Rongirajad on teemas, ikka kõik masinatega seotud.

Raamatud on tema jaoks nii ja naa. Õhtuti loen talle unejuttu, kui talle mõni jutt huvi pakub, kuulab ja jälgib hoolega pilte. Üks kindel raamat, kus on kehaosad, riideesemed ja mööbel, meeldis talle ka hiljuti.

Olen püüdnud mänguasjade kogust vähendada aeg-ajalt, aga nagu ikka, tundub neid liiga palju. Muidugi oma venna laulvate ja värviliste asjadega mängiks ta ka hea meelega pidevalt. Samas oma asju jagama on kitsi.

Aga Deiro… olgugi, et ta on veel väike, olen ka tema puhul märganud, mis talle kõige rohkem huvi pakub.

Ladumistorn klotsidest-Sellel on tema jaoks erinevad otstarbed, esiteks muidugi suhu toppimine, siis loopimine, siis emmele andmine, kui ütlen “aitäh”. Veel on põnev emme laotud torn ümber lükata või põrandal klotse libistada või need mööda tuba laiali lohistada.

Pallid-nende veeretamine.

Reklaamlehed- kõigepealt nende riiulist välja tõmbamine ja siis kortsutamine ning rebimine.

Emme- kui mina viskan põrandale kõhuli, on väga tore üle minu ronida. Ja mitte ainult Deirol vaid ka Dargol.

Ja väga palju muid ühiseid tegevusi.

Deirol pesumasinast pesu välja tirimine, venna taga ajamine, asjade laiali tõmbamine. Mina viskan talle teki peale ja tema ukerdab sealt lõbusasti välja. Mõnikord saab muidugi pahaseks ka, kui kohe välja ei saa. Mis kõige tobedam, see pakub ju mulle endale ka nalja, kuidas laps põhimõtteliselt hädas on. 😁

Dargole meeldib väga nõusid ja põrandat pesta. Poes käies asju lindile laduda, kodus ostetud kraam kappidesse panna. Ja olenevalt tujust, aitab mul ka pesu kuivama panna.

Hoolimata kõigist neist tegevustest, on mul tunne, kuidas mitte midagi ei oska lastega mängida. Ja kui neile tunduvad kõik tegevused päevast-päeva ühtviisi huvitavad, siis mulle mitte. 😁

Mis mänge mängite teie oma lapse/lastega? Millega tegeleb/tegelevad ise?